Anton Hansen Tammsaare
Kõrboja peremees
See e-raamat on skaneeritud ja toimetatud Tartu
Linnaraamatukogus
Raamatu aluseks on 1967. aasta “Eesti Raamatu” väljaanne.
2012

2
1
Võis kella seitsme-kaheksa paiku olla, kui Katku Villu aidalakas heintel
ärkas. Küll tundis ta alles kehas unerammestust, aga magada enam ei saanud:
luis-kontides uimles mingisugune magus valu, nagu ta seda oli tundnud paljude
aastate eest, kui ta oli mõelnud minna kalale, jahile või ühes teistega kuhugi
kaugemale metsa marjule.
Ja siis need linnud! Need laulsid, nagu nad Villu mälestuses kunagi polnud
laulnud. Nad laulsid aida otsas kasvaval kasel, mille nõtkete okste kahinat Villu
arvas kuulvat, nad laulsid ka vana rohuaia teistel puudel, vististi aial endalgi ja
aiateibail. Laulis lepalind, häälitses punaütt, vilistas hiline kuldnokk, kelle
esimene pesatäis nurja läinud või kes liiga hilja paraja pesapaiga leidnud; karjus
rähn lähedal metsas, kukkus kägu, silit-sulitas linavästrik, rõkkasid isegi
niisugused linnud, kelle nime Villu ei teadnud, polnud kuulnudki, keda ta aga
tundis nende laulust. Kuula, seal kordab keegi iga natukese aja pärast: viiu-vii!
viiu-vii! Kordab seda pisut kähiseval, nagu mitmekordsel häälel, milles oleks
nagu vaikne nukrus. Villu ei oska seda häält millegagi võrrelda, vahest ainult
mõne lõõtspilli omaga, kui klahvidel sõel peal, aga ta teab, et sel linnukesel on
roheline kõhualune ja ta armastab suures metsas ja pikis puis elutseda, nii et ta
ainult harukorril heaks arvab Katku kaske lennata. Keegi teine linnuke algab
oma laulu sellega, et ta paneb keelel võrisema ilusa r, vidistab siis pika-pika ja
keerulise loo ning lõpetab jällegi vältava r-iga, millele punktina otsa vajutab t.
Teda kuulates tuleb Villule meelde linnukese pruunikas selg ja saba, mis
niisama kikkis püsti nagu sillerdav nokkki. Ja ta r...rtab ning laulab, laulab ja
r...rtab, nii et aina lust kuulata.
Villu tahaks täna kiita seda nimetut linnukest, kes armastab oma pisitillukese
pesa teha värskeisse puusüldadesse, mis seisavad keset raiestikku, kus valub
kõrvetav päikene ja kus õhk on magus vaigulõhnast. Villu tahaks ise laulma
hakata ja hõisata, nii et metsad ja hiied kesk soid ja rabu vastu kajaksid. Villu
tunneb täna siin aida-lakas, et ka temas otsib laulu miski nimetu, mis tuleb ei tea
kust, tuues aimamata rõõmu, kergust, peaaegu meeletust.
See on sama tundmatu, kes teda tänini maailmas ümber vintsutanud, teda
jooma ja kaklema ajanud, talle kinnitanud, et ühes või teises neiu hääles, ühes
või teises pilgus, ühes või teises juuksepalmikus on õndsus ja igavik. Tema,
Villu, on seda tundmatut ikka uskunud, on uskunud ja usu pärast kõik mängu
pannud, nagu viimane kordki, kui ta võitles kümmekonnaga ja sattus vangimaja
tappide ja tabade taha enam kui terveks aastaks.
3
Eile õhtupoolikul sai ta vabaks, sõitis linnast välja ja jõudis öösel koju, kus ta
aidalakka magama puges, ilma isa või ema äratamata, tühja kõhuga ja rusutud
meelel. Aga täna ärgates on ta rõõmus, isegi ei tea, mispärast. Kuulab kase
kohinat ja rõõmustab, kuulab lindude laulu ja rõõmustab veel rohkem. Ta võib
kuulata, nagu poleks ta kellelegi teibaga pähe löönud ja nagu poleks ta vangis
istunudki.
Ka Neero võttis ta öösel vastu, nagu poleks ta kellelegi kunagi küünemusta
väärtki kurja teinud, haugatas paar korda ja tuli siis niuksudes juurde, kargas
najale püsti, liputas saba, lakkus käsi. Vististi magab ta praegu aidavahe
väravate ees ja ootab tema, Villu mahatulekut. Ainult inimesed, nendega on
teisiti, need muidugi ei anna andeks, ei unusta nii pea, sest Villu on tõstnud käe
inimese vastu, kel oli puss peos. Ema vahest ei ütle küll midagi, aga tema silmad
tõusevad kahtlemata vett täis, kui ta Villut näeb. Ainuke, kelle silmist ta ehk
võltsimatut õnne loeb, oleks Eevi oma pojaga, sest tõepoolest istus Villu ju tema
pärast kinni: Eevi silmade pärast istus Villu vangis. Eevi on esimene naine, kelle
pärast Villu kinni pidi istuma, teised on kaasa toonud ainult kas tühjad tülid või
meeletu joomise. Villu isegi ei tea, miks, aga alati, kui tal on tegemist olnud
naistega, on pidanud ta jooma ja kaklema, muidu satub ta väga harva teistega
pahuksesse.
Villu mõtteid segas aidaukse kriiksumine ja ema hääl, mis ütles:
«Noh, Neero, mis siis sinu arusse täna on läinud, et sa aina aidavahe väravate
ees kükitad? Kas sul paremat paika ei ole?»
Ema sõnad äratasid tema enda kui ka koera vastu õrnushoo Villu südames.
Ta oleks tahtnud hea olla ühele kui ka teisele. Ta oleks tahtnud, et ema oleks
võinud oma poega vastu võtta, nagu võttis see karvane neljajalgne, kes ei
tundnud peale rõõmu nähtavasti midagi muud.
Ema läks aita, kohmitses seal midagi; vististi lõikas ta tünnis liha, et
hommikusöögiks küpsetada. Aidast välja tulles ja ust lukku keeraes rääkis ta
uuesti koeraga, kutsus teda endaga toa juurde kaasa. Aga kui see sõna ei
kuulanud, tõusis emas mingisugune kahtlus, mispärast ta aidavahe väravate ette
läks, seal veidi aru pidas, siis need avas, aitade vahele sisse astus ja ülespoole
küsis:
«Villu, ega sina ometi lakas ole?»
«Mina,» vastas Villu nagu patukahetseja süüalune.
Nüüd nagisesid redelipulgad, ja kui Villu istukile tõusis, nägi ta ema pead üle
laka-ääre kerkivat, parem käsi redelisamba otsas, pahemas taldrik pekikildudega
tänase suure püha roaks.
«Mõtlesin ja mõtlesin, et mis see koer ometi seal aidavahe väravate ees istub.
Arvasin pärast, et ehk oled sina, sinu aeg pidi ju neil päevil täis saama, ja näe,
eks olegi,» rääkis ema ja tema silmis ega hääles polnud mitte pisaraid, ainult
rääkimine oli imelikult vaikne, nagu mõnel suurel kallil pühapäeva-hommikul
kunagi. «Millal nad su lahti lasid?» küsis ema lõpuks.
4
«Eile, kella viie paiku,» vastas Villu. «Veel eile õhtul oli meil vanamehega
sinust juttu,» tähendas ema.
«Mis isa ütles?»
«Mis ta siis ikka pidi ütlema. Ütles, et ehk võtad nüüd ometi aru pähe.»
«Ema, usu, aru on mul juba ammugi peas, aga see ei aita, mõnikord ei aita
see midagi.»
«Oled liig kange, sellepärast. Tahad kõigist üle olla.»
«Ah, mis kange või,» vastas Villu kärsitult, «aga kui mees oled, siis löö
rusikaga, ära tule pussiga jändama, see ajab südame täis. Kui ma selle peale
tagasi mõtlen, mis oli, ja kui mõtlen, et Künka Otto elaks ning kiige all uuesti
pussiga minule kallale tikuks, siis, usu, ema, võiksin talle seale veel kord teibaga
pähe valada ja läheksin uuesti istuma, kas või veel pikemaks ajaks.»
«Mis sa nüüd ikka niisukest juttu ajad, said alles eile lahti ja täna kallis
pühapäeva-hommik,» manitses ema. «Ära mine nende hulka, ära mine
külakiigele, nad ei kannata sind, sa oled neist tugevam, meeldid tüdrukutele
rohkem kui nemad. Hoia neist eemale, muidu saad ise õnnetuks ja ka teised!»
Viimaseis sõnus helises vaikne palve ja kaebus.
«Mis Eevi teeb?» küsis Villu.
«Mis ta ikka teeb, mis tal teha ongi,» vastas ema, ja nüüd näis Villule, nagu
tekiks vanainimesel nutuvõru suu ümber. «Eevi on nüüd ilmanaerus, elab ema
saunas, õmbleb, ketrab, kujub, teeb kõik, mis pihku puutub, et iseend ja oma last
toita ning katta. Näeh, mina andsin teisele mõned hilbud, need, mis sinust kirstu
nurka järele jäänd, paar mähet ja vöö, nuttis teine, vaeseke, vastu võttes. Aga
poiss on priske ja terve, ema ise ütleb, et isasse.»
«Siis Kõrbojalt aeti teine ikka ära?» küsis Villu.
«Ega teda just aetud, aga eks ta olnd ikka nii. Vana Rein ise, ega see suurt
midagi ütle, aga eks va Madli, ega tema hingerahu and, niikaua kui tüdrukul
põlnd muud, kui katsus, et tulema sai. Eks nende meeled olnd muidugi haiged,
et sa selle püssiloksiga mööda nende metsa tõmbasid, ja pärast leidsid nad veel
selle viinaajamise koha ka üles. Sind ennast ei saand nad kätte, närisid siis vaest
tüdrukut. Ja mis ta oleks pidandki seal tegema või kudas olema, põlnd tal ju oma
nurka ega kedagi, ainult teiste tõmmata ja tõugata, poiste-tüdrukute naerda ja
nokkida. Või temast täit töötegijat ikka oleks saand. Ema juures on tal muidugi
parem. See ju ka toriseb, aga oma ema on ikka oma ema, toriseb ja lepib, siunab
ja armastab. Nutab ja õnnetu teine, et just tema tütar seda teed pidi minema.»
«Mis ta's nii nutab, ega see Eevi igaveseks sinna jää,» ütles Villu.
«Ema asja nüüd! Eks tal ole ka mure oma lapse pärast. Sina istusid ju kinni.»
«Ah jaa, see pagana kinni!» hüüdis Villu. «Aga tead, ema, mu kõht on tühi,
olen eile lõunase söögiga, vangimaja keretäiega.»
«Armas aeg!» lausus ema kohkunult. «Kus mu aru oli, oleks võind isegi
arvata, et ega sa ju pulmapeolt tulnd.»
5
Ta hakkas hädaliselt mööda redelipulki oma lihataldrikuga alla minema.
Äkki peatus ta, astus uuesti ühe pulga kõrgemale, nii et ta poja nägu ulatus
nägema, ja ütles vaikselt, alandlikult ning paluvalt:
«Tule alla, räägi ka isaga. Ära sa temaga aga pahuksesse mine. Kui ta sulle
midagi ütleb, ära vastu haugu, tal on ju õigus öelda, tead isegi, vana inimene.
Ega temalgi kerge ole. Kudas ta tööd on saand rügada, kaebab pihta ja voolmeid,
laseb mind näppida, aga paljuke siis minu käed suudavad.»
Ema läks. Neero saatis teda poole teeni, nina püsti lihataldriku poole, tuli siis
aitade vahele tagasi Villut ootama. Ja kui see lakast redeli otsa juurde ilmus, et
maha ronida, hakkas koer rõõmu pärast hüppama ja kilkama.
«Oota, vennas, las tuleb noore linnu aeg, küllap me siis kahekesi jälle
lähme,» rääkis Villu koera lohutades ja laskis teda oma käe järele üles karata.
Isa oli rohuaias, uitas siin päikese paistel marjapõõsaste vahel. Poega nähes
jäi ta seisatama, ilma et sõnagi oleks lausunud.
«Tere, isa!» hüüdis Villu üle värava aeda.
«Tere, tere!» vastas isa üsna heatahtlikult. «On nad ometi kord su välja
lasnd.»
«Jah, seks korraks küll,» vastas poeg.
«Või seks korraks,» osatas isa. «Kas oli veel vähe, aru veel pähe põle tulnd?»
«Isa, mina arvan, Katku Jüri poegadel põle kummalgi parajat aru. Juhanil oli
teda ühtpidi liiga, minul teistpidi,» arvas Villu.
«Juhan oli mees,» ütles isa rõhutades, millest Villu järeldama pidi, et ta teda
mitte selleks ei pea.
«Õige, isa, Juhan oli mees, aga ta langes lahingus, sai küll risti, aga langes
ometi, ja sinul pole sellest ristist sooja ega külma. Mõni teine oleks ristist ilma
jäänd, aga oleks oma terved luud-kondid koju toond.»
«Noh, sinul on nad, jumal tänatud, alles terved, ainult see silm...»
«See silmgi on sellepärast, et olen Katku Jüri poeg. Mõni teine põleks nii
hooletult oma silmaga ümber käind. Aga kes teab, ehk oli hea, et mul teine silm
puudus, muidu oleks ühes Juhaniga läind: oleks toonud sulle risti ja oleks ise
tulemata jäänd.»
«Sina oleks tagasi tulnd,» kinnitas isa.
«Käsitult või jalutult, nõnda võib-olla.»
«Ükskõik kudas, aga tagasi oleks tulnd. Sinu peale ei hakka ühegi hammas.
Kuule, ütle, poeg, kas sa kinni istudes sugugi targemaks oled läind või ikka
endine?» küsis isa üsna otsekoheselt ja südamlikult.
«Isa, seda on raske öelda, aga ühte õppisin ma: tööd tegema, hommikust
õhtuni tööd, logelemata, aega viitmata. Oli igav ja nõnda õppisin tööd tegema,»
seletas Villu niisama otsekoheselt isale vastu.
«Kui see ometi nõnda oleks,» lausus isa. «Näe, mina upun töö sisse ära, ei
jõua ega jõua vastu saada. Tuleb sõnnikuvedu, tuleb kesakündmine, heinariistad
tahavad joonde seada, kõik on ripakil ja lagund.»
6
«Küllap mina sõnniku välja käristan ja kõik joonde ajan, ära muretse, isa,»
trööstis Villu.
Nõnda olid mehed meeste viisil rääkinud ja nüüd tundis Villu korraga, et
tema on täieõiguslikum Katku Jüri ainuke poeg kui kunagi enne. Ta läks tuppa
ema juurde, kes säriseva panni lõhnas kanamune katki koksis, et neid kausis läbi
peksta ja siis pannile rasva sisse lihakildude vahele kallata vangist tulnud pojale
magusaks vastuvõtteroaks.
«Ema, anna mulle puhas pesu, lähen järvele ja ajan linna tolmu kehalt
maha,» ütles Villu.
«Kas vesi pole veel külm?» küsis ema hoolitsevalt.
«Tühja kah, käib minule küll. Karastab!» vastas Villu.
Ja emalt pesu saades ning laudilt seebitükki kahmates tormas poeg uksest
välja.
«Ära sa kauaks jää, toit jahtub ära!» hüüdis ema talle järele, mille peale poeg
midagi vastas, ilma et sõnad ema kõrvu oleksid ulatunud. Ta nägi ainult, et Villu
kui poisike läbi värava metsa poole jooksis, Neero kilgates ja haukudes ees.
Sellest jooksust tundis ema oma poja: ikka seesama tuulepea, ikka seesama
läbematus nagu aasta eestki, võiks oma teisegi silma metsas pimedaks joota.
Vististi ei jätaks ta oma jooksu pimedast peastki.
7
2
Villu jooksis esimese iiliga põlluservast üle, läbi värava metsa. Siin käis ta
mõne sammu, et hinge tagasi tõmmata, ja jooksis siis uue hooga edasi, kuni
jõudis välja suuremale teele. Vististi oleks ta ka siin oma jooksu jätkanud, oleks
ehk paarikordse hingastamisega joostes kas või järveni jõudnud, kuhu poole
versta ümber maad, kuid suurema tee liival torkas talle midagi silma, mis
sedavõrd tema tähelepanu köitis, et ta äkki jooksu jättis, käimisegi lõpetas, päris
seisma jäi paremaks silmitsemiseks. Liival oli mingisugune naisterahva saapaga
astutud jälg ja Villu arvates poleks pidanud siin metsateel, mis viis Mädasoole,
Metstoale ja Põrgupõhja, niisugust jälge olema. Tema arvates oli võimata
uskuda, et ühe aasta jooksul siitnurga neiude jalad nii kitsaks ja väikeseks, nende
kontsad nii kõrgeks ja peeneks oleksid muutunud, nagu võis otsustada astutud
jälgede järgi. Jälgi lähemalt uurides leidis Villu, et nad tulid Kõrboja poolt ja
läksid sinnapoole ka tagasi. Heameelega oleks Villu ümber pöördunud ja järele
vaadanud, kui kaugele jäljed viisid ja kust nad tagasi olid tulnud, aga pesu ja
seebitükk kaenlas tuletasid talle meelde, et ta millekski muuks kodunt välja oli
tulnud, mitte aga selleks, et naiste jälgi ajada.
Jälgede ajamine oli temale lõbu, peaaegu haiglane lõbu. Olevat inimesi, kel
on viisiks kõike lugeda, mis iganes silma puutub, kes ei saa vaguniski akna all
muidu istuda, kui peavad vaistlikult lugema möödavilksatavaid poste,
numbrilauakesi ja vahimajakesi. Niisama ei saanud Villu ühestki jäljest muidu
mööda minna, kui pidi sellesse heitma uuriva pilgu. Oli täiesti ükskõik, kes
jäljed oli teinud, kas inimene, mets- või koduloom, elav olend või surnud
sõiduriist — Villu vahtis kõiki peaaegu ühesuguse huviga. Metslooma jälgede
järgi püüdis ta otsusele jõuda, kas loom rahulikus või rahutus meeleolus
liikunud, kas ta ühe joonega kaugele läinud või ligilähedal peatuma jäänud, nii
et kui himu tuleks, siis teda maksaks tabama minna.
Koduloomade ja sõiduriistade jälgede uurimisel oli muidugi teistsugune
otstarve. Siin pakkus huvi ühe või teise jälje järgi otsustada, kas keegi oma
hobusele uued rauad alla löönud või ainult raudu jäänaeltega kinnitanud; kas
keegi tühjalt või koormaga läinud, viimasel korral harilikult ikka jalgsi kõrval
kõmpides; kas keegi pühapäeva hommikul kiriku sõitnud või koju jäänud; kas
kellelgi puu- või raudtelgedega vanker järel olnud; kas keegi vana või noore
hobusega välja läinud; kas kellelgi pastlad, vanad või uued saapad jalas olnud;
kas uutel saabastel juba pooltallad all või on ainult mõnda paika rupskid löödud.
Kümned, isegi sajad pisitillukesed märgid jälgedes jutustavad Villule
metsanurga naabrite elust-olust, nende töist ja toimetusist. Selleks, et teada, kui
kaua Põrgupõhja Kärla pastlapatakad vastu pidasid, pole ometi vaja sinna minna
ega Karlalt endalt küsida, vaid palju hõlpsam on teel pilk jälgedesse heita: need
ütlevad, millal pastlad läbi kulusid, millal neile lapid pidi alla ajama. Ka
Mädasool ja Metstoal on pastlakandjaid ja ka need lähevad oma pasteldega
8
Katku värava tagant mööda, kuid igal mehel on oma jalg, oma pastel, seda teab
Katku Villu ja sellepärast vahetab ta ainult harukorril ühe jälje teisega.
Toob keegi endale laadalt hobuse, siis on väga huvitav jälgede järgi
otsustada, kas hobusel suured või väikesed, kõrged või madalad kabjad ja kas ta
käies tagumise jalaga esimesse jälge, sellest üle või tahapoole astub. Need
lihtsad tõsiasjad ei ütle uue looma kohta küll kõike, aga ometi jutustavad nad
üsna palju. Peaasi, nad lasevad arvata ja oletada, ning mis oleks Villule metsas
püssiga hulkudes või üksinda tööd tehes lõbusam, kui kõige tibatillukesemate
tõsiasjade põhjal mõista katsuda, mis tema ümbruses sünnib. Sedasama teeb ta
ka täna neid naise jalajälgi silmitsedes, nagu oleks ta mõni jahikoer, kelle nina
tunneb metslooma magusat lõhna, mis ajab saba liputama või kilkama.
Villu unustab üürikeseks supluse, ta tahab tingimata teada, kas jäljed
pöörduvad järvele või lähevad nad mööda teed järvest mööda. Et kõrges
nõmmes jälgedest hästi aru ei saa, siis peab Villu pisut järvenurgast mööda
minema, kuni esimese sooneni, kus iga jälg selgesti näha. Sinna jõudes leiab ta
küll hulga jälgi, aga mitte otsitavaid, mispärast tingimata oletama peab, et
arvatav võõras teelt kõrvale on pöördunud ja järvele läinud. Villu ruttab sinna
talle järele ja otsib järve liivasel pervel, kust vesi pisut taganenud, otsib, kuni ta
leiab vanad tuttavad jäljed, välimuse järgi otsustades päris värsked jäljed. Ta
leiab ka paiga, kus mättal istutud ja jalgadega niisket liiva tallatud, kuna kepivõi
varjuots on jooni vedanud, mis Villule veel kord näivad tõendavat, et see
inimene pole siitnurga elanik. Aga ometi peab ta siinse ümbrusega tuttav olema,
sest muidu poleks ta teadnud istumiseks paika valida, kust vaade järvele kõige
avaram ja ilusam.
Inimese jälgedega seltsivad siin koera jäljed, värskuse poolest mõlemad
üheaegsed. On veel muidki märke, mis lasevad oletada, et koera ja inimese
jäljed ühte kuuluvad, et nende vahel valitseb mingisugune sõbralik side. Eriti
võiks seda järeldada sellest silmapilgust, kus inimene mättal on istunud,
jalaninaga liiva tonkinud ja kepiga sinna joonistanud. Siis on koer nähtavasti
inimese ees seisnud, on oma nina tema põlvile pannud, on tema kätt lakkunud
või see käsi on tema pead silitanud. Jah, nii pidi see olema jälgede järgi
otsustades.
Aga kus on koer, kel oleksid nii suured jäljed nagu siin liival? Aasta tagasi
olid niisugused jäljed ainult Kõrboja Mousil, mujal polnud kuskil ümberkaudu
nii suurte jälgedega koera, Villu teab seda kindlasti. Aga ehk on vahepeal mõni
endale uue suure koera toonud, mõni, kes hangeldamise ja viinaajamisega üleöö
palju raha kokku kraapinud ja nüüd vargaid ning mõrtsukaid kardab? Võib olla,
aga varemalt olid ainult Kõrboja Mousil niisugused jäljed ja tema jälgede vastu
ei saanud keegi, vahest ainult isahunt. Aga kui oletada, et need on Mousi jäljed,
kes on siis olnud see inimene? On ehk keegi Kõrbojale suvitama tulnud või
ainult niisama muidu käima? Ega ometi preili ise kodumaile pole saabunud?
Villu seisatab üürikeseks. Nagu unistus kangastub minevik... Ja-jah, preili ise
võis see küll olla siin järve ääres, tema jälgi Villu ei tunne, ei, tema saapajälgi ei
9
tunne Villu mitte. Küll tundis ta millalgi tema palja jala jälgi, aga siis polnud ta
veel täiskasvanud inimene, siis polnudki ta veel sõna tõsises mõttes preili, oli
ainult plikakene, kes armastas mööda metsi joosta, pikk pats pihal, mõnikord
lahtised juuksedki tuule käes lennul. On ta ehk nüüd tõepoolest koju tulnud
segaste aegade tõttu?
«Ema peaks seda teadma,» lausus Villu endamisi, kiskus ruttu riided seljast,
pani nad sinnasamasse paika, kus naine oli istunud, ja hüppas vette. Vesi tundus
alles jahedavõitu, kuid ujumiseks kõlbas ta Villule väga hästi, tuues kehasse
mingisugust ootamatut rõõmu. Villu ei jätnud enne, kuni oli jõudnud
mõnekümne sammu taha liivapõndakule, kus vesi ulatus vaevalt põlvini. Siin
seisis ta päikese paistel, pildus käsi, venitas lihaseid, ringutas kogu oma kuue
jala pikkust keha, tõmbas kopsu kui lõõtsa tuult täis ja endale ootamata hõiskas
kõigest jõust ümbritsevasse nõmme, mis kõlas kui karjase pasun. Järveotstest
kajas hääl tagasi, nagu oleks sealt keegi vastu hüüdnud. See hukutas meest ikka
ja jälle hõiskama, huikama, nagu oleks ta karjapoisina metsas. Issand jumal, kui
hea oli jälle kord olla vaba! Veel hiljuti ei aimanud Villu, et vaba olla on nii hea.
Järvelt koju tagasi jõudes oli Villu esimene küsimus emale:
«Kes on järve ääres käind?»
«Järve ääres?» küsis ema arusaamatuses vastu.
«Järve ääres ja ka teel, suurel teel, mitte meie teel, siin neid jälgi ei ole,»
seletas Villu.
«Kust mina vanainimene tean, kes järve ääres käivad,» rääkis ema häälel ja
näoilmel, nagu huvitaks see asi teda üsna vähe. «Eks seal käi kõik, nagu ikka.
Mädasoo Eedi ja Kõrboja Mikk tahtnud tänavu kevadel kiikegi jälle üles
ehitada, mis sinu ajal ära lõhuti, aga Kõrboja vana põlnd luba and. Poisid küll
mangund, aga vanamees olnd kui raud.»
«Mis tal siis pähe on läind, esimest kiike ju lubas,» ütles Villu.
«Ütelnd poistele, et lähete riidu, et mina ei taha, et minu metsas riidlete,
viimaks pistate metsa põlema.
Aga poisid põle järel and, mangund ja mangund, et ega nemad riidu ei lähe,
nemad viinavõtjad ei ole, muudkui andku aga luba, nemad kahekesi, Eedi ja
Mikk, hakkavad kas või kiige pärast käemeheks, et riidu seal ei tule. Ja kui
peaks tulema, siis lõhuvad nemad ise oma käega kiige ära. Selle peale põlnd
vanamehel enam midagi vastata ja siis ütelnd ta, et las Anna tuleb koju, küll
tema lubab või keelab, mis nad temast vanainimesest tüütavad. Poisid küsinud
siis, et millal preili tuleb, nemad tahavad kiige varsti üles ehitada, noh ütleme,
nii nelipühiks, ning vanamees ütelnd, et suurel ristipäeval, siis on Anna kodus,
tulgu nad siis Kõrbojale.»
«Nojah, ma arvasin kohe, et kel muul võiks niisugused jäljed olla kui
Kõrboja preilil ja vanal Mousil. Ikka elab alles? Oli juba mineval aastal teine
haige, pidid ikka maha laskma, aga ei kedagi.»
10
«Oh, see on suusoojaks ainult nõnda rääkida!» seletas ema. «Ei va Rein seda
luba. Ütleb aga, et las ta elab pealegi, kuni Anna koju tuleb, küll tema siis
vaatab, mis Kõrbojal tegema peab, keda tappa, keda elama jätta.»
«Ega siis preili ometi jäädavalt Kõrbojale tule?» küsis Villu, kelle uudishimu
aina kasvas. «Mis ta siin metsas tegema hakkab?»
«Ei tea, mis, aga räägitakse, et tuleb. Muidu, kes teab, aga nälg ajab teised
kõik Venemaa põhjast välja ja küllap näljaga maitseb ka Kõrboja leib,» arvas
ema.
«Ega meil nälga ole, et sellepärast Kõrbojale peab pugema,» vastas Villu.
«Mitte just seda, aga räägitakse, preili olla haiglane, kõhnaks jäänd teine ja ei
saa öösiti hästi magada,» seletas ema.
«Noh, magada võib Kõrbojal küll hästi,» naljatas Villu. «On vana Rein ise
oma ea seal lõõsand ja jätkub und ehk ka preilile.»
«Ei, vana Rein tahta koha preili kätte anda, nii et preili oleks peremees ja
perenaine, täiesti otsaline. Vanamees ei taha enam midagi liigutada, ütleb, et mis
tema sellest saab, kellele tema seda kohta peab, kui ainuke laps mööda maadilma
ümber ajab.»
«Ah nii!» imestab Villu. «Siis preili tahab ikka tõesti Kõrbojale tulla, tahab
siia jääda? Aga ehk polegi teine enam preili, ehk on vahepeal prouaks saand?»
«Ei, ikka alles olla teine preili. Aga ega ta titake enam ole, oleks juba
ammugi teisel aeg mehelegi minna. Küllap tal juba vist hundigi hais küljes,»
arvas ema asjatundlikult.
«Ega siis ometi preilidele niisukest asja külge tule,» naljatas Villu.
«Küll ikka,» lausus ema, «kõigile tuleb, olgu ta preili või maamats, kõigile
tuleb viimaks hundi hais külge... Nojah, sina said tänavu kevadel kakskümmend
üheksa, olid mul just karjalaskmise ajal, ja tema peaks sinust mõne aasta noorem
olema,» arutas ema. «Ta oli ju noorem, kui te kahekesi siin järve ääres mööda
metsi ümber tõmbasite?» pöördus ta poja poole küsimusega, nagu peaks sellel
Kõrboja Anna vanus paremini teada olema.
«Küll ta ikka vist mõni aasta oli,» vastas Villu, «mina arvan küll, et oli. Aga
ta oli juba siis pikk sirakas, ei tea, missugune ta nüüd peaks olema. Mõtle ometi,
ema, sellest on ju üle kümne aasta aega, ja kui ma nõnda siin räägin, siis on mul,
nagu oleks see alles eile või tunaeile olnd... just nagu eile. Tead, ema, aeg läheb
hirmus ruttu. Enne ei pand ma seda tähele, et aeg nii ruttu läheb, aga nüüd
panen. Olin ikka alles poisike, olin noor, mõtlesin ei tea kuhu minna või mis
teha, aga siis tuli sõda, ja nüüd olengi vana.»
«Ega sa siis ikka veel vana ole,» trööstis ema, «mis siis mina pean olema, ka
teen ja toimetan.»
Aga poeg surus peod lapiti põskedele ja pani pöidlaotsad lõua alla
vastastikku, vahtis üksisilmi ukseesisele murule ja rääkis:
«Ei, ema, ka mina olen vana. Vangis kord, kui kruustange kinni keerasin,
tundsin äkki, et noorus on mööda, ja nüüd ei saa enam sellest tundmusest lahti.»
11
«Eks see vangiaasta sulle ikka ühe lopsu and,» arvas ema kaastundlikult. «Et
sa ka just nõnda teda pidid lööma!»
«Ära kahetse, ema, mina ise ei kahetse midagi. Tappa ei tahtnud ma teda
mitte, aga nisuke siga, muudkui aga pussiga...»
Villu vaikis. Ema kolistas mingisuguste nõudega, käis paar korda üle
uksepaku poja kõrvalt läbi, toimetas midagi, mida ka kalli ristipäeva pärast jätta
ei võinud.
«Jah, küll on see aeg ikka ruttu läind!» imestas Villu uuesti. «Ammu's see
kõik oli! Ammu's ostsid Kiviristid Kõrboja, ammu's laskis Oskar enda maha ja
jättis koha vennale!»
«Mina ei mäleta midagi nii selgesti kui seda, et nad ka Katkut tahtsid meilt
ära osta ja et vanamees ei müünd, jonni pärast ei müünd, ükskõik mis hinda nad
oleks pakkund. Seda mäletan ma. Ütlesin küll tol korral vanamehele, et müü ära,
pista raha tasku ja mine osta välimaal uus koht, osta parem kui see; mine ära siit
metsast, mine inimeste hulka, mine teede maile, kust ka suvel välja pääsed, et
põleks vaja mööda männijuurikaid vankrit lõhkuda, ennast ega looma vaevata.
Aga vanamees oli kord ütelnd, et ei müü, ning ei müündki, tänapäevani põle
müünd. Olen talle pärast mitu korda ütelnd, et oleks ta siis müünd, põleks ta
head kaupa kinni pidand, siis oleks ehk kõik teisiti olnd.»
«Aga mina ütlen, et oli väga hea, et isa ei müünd,» vastas Villu, «kusagil ei
meeldi mulle rohkem kui siin. Kus on nii palju metsa? Kuluta või jalad
käimisega, enne kui inimest näed.»
«Nii kui isagi! No mis teil nende inimeste vastu on, mis te neist pelgate?»
«Ma ei pelga neid,» vastas poeg. «Neid on siingi küll, kõik kohad teisi täis,
mine teistega riidugi, istu nende pärast kinni. Oli mul seda tarvis?»
«Poeg, see pole inimeste süü. Niisamasugune lugu on metsaga ja puudega.
Oli sul vaja ühe silmaga jääda? Oleks me välimaal eland, võib-olla oleks sul
veel tänapäev silm peas, mina arvan küll, et oleks. Kellega või kus sa seal ta
peast ära oleks joost.»
«Õnnetus võib igal pool juhtuda,» ütles Villu, nagu poleks asi seda väärt, et
sellest rääkida.
«Võib, muidugi võib, aga mina ei usu, et oleks võind. Mina ei saa veel
tänapäev aru, kuidas see küll nõnda võis juhtuda, kuidas sa nõnda võisid joosta.
Iga kord, kui sinu silma näen, mõtlen selle peale. Ehk oleks veel pahem olnd,
aga just parem. Eks sa siis ometi ei märgand ennast hoida, loomgi pigistab
silmad kinni, kui padrikust läbi läheb.»
«Nagu ma mäletan, oli see nõnda, et tema jooksis ees, mina järel, tema
kahmas puuokstest kinni, kiskus nad nagu vibud vinna ja laskis nad siis mulle
vastu silmi, nõnda oli see.»
«Tead, Villu, sest saadik kardan ma Kõrboja rahvast,» rääkis ema tasakesi,
nagu salaja, ja istus poja juurde lävele, jättes jalad sissepoole, kuna pojal nad
väljaspool päikese paistel seisid. «Ja kui ma kuulsin, et Anna koju tuleb, ning
12
mõtlesin, et ka sina nüüd vangist lahti saad, siis hakkas mul hirm, öösel nägin
teist kahest uneski!»
«Ema, mis sa nüüd tühja,» ütles poeg.
«Ei ma räägi ühtigi tühja. Kõrboja oleks nagu ära tehtud. Näe, Oskar lasi
enda ise maha. No mis ta nüüd sellest sai, et ta naise võttis või selle koha ostis.
Aga ostis, tahtis meiegi oma osta, Kõrbojast oli vähe, põlnd ilma meie kohata
hästi plaanis, meie jõeäärsed heinamaad ei and südamerahu. Nüüd on see rahu
tal käes... Sina jooksid Annaga ringi ja ei jätt enne, kui silm peast välja, siis oli
küll, siis võisid kodus istuda. Vaata, et sa nüüd ka oma teist silma peast ära ei
jookse, kui Kõrboja Annat näed. Ma kardan, et jooksed.»
«Ära karda, ei jookse,» vastas Villu. «Anna on nüüd preili ja sinu poeg on
ainult Katku Villu, tema pahemat silma ei taha ta enam.»
«Kui see ometi nõnda oleks!» palus ema, nagu oleks tema kartusel
mingisugune reaalne alus.
13
3
Katku Villu murdis tööd teha, ta murdis tööd niisuguse jõu ja püsivusega, et
esimene kord elus isagi temaga rahul oli, sest veel kunagi polnud Villu Katkul
nõnda tööd teinud.
Villu tegi tööd, nagu teeks ta seda iseendale ja iseenda pärast. Ema kartis, et
poeg võiks endale liiga teha. Aga Villu enda arvamise järgi oleks pidanud ta
veel rohkem tegema, palju rohkem. Ta isegi imestas, kust küll Katkule korraga
see töö oli tulnud; varemalt oli ta ikka arvanud, et ühe töö võib edasi lükata,
teise hoopis tegemata jätta, kolmanda ülepeakaela lõpetada. Nüüd näisid kõik
tööd hädavajalikud ja tähtsad, kõiki pidi korralikult ja viivitamata tegema, oli
see vigase värava parandamine, aia kohendamine või mõne tööriista
kordaseadmine.
Esimest korda läks Villu ilma püssita nii-öelda asja pärast kõndima, läks
mööda põllupeenraid, läks mööda aiaääri, läks mööda kesapõldu, läks mööda
väikest võserikku, mis oli tärganud endisel põllul, mis sööti jäetud kivide pärast.
Villu vaatas ja arutas, Villu õppis esimest korda oma isatalu kui tulevane
peremees tundma, sest ei tea miks, aga korraga hakkas Villu end Katku tulevase
peremehena tundma.
Ta oli aastate kaupa mööda maailma ümber kolanud, oli rauda tagunud, oli
puud tahunud ja hööveldanud ja kunagi polnud ta mõelnud, et tema peaks
Katkule tagasi minema endale jäädavat eluaset soetama. Aga kui vend sõjas
surma sai ja kui sõja lõppedes tööleidmine ja leivateenimine kitsikuks muutus,
nii et Villu ajutiseks koju pidi tulema, siis tundis ta peagi, et ka Katkul võib ära
elada, et Katkul võib ehk paremini ja vabamalt ära elada kui ükskõik kus mujal
maailmas.
Aga ometi ei teadnud Villu veel sel ajal, mis tähendab armastus Katku vastu,
mis tähendab armastus teatud maakoha, maapinna vastu. Paik, kus ta asus,
polnud temale veel elumõtteks, vaid seal elades lootis ta elule mõtet leida
mingisuguse kõrvalise tegevusega, mis ei tarvitsenud isataluga kuidagi
ühenduses seista või mida oli isegi raske siduda selle metsanurgaga.
Sel ajal soetas Villu endale töökoja, kus ta võiks parandada igasuguseid
tööriistu ja masinaid, sest teda huvitas tol ajal rauakeetmine või vasega
jootmine, viilimine või puurimine rohkem kui pilguheitmine maapinnale selle
tundmaõppimiseks ja loova töö võimaluste leidmiseks. Siis huvitas iga jalgratas,
iga vokk, iga põllutöömasin Villut rohkem kui küsimus, kas ei peaks
maaparandamiseks kuhugi kraavi kaevama ja kas ehk mõni kivirikas sööti jäetud
maalapp harimiskõlvuliseks ei sünniks teha. Villule oli siis isatalu kohaks, kus ta
oma tööoskuse ja nutikusega tahtis haljale oksale tõusta, ilma et talu ise
seejuures sugugi haljamaks oleks muutunud.
Siis ep see oligi, kus ta hakkas vasikaparisnikuks, käsilihunikuks,
hangeldajaks, kes hulkus külast külla, perest perre ja otsis «haigeid», kes end
14
laseksid «haneks püüda», nagu ta öelda armastas. Ja kui neid haigeid tema
arvates küllalt suurel arvul ei leidunud, siis hakkas ta ühes mõne teisega, ühes
Mädasoo ja Metstoa omadega «väikepõllumeest» tossutama. Villu arvates olid
«väikepõllumehe» ajamise tagajärjed hiilgavad, hiilgavamad, kui ta kunagi
lootnud, ja tal olid suured kavatsused ettevõtte laiendamiseks. Ainuke hädaoht,
mis selles kasulikus tegevuses varitses, oli see, et niihästi Villu kui ka teised
ikka enam ja enam ise jooma hakkasid. Võimalik, et siin ehk see tõsine põhjus
peituski, miks Villu vangi sattus, kainema peaga poleks ta ehk teivast
sõjariistana nii õnnetult tarvitanud.
Koju tulnud peale enam kui aastast vangis istumist, leidis Villu sootuks uued
olud eest: nende kasulik ettevõte oli kokku varisenud, sest «väikepõllumees» ei
suutnud «suurpõllumehega» võistelda, kes uuesti produtseerima oli hakanud.
Aga ettevõtet oli veel teine äpardus tabanud: Mädasoo Eedi oli
«väikepõllumehe» «laadungiga» kinni nabitud ning tagajärjeks oli üldine
sissekukkumine, vabrikuriistade kadu, trahvimaksmine ja pulkade taga istumine.
Mälestusena möödunud õnnelikust ajast oli Katkul järel Villu töökoda ja ilus
võlvitud kelder, mida «väikepõllumees» ehitanud.
See oli Villule praegu puhas minevik, kus ta kaasa elas ümbritseva segase
aja. Nüüd olid tema huvid teise suuna omandanud, kui kauaks, seda ei teadnud
tema ise ega ükski teine. Nüüd kõndis ta mööda isatalu ja sirvis maapinda, nagu
oleks ta mõni kullakaevaja neitsilikus looduses. Ja ta otsustas, et mahajäetud
Kivimäe tipp tuleb uuesti põlluks teha, et kivid tuleb välja võtta, tuleb puruks
lasta avalikud ja ka salakivid ning metsapadrikust tuleb päris uut maad juurde
teha, milleks peab kraavi kaevama pinna kuivatamiseks. Siin on ainuke paik, kus
Katkul leidub õiget mullamaad, sest siin kasvavad lepp ja kask; igal pool mujal,
vastu nõmme, on liivane, tükati valge liivgi, mida harides hulluks võid minna,
enne kui ta soovitud vilja hakkab kandma. Villu arvab, et Katku hoonedki peaks
nõmme lähedusest ära viima Kivimäe kanti, sest seal tuksub Katku tõsine
elusoon, olgugi et ta on suuremast teest veelgi kaugemal kui praegune paik. Jah,
oleks see Villu tegemine ja olemine, tema hakkaks veel tänapäev eeltöödega
peale, et Kivimäele üle kolida kõigega, mis Katkul on. Isegi uue keldri võlviks
ta sinna, ja kui vaja, hakkaks uuesti vasikaparisnikuks, käsilihunikuks,
hangeldajaks, kas või salaviinuriks, et aga võimalust luua Kivimäele kolimiseks.
Villu rääkis kord oma kavatsusest ka isale, aga see naeris ta kõige otsemat
teed välja.
«Kivimäe on tõepoolest kivimägi,» seletas isa. «Nagu oleks mõni kurivaim
tulnd ja rüpest sinna kive hunnikusse puistand, nõnda on see mägi. Mina tegin
temaga proovi, aga ei minu hammas tema peale hakand, ja usu, poeg, ka sinu
omad ei hakka. Mõtlesin esteks, et kivid on ainult pinnas, kaalusin need välja,
põletasin tulega lõhki, vedasin ära, aga ka nende all põlnd muud kui ainult
kivid.»
«Aga seal on ju ilusat mulda, seal kasvaks vili paremini kui kusagil mujal,»
vastas Villu.
15
«Mulda seal on, aga sellele ei pääse ligi, ei saha ega äkkega,» ütles isa.
«Küllap püssirohi ja dünamiit mulla vabaks teevad,» arvas Villu. «Mis sinul
hoova ja tulega võimata, see on minu käes lapsemäng. Küll sa näed, isa, las ma
aga hakkan peale.»
«Mahavisatud vaev,» vastas vanamees. «Katkul on parematki teha, kui
Kivimäel püssirohtu ja dünamiiti põmmutada.»
Aga poeg ei olnud isaga nõus, ei sel esimesel rääkimisel ega ka hiljem, tema
ei visanud enam peast Kivimäe seljandikku, mis suurest nõmmest kõrvale
põikas, vaid mõtles vahetpidamata selle peale.
Juba ainult see asjaolu, et ta liivasossi kõrval asub, et liivasossist kasvaks
nagu välja mingisugune looduse kehajagu, mis on sootuks omapärane, ei andnud
Villule enam rahu, ikka enam ja enam hakkas ta oma pead murdma, et miks või
kust on saanud Kivimäe oma kivid ja mulla, kuna muidu silma puutub aina liiv
ja liiv.
Õige, Kivimäe tagumiselt nukilt versta poolteist või kaks üle raba minnes
algavad oma jooksu uued seljandikud ja ka need kasvatavad leppa, kaske ning
kuuske, mis räägivad mullakast raskemast pinnast. Tähendab Katku Kivimäe
seljandik peaks kuuluma suguluse poolest mitte oma lähedasse liivanõmme, vaid
tema hõimud asuvad üle raba lõuna pool, nendega peaks ta ühenduses olema.
Vahepeal, keset raba, on väike saar ja ka seal kasvavad kuusk, kask ja
lepavõserik. Esimest korda elus läks Villu sinna saarele, et selle pinda tustida ja
vaadata, kui imelikult on see üksik nimetu saareke tähiseks Kivimäelt tema
lahutatud hõimude poole.
Villu isegi ei tea, miks, aga temal tõusis Kivimäe vastu mingisugune hell
sugulustunne, nagu kaastundmus ja haletsus tema üksikluse pärast. Oleks see
tema tegemine, tema ühendaks Kivimäe seljandiku üle raba seisvate hõimuliste
seljandikega ja laseks nad siis ühes jorus lõuna poole joosta otse üle raba, otse
üle selle väikese saarekese keset raba, kus kasvavad kuusk ja kask ning mulda
armastav lepavõsu. Kivimäe ühenduse Katku teiste maadega ning Kõrboja
nõmmega katkestaks ta alatiseks; ta laseks sinna viiva tee äärest kraavid kaduda,
nad ummistuda, kinni vajuda ja teele enesele ei veaks ta enam kunagi mingit
täidet.
Nõnda teeks Villu, kui see oleks tema tegemine. Aga esiotsa ei või ta sinna
midagi parata, et Kivimäe elab oma hõimudest eemal ja et ta on alalises
ühenduses võõra ollusega. Ainult ühte võib ta: ta võib hakata Kivimäel kive
lõhkuma, ta võib hakata kive välja kaevama ja neile auke sisse puurima, ja seda
teeb ta igal vabal silmapilgul, teeb söögitundidel, kui tööloom nõuab toitu ja
puhkust, teeb pühapäevitigi. Võib peaaegu öelda, et kui Katku Villut kodus ei
ole, siis on ta tingimata Kivimäel kive puurimas või muidu siin istumas, aega
viitmas, sest siin, kivide seltsis, on aeg lõbus. Kivimäel kive kaevates ja neile
auke sisse puurides on nii palju vaba ja vaikset aega igasuguseks mõtiskeluks,
on aega peaaegu samasugust, kui oli vangimajas tööpingi ääres meisterdades.
16
Aga imelikul viisil ei mõtle Villu millelegi nii palju ja sagedasti kui neile
jälgedele, mis ta leidis suurel ristipäeval nõmmeteelt ja järve äärest. Nüüd teab
ta, kelle jäljed need olid; nüüd teab ta, et need võisid olla ja olidki ainult
Kõrboja preili ning tema vana poolkurdi, poolpimeda ja hääletu koera jäljed.
Villul on mõnikord tundmus, nagu peaksid Kivimäe kivid ja need jäljed
mingisuguses seletamatus ühenduses seisma, nagu peaks tema töö Kivimäel
suguluses olema nende jälgedega, sest miks muidu mõtleb ta puurides nii palju
neist jälgedest ja miks muidu ajaks nagu just nende jälgede meeldetulek teda uue
hooga Kivimäele töötama.
Villu teab, Kõrboja Anna käis nelipühis uuesti kodus: ta oli nelipühis mitu
päeva Kõrbojal ja tegi nõmmeteele ning järve äärde uusi värskeid jälgi, mis on
omapärased kõigi teiste jälgede seas siin nõmmeteil ja järve kalda liival. Pühade
ajal käis Villugi järvel, aga ta tegi seda argselt, nagu pelgaks ta midagi ja nagu
hoiduks ta millegi eest kõrvale.
Üle järve nägi ta kord Kõrboja Mousit teisel pool servas vett lakkumas ja
mändide vahel välgatas paiguti mingisugune hele kuju, aga kas see preili ise oli
või keegi teine, seda Villu ei tea. Ta arvab ainult, et kes see muu võis koeraga
järve ääres olla kui tema ise, teistega ei viitsigi vana koer järvele sörkida.
Nelipühis Villu järve ääres ei huiganud, ta kõndis päris vaikselt, nagu oleks
ta mõni vanamees, kes mõtleb oma vanu mõtteid. Mõtles, istus üürikeseks,
tõusis siis uuesti, läks eemale nõmme ning jõudis viimaks jällegi Kivimäele, kus
hakkas kaevama ja puurima.
«Sa tapad enda tööga ära,» ütles ema talle, «sa tapad enda tööga Kivimäel
ära. Jäta need kivid, ega sinagi neid kõiki lõhkuda jõua.»
«Jõuan, ema, usu, et jõuan,» vastas Villu.
«Aga isale ei meeldi see sugugi, et sa nende kividega oma kallist aega
raiskad, isa on aina pahane, käib teine mossis ja tossis,» rääkis ema. «Kui see
nõnda edasi läheb, siis hakkab teie vahel jälle riid nagu ennegi.»
«Ei hakka,» vastas Villu, «mina talle midagi vastu ei ütle, aga kivid tahan ma
ära lõhkuda, küllap ta siis minuga lepib. Kui vaja, võtan endale abi juurde, aga
ära lõhun nad, maa teen puhtaks.»
«Isal on õigus, sa oled ikka alles, nagu sa olid: kange ja oma õigust täis. Ega
sest head või tulla, suurest kangusest ei või kunagi head tulla.»
See oli nelipühade teisel pühal, kui ema ja poeg nõnda rääkisid. Ema andis
Villule nõu ometi nagu kord ja kohus pühagi pidada, kas või muidu metsa
luusima minna, meelt lahutada, pisutki kividest eemale.
«Eile käisin ju,» vastas Villu.
«Eile käisid, mine täna veel. Eile olid üksi, aga täna on ka teised järvel: täna
olla vanal kiige kohal suur pidu, poisid, tüdrukud Põrgupõhjast ja Põldotsa
külast saadik koos. Mädasoo eit teadis rääkida, et isegi Kõrboja preili luband
tulla külla nooremaid vaatama. Arvavad ikka, et küllap ta viimaks üsna
Kõrbojale elama asub, tuleb linnast ära.»
17
Aga Katku Villu ei läinud täna enam järvele, ta ei läinud sinna enam
hommegi, sest ka viimasel pühal võis seal palju teisi olla, kellega tema kokku ei
tahtnud saada. Tema mõtles oma mõtteid, mis poleks nagu sugugi siit
metsanurga mõtted, vaid kuskilt mujalt maailmast pärit.
«Ei sa läind eile ühtigi teiste juurde,» ütles ema Villule viimase püha õhtul.
«Seal olnd palju rahvast koos, mängitud ja tantsitud.»
Villu vaikis. Villu kartis rääkida. Villu kartis sõna lausuda sellest, mis teda
huvitas. Aga ema ei vaikinud, ema ei võinud vaikida, tema pidi rääkima. Ka
tema kartis, aga ometi ei võinud ta vaikida, vaid pidi rääkima, niisugune imelik
asi oli sellega, mida ta kartis.
«Ka Kõrboja Anna olnd seal,» jutustas ema, «mängind ja tantsind teine küla
poiste ja tüdrukutega. Põldotsa kooliõpetaja püüdnd ikka temaga olla ja rääkida,
aga Anna põle temast suurt väljagi teind. Lihtsalt olnd teine riides, nii et põle
teist teiste tüdrukute hulgas äragi tund.»
Villu vaikis, nagu poleks ta ema sõnu tähelegi pannud.
«Küsind teine sinu järele, küsind, et mis sina teed ja miks sind pidul ei ole,»
jutustas ema edasi. «Kes seda rääkis?» küsis Villu.
«Eks ikka Mädasoo eit, tema Kati oli ju ka pidul, see kuulnd,» vastas ema.
«Lõksutavad!» hüüdis Villu, sest millegipärast sai ta äkki erutatud ja seda
erutust ei osanud ta ei varjata ega muul viisil avaldada kui poolpahases
ägeduses.
«Ei nad tühja lõksuta,» lausus ema, «küll ta juba sinust rääkis, küll ta juba
sinu järele küsis, mina tunnen, et ta seda tegi, teha võis. Ja mis need teised
niisukesest asjast välja mõtlevad.»
«Noh, ja mis talle on vastatud?» päris Villu.
«On vastatud, et lõhub teine kive, aina põmmutab,» ütles ema.
«Muud ei midagi?»
«Kes seda teab, kes seda räägib, aga küll nad juba ka muud preilile
seletasid,» arvas ema.
«Muidugi, vangis istumine kõigepealt,» äigas Villu tusaselt.
«Küllap ka seda,» oli ema nõus.
Sellega jutt lõppeski seks korraks. Aga nüüd tundis Villu, et ta peab kuhugi
minema, et ta peab ehk seal huikama, peab nõmme hüüdma, nagu otsiks ta sealt
kedagi elavat või nagu ootaks ta kedagi. Ta peab ringi ümber järve tegema, peab
jälgi uurima teel soonte kohal ja järve liival, ta isegi ei tea kõike, mis ta praegu
peab. Aga teeb ta mis ta teeb, täna õhtul teeb ta kõik üksinda, sest täna, viimase
püha hilisel õhtul, pole enam kedagi järvel. Kõrboja preiligi sõitis õhtuse
rongiga linna ja vana Mousi magab pühadeaegsest jalutusväsimusest saadud
rasket und oma onnis pahnal, nii et isegi tema ei kuule, kui Katku Villu huikab
järvel, nagu kutsuks või ootaks ta nõmmelt kedagi.
18
4
Kõrboja Rein istus jaanilaupäeva õhtupoolikul oma ukse lävel ja ootas tütart
— oma ainukest last, kes täna pidi linnast koju tulema ning seekord juba
jäädavalt.
Anna oli suurel ristipäeval Kõrbojal käinud ja oli nelipühiks teist korda
tulnud ning siis oli isa talle öelnud, et tulgu ta linnast ära maale, et tulgu ära teisi
orjamast ja hakaku ometi kord omaette elama, sest ega ta ikkagi alatiseks taha
teiste meelevalda, võõraste toanurka jääda. Tema, Rein, olevat juba vana ja
temale oleks abi, või mis peaasi — perenaist vaja, sest Anna õndsa ema surmast
saadik pole Kõrbojal enam kedagi, kes majapidamise järele valvaks.
«Aga Madli?» oli Anna siis vastuseks küsinud ja seega oma tädi, isa vanemat
õde tähendanud, kes juba mõne aasta Kõrbojal perenaise kohuseid oli täitnud.
«Madli on ju pime ja töntsi kõrvaga, mis perenaine tema on,» vastas isa
seekord tütrele ja lisas juurde: «Kõrbojale on noort inimest vaja, kes kõik näeks
ja kuuleks ning kelle jalg ulataks igale poole.»
Anna oli seepeale pisut vaikinud ja isalt siis mõtlemisaega nõudnud, ning kui
isa talle seda andis, siis ei teinud ta asjast enam juttu, ei sel ega järgmisil päevil,
nii et ta sõna lausumata Kõrbojalt linna tagasi sõitis. Niisugune teguviis laskis
vanameest end haavatuna tunda. Muidugi oleks võinud ta ise asjast uuesti juttu
teha, aga ta hoidus meelega tagasi, sest tema oli ju oma sammu astunud, nüüd
ootas ta tütrelt vastusammu. Ja kui ta asjata ootas, siis arvas ta endale ja ka
Kõrbojale õnnetuseks, et tema ainukene laps ja Kõrboja pärija on tütar, mitte
poeg, sest viimane poleks esitatud pakkumisele kunagi vaikimisega vastanud.
Rein ootas, ehk saadab Anna linnast kirja, milles oleks vastus, aga ei — ka kirja
ei tulnud ning nõutult rääkis ta asjast Madlile.
«Mis muud, kui kirjuta koht tütre nimele, küllap ta siis vastab... siis tuleb ta,»
lausus Madli ja välgutas oma pimedaid, imelikult suuri valkjaid silmi.
«Arvad sa?» küsis Rein umbusklikult, sest ta ise polnud kordagi sellele
mõttele tulnud.
«Mis siis veel!» vastas Madli.
«Muidu mitte?»
«Eks katsu.»
Rein vaikis.
«Või nii,» arutas ta endamisi. «Tähendab — tahab juba nüüd talu enda kätte,
tahab minu vabadikuks teha, tahab, et minul enam Kõrbojal midagi ütlemist
põleks.»
«Mis ta siis muidu peakski siia tulema,» heietas Madli. «Põle ta tänini
talutüdrukuks olnd, ega ta nüüdki selleks hakka, saab kergemaltki leiba, tal ju
keeled suus.»
«Tüdrukuks,» kordas Rein õele vastuseks. «Perenaiseks, mitte tüdrukuks.»
19
«Aga küllap Anna vist ikka arvab, et kui ta juba kord soo-soo, jaa-jaa
Kõrbojale tuleb, siis temast varsti siin päris teenijatüdruk saab. Usu, vend,
Kõrboja teeb iga tüdruku orja- või karjatüdrukuks. Nõnda suri tema õnnis emagi
siin, seda teab Anna ja sedap ta kardabki.»
Õde ootas, et vend midagi vastaks, ja kui see vaikis, küsis ta:
«Mis oleks, kui Anna tahaks mehele minna?»
«Mingu,» vastas Rein mõtlemata.
«Aga kes teda võtab, kui tal kohta põle? Põle tänini võetud, põle linnaski
võetud, maal ammugi mitte. Maal tahavad kõik kohta; kohaga tükkis, siis ehk
küll, sest Anna põle enam tita.»
«Peale minu surma jääb ju kõik Annale, muud pärijat põle ju mul,» seletas
Rein.
«Aga väimees, see Kõrboja tulevane peremees, tahaks ehk teada, millal sa
sured, lased sa kaua oodata. Sinu päevades võetakse mõnikord veel teine
nainegi. Või kas sa tõesti Kõrboja igale väimehele tahaksid anda?»
«Ju mu tütar ometi niisukese mehe väärt on, kes Kõrbojale peremeheks
kõlbab.»
«Küllap su tütar juba väärt on,» vastas Madli, «liiatigi kui tal kaasavaraks
Kõrboja, aga kes teab, kelle ta valib, kui ta valima peaks. Valib korraga mõne
Katku Villu; tahad sa niisukest endale väimeheks või Kõrbojale peremeheks?»
«Kõrbojale peremeheks — selleks ehk kõlbaks ta, minule väimeheks mitte,»
ütles Rein.
«Näed sa, va vennas, kui koduväi majasse tahab tulla, siis on endisel
peremehel aeg surra.»
«Mis sa hullu juttu ajad,» vastas Rein, kes alles nüüd tõeliselt näis õe sõnade
mõtet taipavat. «Miks siis minu tütar just mõne Katku Villu peaks valima? Kas
siis peale joodikute, salaküttide ja vangide enam kedagi ei ole, kes tahaks
Kõrbojale peremeheks saada? Või tead sa midagi?»
«Mitte midagi ei tea ma,» vastas Madli, «räägin niisama, räägin, et kes neid
uuema aja inimesi teab või tunneb, ja Anna on niisuke inimene. Tema põle
sinusse ega minusse, tema põle üleüldse meisse, Kiviristidesse, tema on sinule ja
minule võeras. Kont on meie oma, aga veri on teine, üsna teine. Tema ei armasta
rääkida, aga meie armastame, tema elab ja vaikib nagu ta õnnis emagi. Keegi ei
tea õieti, mis ta mõtleb või mis talle haiget teeb, sureb äragi, ilma et keegi õieti
teaks, miks ta sureb. Tead sa, miks sinu eit suri? Ei tea. Mina ka ei tea, keegi
elavatest ei tea. Niisama on lugu ka Annaga: teda peab aimama, teda peab
mõistma, muidu põle temaga miskit hakkamist. Tahad sa, et ta siia tuleks, siis
kirjuta talle või mine ise linna ja räägi temaga suusõnal. Anna Kõrboja tema
kätte, küllap ta siis tuleb, tuleb kindlasti.»
Nõnda olid õde-venda kahekesi arutanud ja seepeale käis vana Kõrboja
peremees üksi mööda põllupeenraid ja aiaääri, metsateid ja niitusid ning mõtles,
mis teha või kuis olla. Veel pole ta tublisti kuuekümnenegi, peab ta siis tõesti
20
juba käed tasku panema ja ainult pealtvaatajaks jääma, kuna teised tema asemel
talitama hakkavad?
Küll pole ta kogu eluaeg suuremat rähklemist armastanud, aga ometi ei
saanud ta Kõrbojal peremeheks olles muidu, kui pidi ühte või teist asja
liigutama, ühte või teist mõtet mõtlema. Või kuigi ta ise seda poleks tahtnud, siis
sundisid teda teised, sundisid olud, sundis Kõrboja, sundisid Kõrboja sulased ja
teenijad, sest nad tulid ja nõudsid, tulid ja küsisid, ning peremees pidi teadma,
mis vastata, peremehel pidi olema, mis anda.
Oo, see Kõrboja oli suur sundija, suur kubjas, kes käib ja käib, tugev kepp
käes. Ei tema andnud kellelegi armu ega aega, peremehele endalegi mitte, ja ei
ta anna seda tulevikuski, kindlasti ei anna. Tema väsitab kõik, tema piitsutab
kõik surma, piitsutas juba vend Oskari, piitsutas hiljem eidegi, selle Kõrboja
raudnaela.
Rein käis ja mõtles, istus ja mõtles, et mis oleks, kui ta tõepoolest koha
kõigega tütrele annaks ja ise «aplaagrisse» läheks. Kui ta ometi teaks, kes saab
Kõrboja tulevaseks peremeheks, Kõrboja koduväiks, võib-olla oleks tal siis
palju kergem otsustada! Võib-olla ei mõtleks ta siis enam millelegi, ei kõhkleks
silmapilgukski, võtaks koha paberid, sõidaks linna ja ütleks tütrele, et kui tahad,
lähme nüüd notari juurde, sest minul on Kõrboja peremehe ametist himu otsas ja
mina tahaksin ta kõigega tükkis sinu kätte anda.
Aga see'p see ongi, et koduväi on teadmata, Kõrboja tulevane peremees
tundmata. Ja tütrega on lugu nii, et tema meel pöördub ikka mehe järele. Pojadki
tantsivad sageli naise pilli, aga see puutub enamasti koha sisemist majapidamist,
mitte välimist, sest naist ei huvita, kas sa põllupeenra või kraavi nõnda või pisut
teisiti ajad, kas sa ühe või teise metsatuka või puu maha võtad. Kuid see niiöelda
välispoliitika on Reinu arvates peaasi, Kõrbojale on see peaasi, ning
sellepärast kahetseb ta, et eit andis talle ainult ühe tütre ja ei ainustki poega.
Kõrboja peremees käis mitu-setu päeva mõttes ja nüüd vahest mõistis ta, kui
hirmus õigus oli neil, kes ütlesid — tütred pesevad halliks. Muidugi, Reinu
polnud tema tütar kunagi pesnud, sest millal pidi ta seda tegema, kui ta lapsest
saadik linnas koolis käis ja pärast seda mõni teab missuguseid suuri saksu teenis.
Aga hallid juuksed tõi ta oma isale siiski.
Vististi oleks võinud kõik teisiti minna, kui Rein oleks elulõpuni õpetajaks
jäänud ja kui vend Oskar poleks Kõrboja ostnud, kuhu ta Reinu peremeheks
kutsus, kuna ta ise esiotsa tahtis Venemaa põhja jääda, et seal kellegi vürsti
mõisu valitsedes neid tuhandeid teenida, mida Kõrboja oma liivaste põldude ja
soode ning rabadega pidi neelama. Kindel, kooliõpetajana poleks Rein kunagi
suutnud oma tütrele niisugust haridust anda kui Kõrboja peremehena, oma
venna ainukese pärijana.
Aga mõtles Rein niipalju kui mõtles, ühest mõttest ei saanud ta ometi lahti:
Kõrboja vajab uusi inimesi, tema, nagu ta praegu on, ilma naise ja lasteta, ei
kõlba enam peremeheks, sest tema käes rohtuvad põllud ja rägastuvad
heinamaad. Tema ehk pole kunagi päris hästi Kõrboja peremeheks kõlvanud,
21
nõnda arvab Rein praegu, kus ta ei sõelu mitte ainult tulevikuküsimusi, vaid ka
kogu oma minevikku.
Liiga palju on ta kavatsenud, liiga suuri asju on ta kavatsenud ja on tegemata
jätnud sageli kõige tarvilikumagi. Ta on Kõrbojast unistanud kui mõnesugusest
ime- või muinasmaast, kus on piiramatud võimalused, ja on unistades unustanud
ta kivid ja rabad, mis ootavad tänapäevani lõhkujaid ja kraavitajaid. Talle on
ikka lahedam ja omasem olnud mitte reaalne, vaid kujuteldud Kõrboja, mida ta
tundma on õppinud mitte oma silmaga, vaid mingisugustest isamaaliste laulikute
sepitsetud salmidest. Tema isegi on millalgi tagunud selliseid salme ja on neid
saatnud lehetoimetustesse, viimane kord Kõrbojalt, sellelt igasuguste võimaluste
muinasmaalt, kus on nii ilus ja armas.
Kui Rein lõpuks otsusele jõudis koha ilma mingisuguste tingimusteta tütrele
anda, kui ta jättis täiesti tema mureks, kes kord Kõrboja peremeheks saab, siis
sündis see küll sellepärast, et võõrad võivad talitada ainult reaalsel Kõrbojal,
mitte aga Reinule omasemal ja armsamal kujuteldul. See jääb endiselt tema
pärismaaks, mille ta oma vennalt saanud. Seal Kõrbojal on kena laudadega
löödud ja tumeroheliseks värvitud avar ja ruumikas elumaja, kus on sulastel oma
tuba ja tüdrukutel oma ning kõigile ühine suur söögituba. Seal on kivist
karjalaudad ja mõnusad kuurid mitmesugustele riistadele ning tarbeasjadele.
Seal on jõele ehitatud ilus ja kõrge sild ning silla juures veski oma tammiga, kus
jahvatatakse vilja ja saetakse laudu, kedratakse villu ja tambitakse kangaid. Seal
lõigatakse käsitsi või ka masinaga turbaid, mida saadetakse laiali kodu- ja kas
või välismaalegi. Seal on sügaval metsas suitsemas tõrva- ja tökatiahjud, nii et
nende magusat lõhna võib tunda mitme versta peale, kui on selleks terav nina.
Ühe sõnaga — seal kihab töö ja tegevus, millest reaalsel Kõrbojal pole
vähematki aimu, sest siin on küll elumaja ehitatud, aga laudadega on ta löömata
jäetud, nii et vihmavesi palgipragudesse on nõrgunud ja seal mädaniku
tekitanud. Siin on küll hulk kive välja veetud, osalt jõe kaldale, kuhu võiks
ehitada veskitammi, osalt paigale, kus võiksid seista karjalaudad, aga ei ühest
ega teisest ole vähematki märki. Kivide ümber ja nende vahel lokkab lopsakas
umbrohi ning nende peale ronivad sisalikud päikese paistele sooja, kus neid
mõnikord tabab läheduses mängiva lapse pruuniks põlenud käsi.
Paar aastat tagasi seisid siin palgidki virnas mädanenud ja tuule lõhutud
õlgkatuse all, kuid nüüd neid enam ei ole: pihastunult, nagu nad leiti, saeti nad
tulepuuks ja aeti pliidi alla või ahju. Suuresti alatud viljapuuaiast on järele
jäänud ainult kurvad riismed, sest marjapõõsad on rägastunud ja põevad hallitust
ning õunapuud on kas jäneste kooritud või inimeste rikutud. Rammutamata ja
harimata, nagu nad seisavad, kannavad nad kehva vilja ja seegi on rohkem
usside kui inimeste süüa. Hooned on ripakil, hooned on peale elumaja
needsamad, mis olid Kõrboja ostmiselgi, aastate jooksul ainult vananenud ja
veel viletsamaks muutunud.
Seda reaalset Kõrboja Rein ei armasta; vaevalt armastab teda keegi; vähemalt
ei tea Rein inimest, kes teda armastaks. Surnutest armastas teda vahest ainult
22
Oskar, sest siin arvas ta õige paiga leidnud olevat, kus ta oma tahtmise järgi võis
«mässata», nagu ta ise tähendas, aga ka tema ei armastanud teda üle kõige, sest
miks muidu lõpetas ta ise oma elu, kui naine ta juurest plehku pistis.
Aga Rein armastab oma kujuteldud Kõrboja rohkem kui kõike muud. Ta
usub, et kui tema oleks Oskari aastais ja kui temal oleks noor naine, kes jätaks ta
maha, siis ei mõtleks ta kordagi eluvõtmisele, vaid ta ripuks seda suurema
õhinaga oma Kõrboja küljes.
Oskar ei osanud Kõrboja kujutella ilma noore naiseta, kelle pärast ta ehk
selle koha ostiski, aga Rein oskab küll, täna tunneb Rein, et ta oskab. Kui eit
suri, siis oli Kõrboja esiteks üsna tühi ja õudne, iseäranis see reaalne Kõrboja,
mida surija ikka vanaks loguks armastas nimetada, aga Rein läks siis kõigest
sellest eemale, mis seda vana logu meelde tuletas, Rein läks metsa, kus polnud
ripakil hooneid ega lagunenud põlluaedu, ja seal leidis ta, et Kõrboja polnudki
nii hirmus õudne ja tühi, eide surmale vaatamata.
Rein käis mööda metsateid, kus sügavad roopad, nii et vankril rummuotsad
kannavad, aga ta ei näinud neid roopaid, vaid nägi kumeraks sillutatud, puude
vahel valendavat teed, kus vanker aina koriseb, nagu jookseks ta munakoorel.
Ilus ja sile pole Reinu Kõrbojal mitte ainult see tee, mis läheb läbi küla
maanteele, kust võib pääseda kiriku ja linna, vaid ilus ja sile on ka see
hundisabaga mõõdetud metsarada, mis viib Mädasoole, Metstoale ja sealt
Põrgupõhja, kust edasi saab ainult jalgsi, ühelt saarelt teisele, läbi soode ja
katkude, üle kraavide ja ojakese, kuni hakkab uuesti roopaline vankritee, mida
mööda mine kas või maailma otsa. Rein pole küll kunagi seda teed kaugemale
käinud kui ainult Põrgupõhjani ning pisut sealt mööda, aga teised on käinud ja
nad teavad, et see metsatee ei peatu, et see metsatee läheb aina edasi, uute
põldudeni, lopsakate viljaväljadeni, nendestki üle, kuni hakkavad uued metsad,
uued sood ja rabad.
Niisugused imelised teed on Reinu Kõrbojal, kui ta istub jaanilaupäeva
õhtupoolikul ukselävel ja ootab oma ainukest last linnast koju. Pere võtab
heinamaal loogu, paneb esimest värsket, lõhnavat heina küüni, mille katus hästi
vihma ei pea, mädanenud õlgede toeks laotud kuusekoortele vaatamata, aga
Reinu see ei huvita, sest tema Kõrbojal on kõik korras, tema Kõrboja on kui
kelluke, mis heliseb, kui ta istub oma ukselävel ja ootab tütart.
23
5
Vankrilogin metsas äratas Reinu ta mõtteist.
«Nad on kõvera männi all,» lausus ta endamisi, mõeldes vana poolkuivanud
puud, mis kasvab seal, kust suurem tee pöördub paremat kätt küla poole ja
maanteele, kuna väiksem Katku värava tagant läbi viib Mädasoole, Metstoale ja
Põrgupõhja.
Ja muidugi, vankrilogin pidi selle kõvera männi alt kostma, sest mujal
läheduses polnud teel kuskil nii kõrgeid juurikaid, et login oleks muutunud
mürinaks. Tähendab vaevalt veerand versta, siis peavad nad Kõrboja väravas
olema ja sellest sisse pöörduma, kui on oma vanker, oma hobune, omad
inimesed.
Kunagi polnud Rein oma tütart niisuguse põnevusega oodanud kui täna, isegi
siis mitte, kui ta tuli paljude aastate pärast jälle kord isatallu, oma vanemate
katuse alla. Tänane tütre kojutulek oli seotud omasuguse pööranguga Reinu
kogu tulevases elus. See pöörang oli vähemalt niisama suur ja tuntav nagu
silmapilk, kus ta venna pealekäimisel loobus kooliõpetaja ametist ja asus
Kõrbojale tegeliku peremehena elama. Ta oli suurem ja tuntavam kui silmapilk,
mil vend suri ja kogu Kõrboja talle jättis päriseks. Siis ei olnud Rein Kõrbojaga
ega kogu selle metsanurga eluga veel sedavõrd kokku kasvanud nagu tänapäev,
kus ta pidi käed tasku panema ja kõrvale astuma tegeliku elu arendamisest.
Mis Reinu iseäralise põnevusega tütre tulekut ootama pani, oli asjaolu, et ta
ei teadnud, kuidas tütar tema ettepanekule vastab: on's ta nõus Kõrbojale tulema
ja missugustel tingimustel? Rein ei teadnud tütre kavatsustest mitte kui midagi,
sest see polnud ta kirja peale muud vastanud kui aga — tulen sel ja sel päeval,
selle ja selle rongiga, ning paluksin hobuse vastu. See sõnaaher kiri tuletas
Reinule uuesti meelde, kui väga õigus oli Madlil nimetada Annat
võõravereliseks.
Aga isa ei saanud ometi talle suuremaid etteheiteid teha leiguse pärast oma
ettepanekute ja Kõrboja vastu, sest mis oli Kõrboja Annale? Oli ta siin sündinud
või üles kasvanud? Ei! Sündinud oli Anna mitmekümne versta taga välimaal,
kolme suure küla vahel, koolimajas, ja Kõrbojale tuli ta alles suure plikana. Või
oleks ta siiski alaliselt siin elanud, aga ka seda mitte, sest kooliaeg lubas ainult
paar kuud veeta suvel isatalus ning peale kooli lõppu lendas ta kodumaalt välja,
nagu paljud tema kooliõed, kes läksid pealinnast otsima tulevikku ja õnne.
«Noh, mis sa nüüd õige sest asjast arvad?» küsis Rein tütrelt, kui nad
kahekesi olid jäänud. «Mis sa mu kirja peale vastad?»
«Sinu kirja peale on raske vastata, isa,» rääkis tütar. «Heameelega tahaksin
teada, mis sa teeksid, kui mina sinu kirja peale mitte midagi ei vasta, kui ma
Kõrboja siia paika jätan?»
«Mina pean ta ära müüma või rendile andma,» vastas isa. «Meie Madliga ei
jõua talle vastu saada, sest Kõrboja põle ju ometi mõni popsikoht või
24
metsataluke, vaid nagu sa tead, oli ta ju millalgi karjamõis. Mõisana teda
Oskargi mõtles, kui ta tema ostis ja kui ta temaga aina kavatses ja plaanitses.
Oleks ta ise eland, siis oleks muidugi kõik teisiti olnd, aga minust ei saand
tegijat, nüüd ammugi ei saa. Üldse oli see suur õnnetus, et minu aastais inimene
niisuguse suure logu endale pidi kaela võtma, nagu seda kõige aja on olnd
Kõrboja. Terve asi on luhta läind, kui minul järeltulijat ei ole. Kõrboja läheb
võõraste kätte, kui sa ta tänapäev siia paika jätad, seda pead sa teadma.»
«Seda ma tean,» vastas Anna, «aga ma arvasin, et ehk annad mulle paar
aastatki veel aega. Ma isegi ei tea, miks ma paar aastat veel aega tahaksin. Oleks
nagu kahju ennast siia kõrbesse maha matta, sest nii tark olen ma küll, et teada
— niipea kui ma kord siia tulen, siis neelab Kõrboja mu täiesti, peabki neelama,
sest muidu ei maksa siia tulla.»
«Õige, tütar, Kõrboja neelab meid, peabki neelama, põlv põlve järele neelab
ta meid ära, sellest hakkasin ma alles peale sinu õndsa ema surma aru saama.
Aga kui sina ka nõnda arvad ja tunned, siis müüme ta ära või anname rendile,»
arvas isa.
«Olen sellestki mõelnud, mõtlesin sellest kogu aja, kui ma sinu kirja sain.
Aga tead, isa, ei ühte ega teist taha ma, sest mulle on päevaselge, et kui me ta
tänapäev rendile anname, siis ta rendile jääbki, kuni me ta sootuks müüme.
Praegu õngitseb kogu maa, kogu maailm maa järele, ja kui meie niisugusel
silmapilgul Kõrbojaga hakkama ei saa, siis pole ka pärastpoole seda loota.»
«Aga las ta ometi läheb nende kätte, kes temaga hakkama saavad, kui sina
teda ei taha. Teeme tast kaks-kolm kohta ja laseme ta minna, nõnda on tahtjaid
küll,» ütles isa.
«See'p see ongi, et ma ei saa kuidagi mõttega harjuda, nagu peaksid Kõrbojal
võõrad inimesed talitama, kui ma mõnikord siia tulen. Ja siia tulen ma üks või
teine kord tingimata, siia pean ma tulema, seda tean. Mis siin Kõrbojal on, mine
võta kinni, aga ta tõmbab, ta seob, tahes-tahtmata seob. Enne ei teadnud ma
seda, aga nüüd tean, tean päev-päevalt aina selgemini. Võib-olla on mõjunud
onu õnnetu elu, võib-olla tegi seda ema surm, kes teab. Mõnikord arvan, et kui
Oskar ja ema oleksid alles elus ja kui võiksime jälle kõik üheskoos kolid kokku
panna ja minna, et ma siis rahuliku meelega — rõõmuga siit läheksin. Läheksin,
nagu tulingi — kolikoorma otsas.»
«Mäletad sa siis oma tulekut veel?» küsis isa, kelle meel tütre sõnadest
helluma hakkas. Talle näis, nagu poleks Madlil ometi mitte päris õigus, kui ta
kinnitab, et Anna pole neisse, Kiviristidesse, vaid ema suguvõssa.
«Või veel!» hüüdis tütar isale vastu. «Nagu eilset päeva mäletan seda, sest
see sõit ja kolimine oli minu elus esimene suurpäev. Kõik, mis sealpool seda
päeva, on tema kõrval hall ja tähtsuseta. Juba ainult selle päeva pärast ei tahaks
ma Kõrboja heast-paremast võõrastele anda.»
«Noh, siis võta ta enda kätte,» ütles Rein. «Võta kõigega, mis siin on, mina
ütlen tast täiesti lahti, ütlen ilma vähemate tingimusteta, sest ega sa ometi mind
enne surma siit välja aja.»
25
«Ei, isa, kui mina Kõrboja võtan, siis nõnda ei võta ma teda mitte, nõnda
mitte,» kinnitas tütar endamisi.
«Aga kuidas siis?» küsis isa.
«Ainult nõnda, et sinule siin mõnesugused õigused jäävad. Sina pead võima
siin rahulikult surra, muidu pole mõtet siia jääda,» vastas tütar.
«Mina ei taha mingeid õigusi,» kinnitas isa.
«Aga mina tahan,» kinnitas tütar vastu.
«Mis sa siis õige tahad?» päris isa peaaegu uudishimuga.
«Mina tahan, et keegi Kõrboja enne sinu surma ei tohiks müüa ega rendile
anda, isegi mitte pantida üle teatud määra. Mitte keegi ei peaks seda tohtima, ei
mina ega keegi teine, ainult sina ise, õigem — ainult meie kahekesi. Meie
kahekesi, kui tahame, võiksime temaga teha, nagu süda kutsub — võiksime teda
kas müüa või rendile anda, olgu tervelt või tükeldatult, aga mitte üksi, ei sina
ega mina,» seletas tütar, ja kui isa kohe ei teadnud, mis vastata, lisas Anna
juurde: «Heameelega, kui võimalik oleks, teeksin isegi nõnda, et ka meie
kahekesi teda müüa ei saaks, kui ma kord Kõrbojale tulen, sest vaata, isa, mina
ei tahaks heast-paremast siit lahkuda, kui ma kord otsustan siia tulla. Kas nii või
teisiti, ehku peale ei hakka ma siin midagi tegema.»
«Mina olen igatepidi nõus,» ütles isa. «Kõhklesin küll kaua, kas ja kuidas
kohta enda käest ära anda, aga nüüd olen seda otsustand ja enam temaga endale
muret ei tee.»
«Siis muretsen mina,» vastas Anna, «ja mina panen iseendale ja ka sinule
Kõrboja asjus riivid ette Tänasest päevast hakates ja sinu surmaga lõpetades
elame Kõrbojal teatud sunni all, elame kui Kõrboja käsualused, tema teenijad,
tema orjad, meile jääb ainult üks vabadus — kahekesi üheskoos siit plehku
pista.»
«Enne surma mina siit küll minna ei tahaks,» arvas isa.
«Siis jääme!» hüüdis tütar nagu mingi ootamatu rõõmu ja kindlusega, «ning
veel täna panen teised riided selga, ajan Kõrboja rangid kaela ja lähen heinalisi
vaatama. Tänasest peale olen Kõrboja perenaine.»
«Aga kes saab Kõrboja peremeheks?» küsis isa.
«Isa, seda ma ei tea,» vastas Anna naeratades. «Aga räägime sellest teine
kord, räägime sellest siis, kui koha paberid käes, kui ei puudu enam midagi,
ainult peremees. Ühte ütlen siiski veel täna: Kõrboja peremehe otsin mina, jäta
see minu mureks.»
«Muidugi, kes siis muu,» vastas isa allaheitlikult. «Usun, et sa peremehe
leiad, kes Kõrbojale kõlbab. Aga see peab teistsugune mees olema, kui mina
olen, hoopis teistsugune peremees peaks Kõrbojal olema, seda mõistan alles
nüüd, kui elu juba mööda. Kõrbojal ei tohi palju plaanitseda ega kavatseda,
muidu hakkad oma plaane ja kavatsusi rohkem armastama kui Kõrboja ennast.
Tuleb seesama, mis minuga. Siin peab tegema, igal sammul aina tegema, kas või
kõige pisemat asja. Niipea kui tekivad suured plaanid, siis on otsas, siis ütleb
26
jõud üles. Oskargi plaanitses liig suuresti, sellepärast ei jaksanud ta küllalt vastu
pidada, jõud lõppes ära.»
«Aga ema ei plaanitsenud kunagi, ometi suri ta enneaegu, suri varem, kui ta
seda aastate järgi oleks pidanud tegema,» vastas Anna.
«Mis sa sellega arvad?» küsis isa.
«Arvan, et ka ainult töö ja tegemine Kõrbojal ei päästa,» rääkis tütar. «Siin
võib enda tööga tappa, võib hommikust õhtuni rügada, ilma et kunagi valgemat
päeva näeks, ja ometi oleks Kõrboja samasugune logu nagu praegu.»
«Aga kuidas siis olla, kui ei saa ei nii ega teisiti?» päris isa, kes veel
mõnekski silmapilguks tütart kinni oleks pidanud, et temaga vestelda.
«Kuidas teha, kuidas olla, seda näeme, aga nõnda ei lähe, nagu tänini,» ütles
Anna, tõusis pingilt, kus ta istunud, ja läks tuppa riideid vahetama. Uksel
pöördus ta veel kord ümber ja ütles pooltõsiselt, poolnaljatades isale: «Mina
selle üle oma vaest pead ei murra, seda peab Kõrboja peremees teadma, kuidas
siin olla ja elada.»
27
6
Kõrboja Annal olid heinaliste vaatamisega peale perenaise kohuste veel oma
erikavatsused, millest ta oli juba linnas mõelnud kui ta ostis roosasid, siniseid ja
punaseid paberlaternaid ja rakette. Kõrboja Annal oli täna sünnipäev ja seda
tahtis ta pühitseda laulu ja mänguga, pilli ja tantsuga. Sünnipäevapidu pidi
ühtlasi olema ka tema uute kohuste, tema uue elu sissejuhatuseks, millest osa
võtma pidi kutsuma kõik ümberkaudsed noored, ja kui võimalik, ka vanad.
Kõrboja järve ääres pidi täna olema midagi selle jaanilaupäeva taolist, kui oldi
esimest aastat siin metsas, kui elas veel onu Oskar. Mets pidi rõkkama, nõmm
pidi paukuma, puude vahel pidid liikuma kirjud paarid, peegelläikival järvel
pidid vilkuma leekide virvendused.
Kõrboja Rein ei teadnud, et tema tütrel on täna sünnipäev, keegi ei teadnud
seda, sest kunagi polnud kuuldud, et Kõrboja preili sünnipäev oleks
jaanilaupäeval. Preili ise ainuüksi teadis, et ta sünnipäev on jaanilaupäeval, sest
ainult kalendri muutmise tõttu oli ta põhjuse leidnud oma sünnipäeva pühitseda
sel tulede ja pidude päeval. Nii siis, täna tahab ta oma esimest jaanilaupäevast
sünnipäeva Kõrbojal pühitseda ja täna tahab ta seda teha kui täieõiguslik
Kõrboja perenaine ja otsaline. Sellepärast ongi tal niisugune rutt heinaliste
vaatamisega.
Aga kuigi Kõrboja preilil täna sünnipäeva poleks, vististi ei jätaks ta siiski
heinalisi vaatamata, sest tal on viisiks isatallu jõudes viivitamata igale poole
minna, kõike näha, kõike kuulda. Eestegija ja töö-juhataja Mikk nimetas teda
nelipühil hulluks koeraks, kui ta nägi, missuguse püsimatusega ta sõna tõsises
mõttes ümber jooksis. Sulane Jaan oli preili suhtes pisut viisakam ja
heatahtlikum, sest ta ütles poolnaljatades:
«Nagu sipelgad teisel püksis, aiva punub, aiva pistab!»
Leenale ja Liisale tegi see ütlus hirmsat nalja, sest mida võis preilist hullemat
arvata, kui et tal palavaga püksid jalas, milles sibavad sipelgad. Aga kõigest
sellest hoolimata olid täna kõik heinalised, päevilisedki, pisut nagu kräbedamad
kui harilikult, sest kõik arvasid, et küllap juba preili heinamaale tuleb, niipea kui
ta koju jõuab, ning kõik tahtsid ei tea miks sel korral kärmemad olla kui vana
Reinu enda ees.
Kui Jaan, kes preilil vaksalis vastas käis, hobuse koplisse oli lasknud ja teiste
juurde läks, küsiti mitmelt poolt korraga:
«Kas tuli?»
«Tuli,» vastas Jaan. «Ei see tulemata jää, kui tulema peab.»
Ja nagu käsu peale seisis kogu heinamaa korraga rehavarre najal. Mikk isegi
ei saanud muidu, kui pidi seisma. Ja siis hakati uuesti tööle, hakati pisut suurema
hooga, nagu tummal kokkuleppel, et preilit peaks heinamaale ilmudes pisut
kiirema tööga vastu võtma, sest kõik arvasid, et varem või hiljem, aga küllap
vana Rein juba ohjad tütre kätte viskab.
28
Ainuke, mis kõiki mõtlema pani, oli see, et preili mehele ei saa. Ükski ei
osanud arvata, miks ta ei saa, aga kõik nägid, et ta oli aina üksinda, ja kõik
arvasid, et olgugi preili, ometi on ta nii-öelda naisterahvas, ja mis kohapidaja on
naisterahvas, liiatigi kui koht on niisugune, nagu on Kõrboja.
«Mis ta ka rääkis?» küsis Leena Jaanilt uudishimulikult, kui nad juhuslikult
teistest pisut eraldatult töötasid.
«Mis ta rääkis...» osatas Jaan. «Mis ikka räägitakse. Kõigest rääkis.»
«Kas jääb nüüd teine kauemaks?»
«Kellele ta seda ütleb või kes seda talt küsis.»
«Mõtlesin, et ehk ise rääkis, jutu sees ütles.»
«Küllap see juba räägib, aga kas ta ka midagi ütleb, see on teine asi,» vastas
Jaan nagu vastumeelselt, sest tunduvasti oli ta pisut turjas, et tema preilit
sõidutamas oli käinud, ja mitte mõni muu. Kui aga Leena vaikis ja enam midagi
ei pärinud, hakkas Jaanil endal keel kihelema.
«Küsis, kas täna jaanituld ka tehakse,» ütles ta.
«Ja sina? Mis sina ütlesid?» vastas Leena.
«Mina... Mina ütlesin, et küllap vist.»
«Ja tema?»
«Kas pilli on?»
«Sa ütlesid, et on?»
«Ütlesin, et külas on.»
«Lubas teine ka tulla?»
«Küsis, kas pillimees tuleb.»
«Noh, ja sina?»
«Ütlesin, et ei tea, küllap vist, kui kusagil paremat põle.»
«Oleks võind ju järele minna, kui preili tahab.»
«Eks või muidugi minna. Aga eks õhtul näe.»
«Peaks heina kokku saama! Mikk ütles, et enne õhtale ei saa, kui hein küünis,
tuleb kaks püha.»
«Mis Mikku rääkida, küllap tema juba oskab, nagu oleks ise peremees,» ütles
Jaan etteheitvalt. Kuid tahes või tahtmata hakkasid Leenal kui ka Jaanil käed
kärmemini käima, et varem õhtule saada. Nende tõttamine mõjus ka teistesse, nii
et sel silmapilgul, kui Kõrboja uus perenaine ja otsaline heinamaale jõudis,
rehad aina välkusid aga käes.
«Kas saate kuiva loo täna üles?» küsis Anna Mikult.
«Saame, preili!» hüüti mitmelt poolt korraga vastu.
Aga see, mis nüüd tuli, tuli kõigile ootamata, tuli kui suur üllatus, nii et
jällegi kogu heinamaa rehavarre najal seisis.
«Mitte enam preili,» ütles preili, nii et kõik pidid kuulma, «vaid perenaine.
Tänasest päevast peale pole mina enam Kõrboja preili, vaid Kõrboja perenaine;
täna võtsin ohjad enda kätte.»
«Aga kes saab peremeheks?» küsis eestegija Mikk muigavalt, nii et kõik
muhedalt või häbelikult naeratasid.
29
«Esiotsa jääb vana paigale, kuni uus leitud, ja mina täidan tema kohuseid,»
vastas Anna niisama muigavalt.
«Tähendab preili on perenaine ja peremees korraga,» jätkas Mikk.
«Nii see on ja nii see jääb, kuni uus peremees tallu tuleb,» ütles Kõrboja
perenaine.
Jaan sosistas Leenale midagi pükstest, nii et see heledalt naerma purskas.
«Mis sa naerad, Leena? Mis see Jaan sulle ütles?» küsis noor perenaine.
Kõik vaatasid Leena ja Jaani poole, kõik ootasid, mis nad perenaisele
vastavad. Leena pöördus kõrvale ja kihistas, Jaan tegi loogu võtma.
«Preili paneb pahaks, kui kuuleb,» lausus ta.
«Mitte preili, vaid perenaine!» hüüdis Anna naljatava kurjusega, mis Jaanile
sedavõrd julgust andis, et ütles:
«Ütlesin Leenale, et kui preili hakkab peremeheks ja perenaiseks korraga, siis
peavad tal ka seelik ja püksid korraga olema.» Heinamaa kõlas naerust.
«Just nii — seelik ja püksid korraga,» vastas perenaine. «Muidu tänapäev ei
saa, sest pükstekandjaist kipub puudus kätte.»
Viimased sõnad tõid jututooni tõsisema noodi, sest Mikk ütles
meeldetuletavalt:
«Kas kuulete, Leena ja Liisa, perenaine arvab sedasama, mis mina teile olen
ütelnd. Pidage seda meeles.»
«Meile jätkub!» hüüdsid tüdrukud vastu.
«Ärge tühja suurustage!» manitses Jaan ähvardavalt ja vaatas Leena poole,
aga tema pilgus ei tundunud vähematki ähvardust. Vististi põhjenes see neiu
naiivseis sinisilmis, peenikeses pihas ja naervas tedretähelises näos, mis näis
ütlevat, et jäägu kõik ilma meheta, jäägu kõik vanuks tüdrukuiks, küllap mina
juba endale mehe saan. Liisa ei osanud enam nõnda naerda, võib-olla polnud ta
kunagi nõnda naerda osanud, sest temal oli priske punane nägu, hallid silmad ja
tugev töntsakas keha, mis murdis ükskõik mis tööd iga mehe kõrval. Ta
jalasääred olid jämedad ja ta piht ei tõmbunud ka suurimail jõupingutusil kunagi
looka nagu Leenal.
«Mis Leenal viga,» lausus Mikk, «ta sai alles kevadel leerist lahti, ta laulab
alles: «Nüüd paistab meile kaunisti.» Aga oota pisut, varsti tuleb: «See aeg on
tõest' ukse ees». Näe, Liisa laulab juba: «Ma püüan kõigest hingest» ja küll te
juba kord üheskoos kõõrutate: «Meil on ju püsti häda käes.»
«Laulavad «Jeruusalem, sa püha taeva linn'gi» ära,» aitas Jaan omalt poolt.
«Mikk,» pöördus perenaine eestegija poole, «mul oleks Jaani tarvis, kas te
saate ilma temata loole vastu?»
«Muidugi saame,» vastas Mikk, «peame saama, kui tarvis on. Aga parem
oleks olnd, kui teda siia põleks enam lastudki, ainult nagu tööd õrritama.»
«Esiteks polnud see minu teha, ma polnud siis veel Kõrboja perenaine,
sellepärast tuli ta,» vastas Anna ees-tegijale.
«Kuule, Jaan ae,» hüüdis Mikk, «perenaine tahab sind ära kutsuda.»
«Ükskõik, ma võin minna,» vastas Jaan.
30
«Muidugi, sinule on see aina õnneks, saaks niisama kõlksida,» osatas Mikk.
«Kui perenaine käsib,» vabandas sulane.
«Jah, mina käsin,» ütles perenaine nii valjusti, et kõik peaksid kuulma. «Pane
kodus endale puhtamad riided selga, nii et sa võiksid külla minna.»
Kuulajate kõrvad läksid kikki.
«Mine külla, aga kui jõuad, mine ka Mädasoole, Metstoale ja Põrgupõhja —
Katkule jõuad sa ometi minna — ja ütle kõigile, keda tead ja tunned, et nad
tuleksid meie järve äärde jaanitulele, sinna, kus varemalt kiik oli. Tulgu kõik,
kes tulla tahavad, tulgu noored ja vanad, aga hoia sa, et pillimees tulemata ei
jää...»
«Toon kas kaks või kolm neid,» vastas Jaan.
«Too Lõugu Kusti oma vasikaga!» hüüti Jaanile.
«Toon, kui tahate,» vastas see.
«Kes muidu ei taha tulla, sellele ütle, et mina lasen kutsuda,» rääkis
perenaine edasi, «ütle neile, et mina olen nüüd Kõrboja perenaine ja kutsun
tuttavad ning võõrad Kõrbojale jaanituld tegema.»
See mõjus. See mõjus kõigi, mitte ainult Jaani peale, kes aina kibeles ja
kibeles minema. See mõjus Mikku, suvilisse ja päevilistessegi, nii et kui
perenaine ja Jaan heinamaalt olid läinud, siis rehavarred põõsaste vahel ja puude
all nõnda välkusid, nagu nad polnud Kõrbojal välkunud juba mitmel-setmel
aastal. Loog aina lendas tuulepuhanguil, lendas nagu oma jõuga, oma tahtmisega
käputäitesse, sealt puutaldadega reele, reelt hangu otsa ja hangu otsast hüppas ta
sopsti! küüni. Lendas ja sahises, hüppas ja kahises, ajas nagu ajaviiteks juttu
heinalistega, ajas juttu ja lõhnas uimastavalt, nagu mõni karske neitsi, kui ta
peseb jaanilaupäeva õhtul oma noorilt liikmeilt tööhigi, paneb puhtad hilbud
ümber ja läheb vaatama, kuidas poisid tuld teevad, läheb kuulama, kas pill juba
hüüab, et võiks pehmeks tantsida tööga kangenenud keha.
31
7
Koju jõudes asus Kõrboja perenaine vanale Madlile appi, kes küttis
saunaahju ja kandis suurde katlasse ämbriga vett. Seni kui ahi tossas ja vesi
katlas soenes, liikusid perenaise silmad ja käed toas ning õues. Üks oli talle
selge: ühe päevaga polnud võimalik Kõrbojal midagi põhjalikku ette võtta, isegi
tubades mitte. Ainult ühe toa, nurgapealse, vastu rohuaeda, selle tegi perenaine
põhjalikumalt puhtaks, sest siin oli veel kenasti värvi põrandalaudadel ja
tapeedid seintel õige asjad. Siia tahtis ta elama asuda, sest see oli juba ammust
aega nime järgi tema tuba olnud ja sellepärast vähem tarvitatud. Seadis voodit,
äigas aknaid, riputas neile puhtad kardinad ette, pani mõne lille klaasiga
kummutile, pistis sinna-tänna mõne halja oksa. Läks pärast õue, võttis luua ja
töötas, nii et tolmupilved keerlesid. Aitas sigadele rohtu kitkuda, seda katki
raiuda, söögiks teha ja ette kanda. Pesi mingisuguseid riistu, kuhu võiks tõsta
suppi või kallata piima. Tegi ja toimetas, mis kätte juhtus, aga ühte ei teinud ta
mitte: ei mõelnud toidule, nagu tahaks ta täna elada ainult tööst ja tegemisest,
pidust ja rõõmust.
Vana Mousi katsus esiti perenaisele järele sörkida, aga peagi mõistis ta oma
teo asjatust, sest perenaisel polnud täna nähtavasti mingit mõistlikku eesmärki,
ta tellerdas mõtteta ühest paigast teise. Mousi istus viimaks keset õue maha ja
mõõtis oma väsinud silmadega perenaise samme, pärast laskis ta kõhuli ja sulges
rammestunud laud, ainult aeg-ajalt neid praotades.
Päike oli veel mõni hea süld üleval, kui Kõrboja heinalised koju tulid ja
leidsid, et saun on kuum ning vesi katlas tuline.
«Täna olid inimesed nagu jumala välk,» lausus Mikk.
«Jaanilaupäev, sellepärast,» arvas suviline.
«Uus perenaine, uus perenaine, see on põhjus,» arvas Mikk vastu.
«Saaks jaanitulele!» hüüdis Leena.
«Sina läheksid ikka poolest õhtupoolikust,» vastas Liisa.
«Noh, perenaine, kas saun valmis?» küsis Mikk Madlilt, kui see toast tuli.
«Pole mina enam perenaine,» vastas Madli, «olen ainult vabadik. Aga saun
on valmis, kuum, nii et kõrvetab, veega võtke või karva, noor perenaine ise tegi
kõik.»
«Tohoo tont!» hüüdis Mikk, «või noor perenaine ise.»
Töölised pidid ennast leilitama minema, kuid tuli pisut oodata: vana Rein ise
oli esimest head võtma läinud, taheti lasta teda enne välja tulla. Naispere pidi
viimaseks jääma, sest tal oli toa ümber jooksmist, oli koperdamist köögis ja
aidas ning tagatipuks laudas, kui tuli kari kellade kõlinal ja krantsi haukumisel.
Anna jättis töö ja toimetuse, kui tulid heinalised. Ta laskis neid teha, kes olid
Kõrbojal harjunud tegema, ja käis ise pisut ringi ning vaatas, kust äärest siin küll
peale hakata, kui siin kord hakkama saab. Ta läks rohuaeda, mille onu kord
suurejooneliselt rajanud ja mis nüüd niisama suurejooneliselt raisku oli lastud
32
minna. Nähtavasti on siin loomadki ajuti pidutsenud, puud katki tallanud, latvu
napsinud. Põõsad kaovad umbrohtu, mis lokkab kui meeletu. Nõges, ohakas,
kobruleht ja takjas, putk, kastehein ning orasrohi, aianurgas tapud, mis ronivad
mööda vardaid ja aeda. Juba langeb neile kaste, juba hakkavad nad uimastama
õhku, juba uimastavad nad sedagi, kes siin kõnnib ja hingab.
Kuskil laia pihlaka all vana pihastunud pink. Kõrboja perenaine katsub ta
tugevust, katsub, kas kannatab veel istuda. Kannatab, perenaist kannatab!
Tudiseb, vajub teisest otsast pisut madalamale, aga jääb peatuma, peab vastu,
nagu võtaks viimse jõunatukese kokku. Perenaine istub, istub esimest korda
omas talus, istub, nagu istus ta siin aastate eest, paljude aastate eest.
Jah, millal ta istus siin viimati? Millal ta istus samal pingil, sama pihlaka all,
tundes, et ta istub Kõrbojal? Viimast korda ei tea ta, ei mäleta, aga ta mäletab
üht korda ja talle näib, nagu olekski see olnud viimane kord. Siis istus ta ja oli
kuri, oli vihane, oli kuri häbi pärast, millele ei saanud leida seletust või põhjust.
Ta oli seekord nii hirmus vihane häbi pärast, et ta kiristas hambaid, et ta mõtles
eluvõtmisele, mõtles, et ta enam kunagi ei taha näha teda ega teisi inimesi, teisi
mehi. Ta oli siis õnnelik, et ta teisel-kolmandal päeval pidi ära sõitma, ja ta
polnud enam kunagi segamata rõõmus, kui pidi tulema isatallu ja nägema neid
paiku ja puid, kus ta oli olnud häbi pärast nii hirmus õnnetu ja kuri. Perenaine
teab, et kõik oli läinud õnnelikult, õnnelikumalt, kui ta tol korral oskas aimata,
aga ometi oli tal veel tänapäev nagu kahju siin pihlaka all, kus hakkas
uimastama kastene rohi, et siis oli läinud kõik nii õnnelikult, ja veel tänini
polnud ta häbistajale, oma vihastajale südame põhjas, olemuse üdis täiesti
andeks andnud. Suure ristipäeva hommikul, kui ta teda nägi panevat oma riideid
sinna mättale, kus tema, Kõrboja perenaine, hiljuti oli istunud, ja kui ta nägi teda
keset järve päikese paistel kollakasvalgel liivapõndakul ringutavat oma keha
ning kuulis teda nagu looduslikus rõõmus heiskavat, tundis ta oma veres, oma
südame-erkudes sedasama kurjust ja häbivalu, mis piinas teda tol korral, kui ta
virutas kättepuutuva malakaga kuhugi meeletu hoobi ja jooksis märgade riietega
kõigest jõust — hingeldamiseni, rammetuseni. Ta jooksis, nii et oksad veristasid
ta paljaid sääri, kriimustasid ta nägu, karistasid palmikuist hargnenud juukseid,
jooksis, kuni ta siia pingile langes lõõtsutades, märjad riided nagu valatud ümber
plikalike, nurgeliste liikmete. Kuidas ta seda veel mäletab, kuidas ta iseennast
selles mäletab.
Ja täna, tuleb ta täna jaanitulele või jääb ehk tulemata nagu nelipühilgi? Anna
ei teadnud isegi, kas ta tema tulekut tahtis või mitte.
Kui Jaan oma ringreisilt tagasi tuli, laskis perenaine endale sellest aru anda,
küsis, kus ta käinud, keda näinud, kes tulla lubanud ja kas pillimees kindel.
Alles lõpuks ütles ta:
«Ja Katku?»
«Ka seal käisin muidugi. Villu ütles, et eks näe. Vanad ei tule.»
«Miks?» küsis Anna, et aga küsida.
33
«Neil olla endalgi nii palju maad, et jaanitule asemeks jätkub, ütles vana Jüri
ise mulle vastuseks,» seletas Jaan.
«Ega see ometi tule,» ütles vana Rein tütrele, sest ta oli teise kõrvaga Anna
juttu sulasega pealt kuulanud. «Asjata oli üldse sinna minna.»
«Olete riius või?» küsis tütar.
«Kas sa siis ei mäleta enam,» vastas isa, «algusest saadik riius. Me käisime ju
sinu õndsa onuga esimesel aastal seal, sina olid kaasas, tahtsime Katkut ära osta
või vähemalt neid heinamaid, mis tal jõe ääres meie heinamaade vastas, et nõnda
Kõrboja krunti ümmargusemaks teha. See'p see põhjus ongi. Sest ajast saadik
kannab ta viha, käib alati turjas. Meie sealkäimisest on üle kümne aasta aega,
aga ei ole mina sest saadik oma jalga enam üle Katku ukseläve tõstnud ja ei ole
Jüri ka Kõrbojal oma nägu näidanud. Nõnda me vist suremegi.»
Isa rääkides tuli Annale meelde, et nad kolmekesi tõepoolest millalgi Katkul
olid käinud, kõrb hobune sellesama vedruvankri ees, millega tal täna vaksalis
vastas oldi. Ta istus onu ja isa vahel, jalad pisut kõveras, könksus, nii et nad
sõites, kui vankriratas vastu puujuurikaid peksis, hirmsasti ära väsisid, päris
valutama hakkasid kohe. Seda valu mäletab Anna. Veel mäletab ta seda soont,
millest nad enne Katkule jõudmist üle lokerdasid: seal kasvas palju kollaseid
lilli, nõgu aina valus neist, muud ei tea ta sellest nõost midagi. Veel mäletab ta
mingisugust madalat ust ja lõhna, mida ta kunagi varemalt polnud tundnud,
mäletab nähtavasti Katku tubade elulõhna. Nüüd neid tube enam pole, sest
Katkule ehitati uued hooned, tehti korstengi peale.
Aga Katkul on ometi veel midagi, mida Kõrboja perenaine sellest
külaskäigust saadik mäletab: see on poiss, suur poisivolask, paljad pruunid jalad,
kuub särgi peal, pelglikud silmad, mis teda, Annat, aina vahivad ja vahivad,
nagu tahaksid nad rääkima hakata, nagu tahaks poiss tal käest kinni võtta ja välja
viia päikese paistele. See oli Katku Villu, Katku Jüri noorem poeg, kes käis
kihelkonna- või ministeeriumikoolis, sest temast pidi saama kooliõpetaja või
kirjutajahärra, ükski ei teadnud kindlasti, mis asjamees Villust õige pidi saama.
Nõnda hakkas Anna tutvus Villuga, hakkas isa ja onu juuresolekul, hakkas
sõna lausumata, hakkas sellega, et Anna nägi Villut kohmetavat, nägi
punastavat, et ta isegi vist kohmetas ja punastas, kui ta seisis isa ja onu vahel
ning vahtis seda poisivolakat, kellest pidi saama kooliõpetaja või kirjutajahärra.
«Ah nii kaua peab seda meeles,» ütles Anna isale.
«Ei vana Katku Jüri unusta seda ei siin- ega sealilmas,» arvas isa.
«Ega siis nüüd enam keegi ta kohta ole tahtnud,» lausus tütar.
«Nüüd mitte, aga see aeg võib uuesti tulla, Jüri teab seda, kardab teine.
Ütleme, et Kõrbojal oleks jälle kord niisuke hakkaja peremees, nagu Oskar oli,
mis sa arvad, kas ta neelud ei käiks kohe Katku järele, vähemalt nende
jõeäärsete heinamaade järele. Aga mis oleks Katku ilma nende heinamaadeta?
Mitte kui midagi! Seal ei võiks ükski inimene elada, surgu nälga. Oskar pakkus
ju ka tol korral neist heinamaadest sama palju, kui kogu Katku siis maksis,
34
pakkus lõpuks rohkemgi, pakkus lihtsalt jonni pärast ja rumalast peast, et aga
neid kätte saada.»
«Aga ikkagi ei saanud?»
«Tänapäevani poleks saanud, kui ta oleks eland. Tema ise suri küll usus, et
küllap Jüri pärastpoole nõrkub, raha vastu võtab, aga mina ei uskund seda siis
ega usu nüüdki. Ka teised ütlesid, et ei Katku Jüri paindu, sööb ennem silku kui
rangirinnuseid ja pingutab püksirihma, aga kohta ei müü miski hinna eest.
Peaasi oli ja on veel praegu selles, et meie oleme teise nurga inimesed, võõrad,
sisse rännand, ja nemad siin võõraid ei salli, võõras on nende silmas ikka
naeruväärt. Nemad arvavad, et kes inimene on, ei see oma kodust lahku, see ei
lähe ilma mööda hulkuma, mööda maad leiba või kohta kerjama, teiste eest ära
näppama.»
«Eks nad ostnud siis ise Kõrboja ära, miks nad ta meie kätte lasid tulla,» ütles
Anna, keda isa seletused juba tõsiselt huvitama hakkasid.
«Neil põlnd kellelgi nii palju raha, et Kõrbojale vastu saada, sest kust nad
siin seda raha pidid võtma. Ka meil põleks seda raha olnd, kui Oskar Venemaalt
põleks toond. Seda teavad nemad ja seda nad just meile andeks ei anna
tänapäevani. Mulle on nii mitu korda purjus peaga öeldud, et eks teenind siin
raha ja ostnud Kõrboja ära, küll me oleks näind, kudas te oleks ostnud, aga
viga's nõnda.»
«Eks see ükskõik ei ole, missuguse rahaga osteti,» arvas Anna.
«Ju ta siis ei ole, et nad nõnda ütlevad,» vastas Rein tütrele. «Nemad ei salli
võõrast raha, peab oma olema, siin teenitud. Ja sellepärast arvan ma, et isegi kui
Katku Jüri täna-homme sureb ja koha pojale jätab, temagi teda ei müü, meile
mitte ei müü, olgu mõne teisele ehk.»
«On siis poeg selle poolest nii isasse?» küsis Anna, keda jutt isaga ikka enam
huvitama hakkas. «Tema ei pidand ju alguses kohta saamagi, ainult sõda, see
tappis venna, ja siis tuli tema, nelipühis räägiti mulle.»
«Seda küll,» ütles isa, «tema oli otsaga Tallinnas ja Tartus, Riias ja kes teab
kus Venemaal. Sealt ta need ilusad moed kõik kaasa tõigi, kõik selle
paristamise, viinaajamise, joomise ja kaklemise. Ta oli ju kui arust ära, nüüd
kuuldavasti on teine pisut taltsam, peale vangis istumist nimelt. Näe, läks teine
ju sinnamaale, et lõi teise omasuguse maha, andis teibaga pähe, ja valmis. Aga
nüüd teeb tööd, ainult kes teab kuniks. Lõhub Kivimäe otsas kive, paugutab, nii
et mets lajatab, ainult eile ja täna põle kuulda, kas õige ka heinale hakand või.
Käisin nalja pärast teise tööd Kivimäel vaatamas. Ei mina tema asemel küll seda
teeks, jätaks need kivid sinna paika ja kaevaks ennem kas või kraavi, veaks
muda liivasossidele. Aga tema teeb, tema ei jäta, meeletu nagu ta on. On
inimesi, kes ühtegi asja muidu teha ei saa, kui kaotavad aru, niisuke inimene on
tema. Asutas endale töökoja, pidi ei tea mis ära tegema, aga nüüd roostetavad
tööriistad lõksudes, tööd ei ole, ei tulegi, sest, põle kohta, kust ta tuleks. Ehitas
keldri, mis oleks paras Kõrbojale, aga mis teeb Katku niisukese keldriga? Mitte
kui midagi. Ei osand viinast saadud raha kuhugi paremasse paika panna. Nüüd
35
on Katku endine vana Katku, ainult kelder on teisest ilmast pärit. Inimesed
hüüavadki teda ennast mitte enam Katku, vaid Keldri Villuks, niisuke kelder on
nüüd Katkul.»
«Muidugi mõtles ta ka teised hooned niisama teha, nagu tegi töökoja ja
keldri,» tähendas noor perenaine. «Olgugi nii, aga milleks seda?» küsis isa
vastu. «Mis teeb Katku niisukeste hoonetega, Katku põle ometi mõni Kõrboja?
On Katkul metsa? On tal pinda, kust oleks hõlbus uut põldu juurde teha? Ainult
see Kivimäe, see on ka ainuke paik, seal on mulda. Aga kes teeb ta puhtaks? Ja
kes laseb selle veelombi mäe otsast kuivaks? Jõgi on ju kaugel, kuigi ehk
kukkumine hea. Vanamehel on täiesti õigus, kui ta kirub, et poeg tühja tööd
teeb, tuult tallab, nagu ta ütleb.»
Oli kuis oli, aga Kõrboja perenaisele hakkas see tuuletallaja ikka enam ja
enam meeldima. Ta oli omataoliselt arutu, nagu oli seda onu Oskargi, kui ta tuli
ja ostis Kõrboja, või nagu on tema ise, kui ta otsustas hakata Kõrboja
perenaiseks. Mis ta siit lootis? Mis teda Kõrbojaga sidus? Mingisugune vaistlik
aje, mis oli võimsam mõistusest ja nähtavaist tõsiasjust. Oleks ta ebausklik, siis
võiks ta arvata, et keegi on ta ära teinud, et keegi on sõnad talle peale lugenud ja
et tema ei pääse kunagi neist sõnust ja Kõrbojast.
36
8
Peale päikese loojakut võis juba iga lollgi Kõrbojal aru saada, et täna pole
harilik laupäevaõhtu, vaid on jaanilaupäev. Ka muidu valendavad saunast tulles
meeste särgid ja naiste jakid ning punetavad õhetavad näod, muidugi pannakse
peale sööki paremad hilbud ümber, kuulatatakse, seisatatakse nagu aru pidades
ja minnakse siis kuhugi. Igal harilikulgi laupäevaõhtul võib kari nagu tänagi
karjaaias magada ja lehmad võivad mäletsedes tilksutada vaikset kella. Hiline
kägu võib nõmmel kukkuda, nagu oleks päike alles suures kõrges, ja laulurästas
võib lugusid lasta, nagu tahaks ta nõmmel asendada ööbikut — aga ei kunagi
muul laupäevaõhtul lähe mehed asjatundliku näoga pinumaale otsima tõrvikuid,
mõnda vana tõrvatünni või tulirauda, nagu oleks kevadine suurvesi, kus luhal
raiutakse tulega kala. Ei, niisugused asjad võivad sündida ainult jaanilaupäeval.
Mehed võtavad puupakud õlale, viskavad haokood selga, nagu oleksid neil
mustad tööriided ümber, ja ei mitte puhtad pühapäevased. Teevad ja talitavad,
peavad aru, nagu oleks neil käsil mingisugune tõsine töö, ja ometi teavad nemad
ise, teavad teised, teavad tüdrukudki, et meestel on aina nali, aina lõbu, et mehed
möllavad, nagu oleksid nad äkki kõik palju nooremaks muutunud. Jaanist ja
suvilisest pole rääkidagi, isegi eestegija Mikk kõnnib täna kiiremalt,
kergemeelsemalt, isegi tema tõmbab haokoo selga ja kahmab õletuusti
tulehakatiseks kätte. Tuleb vana Reingi, annab nõu, juhatab midagi, nagu
kardaks ta, et ehk läheb muidu midagi viltu.
«Tehke aga keset platsi, muidu rikub puud ära,» ütleb ta.
«Täna pole seda karta,» vastab Mikk, «ilm on nii vaikne, et tuli põleb puude
vahel nagu küünal otse vastu taevast.»
Leena jookseb kui püüpojuke, ta piht paindub pajuvitsana ja ta silmad aina
säravad ja säravad, kui ühes perenaisega võtab nöörid, laternad, küünlad ja veel
midagi muud, mis peab taevasse lendama. Niisugust jaanituld pole ta kunagi
teinud, pole ka näinud, ei siin ega mujal, ei enne leeri ega peale seda. Sellepärast
on ta huulil meemaik, kui ta vahetab ükskõik mis tähtsuseta sõna Jaaniga, kel on
täna manisk ees ja kamassid jalas.
Järve poolt kostsid juba hõisked ja huilgamised, kui Kõrboja omad kodunt
minema said; nad saidki sellepärast nii ruttu, nii-öelda ülepeakaela minema, et
järve poolt kostsid juba hõisked ja huilged.
«Juba otsaga seal!» kilkas Leena.
«Juba seal!» vastas Jaan.
Kõrboja perenaisele oli langenud mingisugune nukker vaikus, nagu polekski
ta rõõmus, et ta on täna esimest päeva Kõrboja perenaiseks ja et ta perenaisena
pühitseb täna esimest korda oma sünnipäeva jaanilaupäeval. Ta oli isaga juttu
ajanud, ta oli liiga palju rääkinud Katku Villust, kes kui arutu Kivimäel kive
lõhub, ja see võttis temalt tõsise jaanilaupäevarõõmu. Isa oma sõnadega manas
esile mingid nimetud varjud ja need hakkasid liikuma Kõrboja hooneis nagu
37
elavad olendid, liikus onu Oskari vari, liikus tema noore naise vari, kes põgenes
salaja, südaööl, põgenes tuule ja tormiga, põgenes vihma ja kõuega Kõrbojalt,
kui oli matnud siia surnuaeda oma esimese pojukese. Miks onunaine põgenes ja
mis sündis peale seda, kui ka onu Kõrbojalt ära sõitis, oma noorele naisele
järele, seda Anna ei tea, pole kunagi lähemalt kuulnud, üks on ainult kindel — ei
üks ega teine näidanud oma elavat nägu enam Kõrbojal, isegi onu Oskar mitte,
sest ta leiti paar nädalat pärast ärasõitu surnuaialt oma pojukese haualt. Anna
mäletab, mis isa tol korral vennanaisest oli öelnud, kui vend temaga esimest
korda siia sõitis, näitama oma mõisa. Ta oli öelnud, et ei sellest küll Kõrboja
perenaist saa, liiga nääpsuke teine, laulab toas, mitte metsas, läheb kõndima
põllule, aga jalga nõmmele ei tõsta, nagu elaksid seal kurjad vaimud. Isa sõnad
olid rutemini täide läinud, kui keegi oli aimanud, isa isegi polnud rääkides
aimanud, et ta sõnad nii ruttu täide lähevad.
Niisugused varjud liikusid Kõrboja perenaise hinges, kui ta ühes kiikava ja
põleva Leenaga võttis kirevad laternad ja küünlad, võttis pikad nöörid ja
raketidki, et neid viia järve äärde jaanitulele, mis pidi tehtama sinnasamasse, kus
pidutses kord onu Oskar oma noore naisega. Aga vaevalt aimas keegi, et
Kõrboja perenaise hinges liikusid varjud, sest ta tegi kõik võimaliku, et ükski
neist midagi ei märkaks. Vaevalt oleks keegi märgates midagi mõistnudki, sest
mis puutusid neisse Kõrboja mineviku varjud. Võib-olla oleksid nad isagi
külmaks jätnud, sest Kõrboja ise oli nad tema hingest kulutanud, ta oleks vististi
kulutanud need varjud Anna endagi hingest, kui ta oleks elanud kogu selle
vaheaja Kõrbojal. Poolpime, poolkurt Madli, see oleks ehk võinud Annat
mõista, kui ta juba tol ajal oleks elanud Kõrbojal, aga tema tuli siia hiljem, alles
hiljuti. Pealegi oli asjata teda arvesse võtta, sest tema ei läinud järve äärde
jaanitulele, tema üksi jäi täna õhtul koduhoidjaks. Kõik läksid, karjapoiss läks,
vana Rein isegi läks, aga Madli ei läinud, sest tema jäi Kõrboja lukuks.
Kui Kõrboja rahvas järve äärde jõudis, oli siin juba hea summake inimesi
koos — kui palju just, seda oli raske öelda, sest ainult mõned poisid seisid
loodetaval jaanitule-asemel keset mäenukki, kuna suurem hulk, eriti naispere,
mööda mändide-alust kirendas. Seal oli juttu ja naeru, seal oli hüüdmist ja
huikamist. Järvelt kostsid aerude löögid, poiste naer ja neidude kiljumine, kes
kartsid kas uppumist, lootsiku ümberminekut, või läigitas sõudja neile mõla
otsast mõne tilga vett.
Mäenukil prantsatasid vastu maad haokood, kolisesid puupakud ja halud,
tümises tõrvatünn, kui teda kopsiti pika lati otsa, mille püstitamiseks juba
proovitud auk valmis. Jaan seadis tulirauda varda otsa, ehk küll Mikk arvas, et
mis ta tühja sellega jändab, kui on tõrvatünn tõrvikutega käepärast. Aga täna
Jaan ei kuulanud Miku, oma eestegija sõna mitte, sest ega Mikk ometi jaanitulel
mõni eestegija ole. Jaan seadis kangekaelselt tulirauda varre otsa ja ei pannud
teiste sõnu mikski, sest temal olid tulirauaga omad plaanid, mida ei teadnud
keegi, vahest ehk ainult Leena, sest tema aimas Jaani rohkem, kui teised teadsid.
Leena teadis, et Jaan püstitab tulirauavarda lootsikupärasse, nagu läheks ta
38
kevadel suure veega luhale kala raiuma, püstitab raua, süütab tõrvikud põlema ja
aerutab keset järve ühes pillimehe ja Leenaga, ühes mõne teise poisi ja
tüdrukuga. Järv on kui elus peegel, aga Jaan aerutab mööda järve, paneb vee
virvendama, ajab liikumisega tule tuliraual loitma, nii et leegid paistavad vee
virvenduses kui käharad lokid, mis laotatud järvepõhja. Jaan ise ei tea seda, kui
ta aerutab leegitseva tulega mööda peegelvaikset järvepinda, aga kaldalseisjad
näevad; Kõrboja noor perenaine, kes pühitseb täna teiste teadmata oma
sünnipäeva, see näeb, et keegi laotab järvepõhjas oma lõõmavaid lokke; kui
aerutab Jaan, laulab Leena ja üürgab pill — rõkkab Lõugu Kusti «vasikas».
Veel enne kui Jaan aerutama hakkas, tõusid mäenukilt leegid pragisedes
ümbritsevate mändide vahel: Mikk oli õletuusti põlema süüdanud ja selle
kuivade haokubude alla pistnud. Tõrvatünni seadmine võttis pisut rohkem aega,
see hakkas särama alles siis, kui haokood olid oma kõrgemad leegid juba taeva
paisanud. Nende leekide valgusel paistis, et nööri seoti mändide vahele ja et
nööri külge riputatud paberlaternatega piirati tantsuplatsi, kus ümber sügeles
mitukümmend paari noori jalgu. Olid ju tulnud kõik, kellele Jaan sõna viinud,
oli tulnud palju neidki, kellele Jaan mingit sõna polnud viinud, sest nad olid
teisest või kolmandast suust kuulnud rattal kihutava Jaani sõnu. Ringis tulede
ümber noored ning vanad, paljud Kõrboja perenaisele nelipühist saadik nähtud
ja tuttavad, paljud võhivõõrad, keda ta varem kunagi pole näinud või kuigi
näinud, siis unustanud.
Kõik on tulnud, kõik on siin, ainult Katku omad puuduvad, Villutki pole
näha. Puudub ka Kuusiku sauna Eevi, nagu oleks ta millegipärast Katku
omadega kokku rääkinud, et mitte jaanitulele minna, kui Kõrboja perenaine
kutsub. Aga tõepoolest pole Eevi Katku omadega ei täna ega eelmisil päevil
kokku saanud, et nendega mõni sõna vahetada, ta pole nii mõnelgi päeval
Villutki enam näinud, sest see rassib oma vabad tunnid Kivimäe kividel. Eevi
murrab peres tööd teha, tasub saunapäevi, ja poega hoiab kodus ema. Viimased
päevad on ema haige ja sellepärast on saunas kõik ui-ai, kui Eevi õhtuti koju
tuleb, nii et temal muud üle ei jää, kui öösiti koduseid töid teha. Ka täna teeb ja
rahmitseb ta ja ei mõtlegi Kõrboja jaanitulele, sest kui ta perest koju tuli ja
emale Kõrboja Jaani sõnatoomisest rääkis, ütles see oiates:
«Mis jaanituli see sinul veel on, sinu jaanituli on juba hällis. Las teised
lähevad, las teised tõmbavad, kuni nad ka oma jao saavad, ega enne keegi
kuula.»
Ka Eevi ise arvas, et las teised minna, las teised tõmmata, tema peseb kodus
lapse pesu ja kohendab muud tühja-tähja, milleta elus läbi ei saa. Ja nõnda jäigi
ta koju ja ei läinud Kõrboja jaanitulele, kui kutsus noor perenaine.
Eevi mõtles, et kui täna õhtul tuleks Villu, siis ei mõtleks ta enam kordagi
Kõrboja jaanitulele, ei mõtleks, et Kõrboja järvel on lootsik ja et järve ääres
hüüab Lõugu Kusti kolme reaga pill ning keerlevad paarid. Aga Villu viibib
tulekuga, Villu laseb kaua oodata, nagu istuks ta ka jaanilaupäeva õhtul
Kivimäel oma lõhutud ja lõhkumata kivide keskel. Kui Eevi küllalt oodanud, kui
39
kesköö juba tööga veedetud, alles siis hakkab ta uskuma, et Villu jääb hoopis
tulemata, et Villu jääb ehk tulemata Kõrboja perenaise sõnade pärast, mis see
saatis sulasega külla ja perest perre. Tööst väsinuna heidab Eevi magama, aga
uneski veel mõtleb ta oma ilmsi olnud mõtteid ja ei saa täielikku rahu. Mõtleb
Katku Villu, oma lapse isa peale, mõtleb ka Kõrboja preili, praeguse Kõrboja
perenaise peale ning tema uniseil, pööraseil mõtteil pole otsa ega piiri, sest nad
liiguvad nagu painajalikud nägemused.
Aga mis puutuvad Kuusiku sauna Eevi nägemused neisse, kes teevad
jaanituld Kõrboja järve ääres. Nad ei puutu peaaegu Katku Villussegi, kes kaua
kõhkles, kas ka minna või koju jääda. Oo, Katku Villul olid Kõrboja jaanitulega
kohe omad kavatsused, niipea kui ta kuulis sulase Jaani suu läbi perenaise sõnu.
Temal olid kohe jumal teab miks niisugused kavatsused, et Kõrboja jaanitulest
ei peaks midagi välja tulema, sest tema, Katku Villu, tahab kõigile vingerpussi
mängida. Tema on nüüd jällegi kodus, ta on oma vangipäevad ära istunud ja
tahab kõigile tõendada, et tema on endiselt vaba ning võib teha, mis tahab, kuigi
see käiks vastu kogu metsanurgale. Villu tahaks nimelt nõnda teha, et Lõugu
Kusti oma «vasikaga» ei läheks jaanitulele, vaid jääks Katku Villu juurde,
rüüpaks tema pudelist, ajaks temaga juttu. Lobiseks temaga võib-olla seni, kui ta
unustab Kõrboja perenaise saadetud sõnad ja mängib pilli Katku Villule, nagu
oleks tema juures jaanituli ja nagu pühitseks tema täna oma sünnipäeva kirevate
paberlaternate ja rakettidega.
Lõugu Kusti rüüpabki Katku Villu pudelist ja ajab temaga juttu, nagu oleks
tema peremees peol, mida pühitsetakse täna Kõrboja järve ääres, aga sinna
minemata ei saa ta ometi jääda, sest täna mõtleb Kusti rohkem Kõrboja
perenaise kutsele kui Katku Villu pudelile. Pudelist paneb Kusti endale ainult
paraja auru pähe ning läheb siis, läheb ja käristab oma «vasika» nahklõõtsa, nii
et keeled vinguvad, mängib niisuguse hoo ja vaimustusega, nagu oleks
piduperemees ise ta pea soojaks kütnud, et ta mängiks oma ilusamad lood.
Nõnda on Katku Villu lood ja asjad selle jaanitulega, mida tehakse Kõrboja
järve ääres männikus. Villu oleks tahtnud jaanitulelt võtta Lõugu Kusti
«vasika», aga ei saanud, ja muud sellelt jaanitulelt võtta ta ei katsugi, sest sel
oleks nii hirmus vähe mõtet. Villu kuuleb, kuidas Kusti mööda teed oma pilliga
läheb. Pill hüüab ja teda on ilus ja armas kuulata, kui ta läheb ühes Kustiga,
rihmapidi selle kaelas, hüüab, nagu kutsuks ta täna kõiki, kel kõrvad on kuulda,
Kõrboja jaanitulele — kutsub Katku Villutki, Villu tunneb, et kutsub. Ja ta
mõtleb, et mis õige oleks, kui ta läheks, mis oleks, kui ta läheks nagu teisedki ja
nagu poleks ta kunagi katsunud Kustit oma pudeli juurde jätta. Või miks ei
peakski ta minema, pole ta ju ei ühelegi teisele ega Kustile endalegi lausunud
oma kavatsusest teda oma pudeli juurde kutsuda.
Villu kuulab Kusti pilli, mis läheb mööda teed mändide vahel, ja ta mõtleb
ainult Kõrboja jaanitulest, mida tehakse järve ääres, ning kordagi ei tule talle
Kuusiku sauna Eevi meelde, kes peseb lapse pesu ja kelle mõtted on aina
Villuga.
40
Miks see küll nõnda oli või kuidas see tuli, aga äkki ei kuulatanud Villu
enam Lõugu Kusti pilli, vaid pistis selle asemel jooksu — jooksis Kustile järele.
Joostes tundis ta, et pudel on luud-kondid pehmemaks teinud, kui ehk täna õhtul
vaja; et täna õhtul oleks pidanud luid-konte pehmendama ainult saunaleil, sest
Villu jookseb ju Kõrboja perenaise sõnade järele, mis see saatis sulase Jaaniga.
Jookseb kõigest hingest, jookseb hingeldades, kuni ta saab Kusti kätte ja läheb
ühes temaga jaanituleliste sekka, mõlemad parajad mehed, mõlemad ammu
oodatud.
Aga Villu ei söanda hästi tükkida esirinda, ei söanda seda oma soojale peale
vaatamata, ta astub ette alles siis, kui otsitakse meest, kes oskaks rakette lasta.
Õigem, isegi siis ei astu ta ette, sest mis puutuvad temasse Kõrboja perenaise
raketid, teda kistakse esile, sest tema on mees, kes kõik mõistab, kõik võib, miks
siis mitte ka raketti lasta.
Nõnda saab Katku Villu Kõrboja perenaisega kokku rakettide juures, saab
kokku ja teretab teda pelglikult ja viisakalt, nagu polekski see veel perenaine,
vaid peenike Kõrboja preili, kes käib jälgi tegemas järveliival ühes poolkurdi ja
poolpimeda koeraga. Villu ei julge Kõrboja perenaisele kättki pakkuda, ta
kergitab ainult mütsi ja tahaks peaaegu küsida, et mis preili soovib või käsib,
aga perenaine ise astub ta juurde, vaatab talle otsa leegitseva jaanitule valgusel,
sirutab talle käe ja ütleb naeratades:
«Vanu tuttavaidki näha. Küsisin juba teie järele, et kuhu te olete jäänud, miks
teid kunagi teiste seas pole.»
Kõik nägid, kes seisid jaanitule ümber, et Kõrboja perenaine ise andis Katku
Villule kätt, ja kõik kuulsid, et perenaine nimetas Villut oma vanaks tuttavaks.
Perenaine oli ka paljusid teisi kättpidi teretanud, ta oli neid juba nelipühis
teretanud, aga kedagi polnud ta nimetanud vanaks tuttavaks, Villut üksi nimetas
ta nõnda, kui ta andis talle kõigi ees jaanitule juures kätt. Ja kõik tundsid
korraga, Villu isegi tundis, et sest pole ehk midagi, et ta on üle aasta vangis
istunud mehe mahalöömise pärast — et ta on purjus peaga teivast tarvitanud, kui
teine tuli pika pussiga.
«Kõik kinnitavad, et teie oskate rakette lasta,» ütles Kõrboja perenaine
Villule.
«Küllap ma juba seda oskan,» vastas Villu, «aga kus neid lasta?»
«Mis teie arvate?» küsis perenaine.
«Mina,» ütles Villu ja mõtles pisut. «Kui need minu raketid oleks, kui see
oleks minu teha, mina laseks järvel,» ütles ta lõpuks.
«Kuidas järvel?» päris perenaine.
«Lootsikust,» seletas Villu.
Sellele mõttele polnud keegi tulnud, sellele mõttele tuli ainult Katku Villu, ja
Kõrboja perenaine oli tema mõttega kohe päri, kõik olid tema mõttega päri.
41
9
Kui Kõrboja Jaan esiteks oma tulega mööda järve aerutas ja kui lõõmava tule
all Leena ühes paari teise tüdrukuga laulis, siis ei teadnud keegi, et Kõrboja
järvel võib olla midagi ilusamat; Kõrboja perenaine isegi ei teadnud, sest tema
nägi siis järvepõhjas leegitsevaid lokke. Aga kui Katku Villu rakettidega ja
muude tarvilikkude asjadega kolinal lootsikusse läks, kui ta küsis, et kes tahab
kaasa sõita, ja kui ei olnud kedagi, kes kohe oleks vastanud, nii et Kõrboja
perenaine ise ette astus ja ütles, et kui keegi ei lähe, siis ehk Villu teda lubab
tulla, ning kui nad nõnda kahekesi kaldast eemale aerutasid, keset järve ujusid,
kust nad vaevalt veel teiste silma puutusid — jah, kui see kõik oli sündinud, siis
mõistsid kaldale jääjad, et Jaani sõit polnud midagi Katku Villu sõidu vastu, kes
sõitis ainuüksi Kõrboja perenaise ja rakettidega. Sõitis vaikselt ja salalikult,
sõitis pillita ja lauluta, sõitis, nagu istuks ta jaanipäeval kirikus, sõitis nii, et
kuuldavasti ainustki sõna ei vahetatud paadis istujate vahel. Jaanil polnud
vähematki aimu, et nõnda sõita tohib, kui istud üksipäini lootsikus Kõrboja
perenaisega.
Alles siis, kui lootsik kaldast juba kaugel, kui võis näha ainult veel mingit
tumedat liikuvat kuju veepinnal, kostis nagu rääkimine, aga ükski ei kuulnud,
mis räägiti, ühelgi polnud nii teravad kõrvad. Ainult keegi, kes oli sel
silmapilgul teisel pool järve, kes seisis teraval, maaninal, mis lõikab järve sisse,
see oli kuulnud, et polnud Kõrboja perenaise ja Villu vahel muud juttu kui aga
ainult:
«Mis te arvate, kas aitab juba?» küsinud Villu aere seisma jättes.
«Ehk aitab,» vastanud perenaine.
«Siis hakkame peale,» öelnud Villu.
«Hakake,» lausunud perenaine.
«Aga siis peaksite teie minu asemele tulema ja mina sinna, kus teie,
lootsikupärasse,» arvanud Villu.
«Hea küll,» sõnanud perenaine.
Ning nüüd tõmmanud Villu aerud sisse ja tõusnud püsti, sest ka perenaine
olnud juba jalul ja kätest kinni võttes läinud nad kõikuvas lootsikus teineteisest
mööda, mis nähtavasti Villu tuikumise tõttu nõnda vaaruma löönud, et perenaine
hirmu pärast kiljatanud. See kiljatus oli ainukeseks märgiks kaldal seisjatele, et
paadis pole kirikulised kallil pühapäeval, vaid on pidulikud inimesed, mehed ja
naised vististi segi.
Kaldalseisjad arvasid, et Kõrboja perenaine ja Katku Villu naljatavad
niisama, nagu teevad seda külapoisid ja -tüdrukud, kui nad sõidavad üheskoos
järvele, sõidavad ja vaarutavad meelega lootsikut või läigitavad mõlaga jahedat
vett, nii et kiljatusi on kogu nõmm täis. Aga Kõrboja perenaine ja Katku Villu ei
naljatanud koguni mitte, ja sellepärast oli perenaisel pisut piinlik ja häbi, et ta oli
42
lootsikus olles kiljatanud, nagu oleks ta mõni külatüdruk, kellele läigitatakse
mõlaga järvevett.
Kuid ei enne ega pärast kiljatanud enam Kõrboja perenaine, ta istus ja ei
paotanud oma suudki. Isegi siis, kui lendas esimene sisisev ja paukuv tulilind
vastu öist taevast, ei teinud ta häält, vaatas ainult — vaatas üles taeva poole, kus
praksus kirev tuli, vaatas alla järve, kus süttisid igal paukumisel uued värvid,
uued virvendused ja varjundid, aina süttisid ja kustusid, nagu sügisööl tähed
taevas.
Millegipärast valdas jällegi Kõrboja perenaise hinge vaikne nukrus, nagu
liiguksid seal hiljutised kurvad varjud, Kõrboja varjud. Nii hirmus ruttu ja
ootamata süttisid järvepeeglis tuled ja värvid ja nii hirmus ruttu kustusid nad
jällegi, nagu põgeneksid nad millegi eest, nagu põgeneksid nad järeltulevate
tulede ja värvide eest! Aga Kõrboja perenaine tunneb täna, et pole hea, kui
kustuvad nii ruttu süttinud tuled ja mänglevad varjud, sest tema otsib, tema
ihkab püsivamat, tema mõtleb millegi peale, millel oleks osa jäädavusest, kas
või igavikust.
Villu ei lausu sõnagi, tema sepitseb ainult, nagu poleks temal millegi muuga
tegemist ega saaks tema millestki muust osa. Villu sepitseb endale tulihända,
kelle tahaks saata õnne järele, aga kõik nad nagu tõuseksid enne lendu, kui
meister jõuab neile öelda, kuhu, kuidas või millal.
Kõrboja perenainegi, kes ainuüksi on Villuga vaaruvas lootsikus, näeb, et
mees sepitseb midagi, mis lendaks nagu õnne järele vastu pimedat tühjust, näeb,
aga ei ütle midagi, vaatab, aga ei lausu mehele sõnagi, kui see sepitseb õnnetulilindu.
Paarikaupa lendavad tulihännad Katku Villu peost: ikka vilksatab üks
järve ja teine öisesse taevasse ning vaikides vaatleb neid Kõrboja perenaine, kes
istub lootsikuninas. Ainuski hüüe, ainuski valjem sõna ei tõuse lootsikust
vastuseks kaldalt kostvaile rõkatustele, kui praksuvad järve kohal sinised, roosad
ja violetsed leegid.
Veel siis, kui kõik raketid lastud ja kui oleks aeg aerud võtta ning kaldale
tagasi sõita, seisab Villu lootsikupäras norus peaga nagu aru pidades.
«Kõik?» küsib Kõrboja perenaine.
«Kõik,» vastab Villu virgudes ja pöördub küsija poole. «Me peaksime nüüd
jällegi kohad vahetama,» lisab ta juurde.
«Milleks?» ütleb Kõrboja perenaine. «Istuge sinnasamasse ja tüürige, mina
aerutan.»
Villu kuulab sõna ja istub. Ta on täna üldse väga sõnakuulelik ja alistuv.
«Kuhu sõidame?» küsib ta.
«Seda jätan teie valida,» vastab Kõrboja perenaine.
Villu mõtleb kaldale tüürida, aga ta unustab oma kavatsuse, sest Kõrboja
perenaine küsib temalt:
«Kas teie jääte nüüd Katkule peremeheks?»
«Esiotsa jään siia, aga peremeheks mitte, isa on peremees,» vastab Villu.
«Aga pärast, kui isa enam ei ole?» küsib perenaine edasi.
43
«Pärast isa — vist jään,» ütleb Villu.
«Ja mina jään Kõrbojale perenaiseks, tänasest päevast saadik jään Kõrboja
perenaiseks, nii et oleme naabrid.»
«Tähendab — isale abiks,» ütleb Villu.
«Ei, isa andis koha kõigega minu kätte, tema ei taha enam millegagi tegemist
teha,» seletab Kõrboja perenaine.
«Aga kes saab siis Kõrboja peremeheks?» küsib Villu asjalikult. «Ega siis
niisuguse suure koha peal ilma peremeheta läbi saa.»
«Kes Kõrboja peremeheks saab, seda ma veel ei tea,» vastab perenaine, ja
tema hääles on midagi, mis Villule meelde tuletab, et tema veidi ettevaatamatult
talitas, kui ta küsis Kõrboja peremehe järele, sest see pole ometi mees, keda kui
sulast kaubeldakse, vaid tema tuleb ise, tuleb kosja teel, tuleb magusate viinade
ja kelladega aistes, kurinatega hobuse kaelas.
«Andke andeks, preili,» lausus Villu, «ma küsisin rumalasti, ma poleks
pidanud küsima, kes saab Kõrboja peremeheks.»
«Miks mitte?» küsib perenaine vastu.
«Preili tölkab mind,» vastab Villu. «Preili heidab Kõrboja peremehega nalja,
aga mina küsisin tõsiselt.»
«Te olete täna üldse liiga tõsine,» ütleb perenaine.
«Mis vana inimene veel kilkab,» arvab Villu.
«Või vana!» osatab perenaine ja küsib siis: «Kui vana te õige olete?»
«Kevadel sain kakskümmend üheksa,» vastab Villu.
«Aga mina saan just täna kakskümmend seitse,» ütleb perenaine.
«Ah sellepärast ongi see pidu, laternad ja kõik,» taipab Villu.
«Sellepärast ja veel sellepärast, et hakkasin täna Kõrboja perenaiseks,»
seletab preili ja naljatab siis: «Lasin kõik ümberkaudsed mehed kokku kutsuda,
ehk leidub nende seas mõni, kes tahaks Kõrboja peremeheks hakata.»
Villu naerab. Villu tunneb, et meeleolu hakkab lõbusamaks muutuma; Villu
tunneb, et ehk polegi nii väga tarvilik kramplikult varjata oma kerget joobumust
ja et ehk oleks hea, kui ta oleks pisut rohkem joobnud, sest siis kaoks tal ehk see
piinlikkus, millest ei saa lahti Kõrboja perenaise seltsis.
«Ärge naerge,» manitseb perenaine Villut, «ega see ometi naljaasi ole
Kõrbojale peremeest leida, kes ka tõesti peremees oleks.»
«Muidugi, naljaasi pole see mitte,» vastab nüüd Villu tõsiselt, «sest nõnda
kui tänini ei või Kõrbojat pidada, kui teda üldse pidada. Mina teda küll nõnda ei
peaks.»
«Aga kuidas teie teda peaksite?» küsib perenaine.
«Kuidas mina teda peaks?» küsib Villu vastu.
«Jah,» vastab perenaine, «mis teie teeksite minu asemel Kõrbojal? Või
ütleme parem nõnda: mis teie teeksite, kui teie oleksite Kõrboja peremees?»
«Seda on üks-kaks-kolm ju raske öelda,» arvab Villu, «selle peale pole ma
kunagi mõelnud.»
44
«Aga siis mõtelge, mõtelge täna õhtul, mõtelge siin lootsikus, mõtelge ühes
minuga, aidake minul mõtelda, sest mina pean seda teadma ja mul pole kedagi,
kellega nõu pidada,» rääkis perenaine, ja Villule hakkas paistma, et ta ei naljata.
«Mina,» lausus Villu, «mina seaks kõigepealt hooned korda, et kõigel, mis
Kõrbojal on ja liigub, oleks ulualune, kõigel — inimestel, loomadel, tööriistadel,
materjalil.»
«See nõuab raha,» vastas perenaine, «kust võtate raha?»
«Laenaks, kui muud nõu ei leia. Laenaks, ütleme, pool miljonit, muidugi
hakatuseks, sest Kõrboja kannab ju rohkem,» seletas Villu edasi, keda Kõrboja
asi pisut juba hakkas huvitama.
«Noh, ja edasi?» küsis perenaine.
«Edasi... Veel tänavu ostaks uued põllutööriistad, masinad, paar hobust ja
sügisel tõmbaks söötijäänud põllud ümber, talveks hauduma. Sügisel teeks ehk
uut põldu juurdegi, sest seda võib ju Kõrbojal küll ja küll. Jätaks vanad, kõrged
liivasossid maha, istutaks või külvaks sinna kas või männid peale ja alt
madalamast maast teeks uut põldu juurde, sest mis on Kõrbojal viga uut maad
teha, jõgi ligidal, kukkumine kui kaevu. Ja kraave kaevaks, võtaks saarlased ja
— las kaevata. Piiraks Kõrboja krundi kraavidega sisse, et kõrvalt rabadest vesi
üle ujutama ei pääseks. See on esimeseks, mis ma teeks,» ütles Katku Villu.
«Ja teiseks?» päris perenaine.
«Teiseks,» kordas Villu. «Teiseks teeks ma kõike seda, millest Kõrbojal nii
palju räägitud, igavesti räägitud, veelgi räägitakse, aga mille tegemise peale
ükski ei mõtle. Mina arvan, et kui ka teie selleks Kõrboja perenaiseks hakkasite,
et siin ainult rääkida, siis ei oleks maksnud siia tullagi, siis on mujal parem. Ka
minul oleks mujal parem ja kergem kui Katkul, aga kuskil pole mul seda
tundmust kui Katku Kivimäe kivide keskel, aga see on sellepärast, et ma alatasa
teen, rähklen. Niisama on Kõrbojal: ka seal peaks aina tegema, peaks umbes
sealtsamast peale hakkama, kuhu teie onu peatuma jäi. Mina teeks veel tänavu
talvel, et tuleval kevadel oleks Kõrboja õuel palgi- ja kivivirnad, liiva- ja
latihunnikud. Tulise päralt, mina paneks Kõrbojal veskirattad vurama, kas või
tõrva- ja tökatiahjud tossama, hakkaks puudest paberit tegema, hakkaks turbast
aluspõhku valmistama, kõike seda teeks ma. Muidugi mitte ühe-kahe aastaga ei
läheks see, vaid see võtaks aega, aga mis sest, kui ta lõpuks ometi läheb. Teeks
tööd! Mina varemalt ei teadnud, missugune rahuldus on töös, aga vangis...»
Villu peatus. Viimast sõna poleks pidanud ta ütlema, arvas ta, aga see oli
öeldud ja parata polnud midagi.
«Miks te vaikite? Miks te edasi ei räägi?» küsis perenaine, nagu poleks ta
Villu viimast sõna tähelegi pannud.
«See on nii rumal, et ma ise seda meelde tuletan,» vastas Villu vabandades,
«oma vangisolemist, kinniistumist nimelt.»
Ja kuidas ta ka veel oleks tahtnud või kuidas ka Kõrboja perenaine oleks
küsinud, aga Villu ei leidnud enam endist tuju rääkimiseks, tal polnud enam
himu mõelda, mis ta küll teeks, kui ta oleks korraga Kõrboja peremees. Nõnda
45
jõudsidki nad paadiga kaldale, Villu tüüril, ilma et tüüriks, Kõrboja perenaine
aerudel, ilma et ta tõsiselt aerutaks.
46
10
Tõrvatünn oli juba varda otsast maha kukkunud ja kukkudes hulga sädemeid
mändide vahelt vastu taevast visanud, mida saatsid kilked ja hüüded. Pill oli
nüüd juba kindla paiga leidnud tantsumuru ääres, mida piiras kirevate laternate
ring. Siin müdises maa tantsu tapvate paaride jalge all. Tantsiti mütsiga ja
tantsiti mütsita, tantsiti vestiväelgi, kuued männi juurtel või oksa riputatud, ja ei
olnud kedagi, kes täna poleks tahtnud tantsida, nii ilusasti mängis pill ja nii
kenasti põlesid laternad. Inimesed mõtlesid jaanitulele ja tantsisid, inimesed
mõtlesid neile tuledele, mis süttisid taevas ja järves korraga, ning nende
tantsuhimu aina kasvas. Tantsiti nii, et tükid taga, tantsiti nii, et unustati isegi
Kõrboja perenaine, kes sõitis ühes Katku Villuga järvele.
Sellepärast ei pandudki suuremat tähele, kui nad teiste juurde ilmusid,
mõlemad pisut nagu nukrad või mossis, ilma et kumbki õieti teaks, miks see
nõnda on. Villu oleks pidanud ehk Kõrboja perenaise tantsima kutsuma, oleks
pidanud ta viima kirevate laternate sõõri ja seal teda keerutama, kuni tal kaovad
peast Kõrboja peremehe mõtted, aga Villu ei teinud seda, ei, Villu ei teinud seda
mitte, nagu ajaks ta millegipärast jonni.
Ja kui siis keegi teine tuli ja perenaise ära viis, siis puges Villu kõrvale ja
rüüpas tasku peidetud pudelist, rüüpas peaaegu vastu oma tahtmist — niisugune
pudel oli see. Villu rüüpas korra, Villu rüüpas kaks korda, Villu rüüpas kolmatki
korda, nii et tal lust tärkas tantsida ja möllata, lust tärkas tüdrukute ümbert kinni
võtta ja neid kirevate laternate ringis keerutada, nagu oleks ta tõesti juba nii
vana, et ta ilma pudelist rüüpamata enam ei taha kirevate laternate ringis
keerelda.
Villu keerutas nüüd Kõrboja perenaist ennastki tema toodud laternate ja
kirevate tulede ringis, keerutas teda teist kordagi, keerutas, nagu polnud teda
täna õhtul veel keegi keerutanud. Villu sattus hoogu, Villul tõusis tuju, Villusse
nakatus metsik uimastus, nii et ta tantsis, hüppas ja trampis nagu meeletu. Ei ta
hoolinud teistest, ei ta hoolinud enam suurt sellestki, kellega ta tantsis, ta tantsis
ainult ja kriiskas vahetevahel, nagu oleks ta mõni metslane, kes kuulutab tantsul
oma sõjakisa, oma võitlushimu. Villu tantsis pillimehe väsinuks, Villu tantsis
tantsumuru lagedaks, sest Villut kardeti, kui ta nõnda tantsis.
Ainult mõned külapoisid, kel pussid vööl ja võib-olla revolvridki taskus, ei
kartnud Villut, sest nad olid hulgakesi ja tantsisid nagu kiuste vahetpidamata
ühes Villuga murul. Tantsisid ja hüüdsid üksteisele midagi, mille üle naerdi,
hüüdsid ja vaatasid kõõrdi Villu poole, nagu tahaksid nad talle midagi öelda,
nagu oleksidki nad kõik oma sõnad temale hüüdnud.
Kui kaua nad nii oleksid tantsinud, ei tea, aga äkki juhtus nõnda, et Villu
komistas ja pidi peaaegu kukkuma, Villu pidi just siis kukkuma, kui keegi
külapoiss oma neiuga temast ligilähedalt mööda vuras, lähedamalt, kui vahest
tarvis oleks olnud. Poiste suust kajas naer, aga see vaikis silmapilk, sest Villu
47
andis sellele, keda ta jala ettepanijaks pidas, rusikaga hoobi, nii et see kui kera
veeres kirevate laternate alt läbi, kaugemale mändide alla. Tants lõigati kui
noaga katki, pillgi vaikis kohkunult, poisid asusid summas Villu vastu, mõnedel
käed taskus.
«Käed taskust!» karjus Villu. «Muidu olete surmalapsed.»
«Ega sul täna teivast peos ole!» hüüti talle vastu.
Nüüd ei teadnud enam keegi, mis oleks sündinud, Kõrboja eestegija Mikk
isegi ei teadnud enam, mis nüüd pidi sündima, kui mitte Kõrboja perenaine
kirevate laternate alt poleks tulnud ja vastaspoolte vahele astunud.
«Mis te tast tahate,» ütles perenaine külapoistele, ja kui need midagi katsusid
vastata, lisas ta juurde: «Ma nägin küll, mis te tegite, tema ju teid ei puutunud.»
«Lubage, perenaine,» hüüdis Villu vahele, «lubage, et ma ise nendega oma
asjad õiendan!»
«Tehke seda teine kord, Villu, kui te muidu ei või, aga jätke see täna,» ütles
Kõrboja perenaine. «Täna tantsige. Kes riielda tahab, see mingu ära.»
Perenaise sõnad mõjusid, sest polnud ühtegi nii purjus poissi, kes oleks
söandanud vastase kallale tungida, kui takistuseks ees oli Kõrboja perenaine.
«Lase pill käia!» ütles Mikk Lõugu Kustile, ja kui see oma «vasika» uuesti
«ammuma» pani, keerlesid peagi paarid tantsumurul, nagu poleks midagi
iseäralikku juhtunud. Aga ei tulnud peole enam endist hinge, ei põlenud kirevad
laternad enam endise heledusega, sest mõned küünlad hakkasid juba kustuma ja
teistest olid ainult lühikesed jupid veel järel. Ometi tantsiti, tantsiti veel suure
hooga, ainult Katku Villu jalg ei paindunud enam tantsusammuks, nagu oleks ta
tõepoolest juba vanainimene, kelleks ta end ise oli nimetanud. Ta seisis ja
mõtles, ta oleks vististi kaua seisnud ja mõtelnud, kui mitte Kõrboja perenaine
tema juurde poleks astunud ja öelnud:
«Villu, miks te joote? Te enne ei joonud.»
«Enne,» mõtles Villu ja vahtis tummalt perenaisele otsa. «Enne... millal
enne,» mõtles ta edasi.
«Nõnda lähete riidu,» jätkas perenaine.
«Kes mulle kallale tikub, sellega lähen ikka riidu, olgu purjus või kaine,»
vastas Villu.
«Kui te kaine olete, siis ei tikuta teile kallale,» seletas perenaine.
Villu ei öelnud selle peale midagi.
«Kas te muidu ei saa, kui peate jooma?» küsis perenaine edasi.
«Vahel saab, aga vahel ei saa,» vastas Villu. «Näiteks täna ei saand, täna
pidin jooma, täna joon veelgi, joon kas või käpuli maha, niisuke hull päev on
täna.»
Aga Kõrboja perenaine ei saanud nähtavasti kuidagi aru, miks on täna
niisugune hull päev, et Katku Villu peab jooma. Perenaine istus viimaks Villu
kõrvale mändide alla, aga ka seal ei saanud ta aru, miks ajab tänane päev Villu
jooma, ei saanud ega saanud, rääkis Villu oma «sooja» peaga nii palju kui tahes.
48
Ja kui Villu küllalt oli seletanud, küsis perenaine äkki, et kuhu ta oma parema
silma on pannud, kas ka peast ära joonud.
«Selle jooksin peast ära,» ütles Villu, «küsige emalt, kui tahate. See oli juba
ammugi, see oli siis, mäletate, kui me tuttavad olime.»
Esimest korda tuletasid nad siin oma tutvust meelde.
«Siis olid teil ju mõlemad silmad terved, ma mäletan selgesti,» ütles
perenaine.
«Ei, siis jooksin oma silma peast välja, just siis, küsige emalt, kui ei usu,»
vastas Villu.
«Issand jumal!» hüüdis perenaine. «See ei või ju olla! Ma poleks kunagi
unustanud, kui teil siis teine silm oleks puudunud. Teie eksite, te näete unes või
te heidate nalja.»
Ja Katku Villu ei osanud Kõrboja perenaisele kuidagi selgeks teha, et ta oma
silma siis, endi tutvuse esimesil päevil peast välja oli jooksnud. Nõnda ei
saanudki perenaine oma sünnipäeval teada, kuhu Villu oma silma oli pannud.
Sellepärast võib öelda, et Villu rääkis Kõrboja perenaisega asjata, et Villu rääkis
tühja juttu, nagu räägitakse neiudega üsna sageli, iseäranis kui ollakse jaanitulel
või mõnel lihtsamal peol järve ääres männikus.
Aga ometi mõjus see tühi jutt Villusse paremini kui nii paljudki asjalikud
arutused; ta mõjus nii hästi, et Villu veel enne peo lõppu, veel enne päikesetõusu
sattus uuesti tantsuhoosse, nagu poleks ta täna külapoistega riidu läinudki. Ja
nüüd tantsis ta Kõrboja perenaisega, kõik panid tähele, nagu oleks Katku Villu
ainult Kõrboja perenaisega tantsinud, ja perenaine ei öelnud talle kordagi ära,
ehk küll ta kahvatud põsed juba ammugi lõkendasid.
Koolmeister tantsis külatüdrukutega, mõisa meier tantsis külatüdrukutega,
noor vallasekretärgi tantsis, sest kõik saksad, kõik «antvärgid» tantsisid täna
külatüdrukutega ja trampisid naljatades jalgu, nagu oleksid nad mingisugused
külapoisid, kes võivad, kui tuju tuleb, tantsides riidugi norida. Ainult Katku
Villu ei tantsinud külatüdrukutega, tema üksi mitte, sest tema tantsis aina
Kõrboja perenaisega ja tema oli sellepärast kõige peenem poiss tänasel jaanitulel
— vähemalt arvasid teised tantsijad nõnda.
Aga Kõrboja perenaine ei arvanud, tema mitte, sest tema teadis, et Katku
Villu tantsis mitte ainult temaga, vaid ka teistega, ainult et ükski seda ei tea miks
tähele ei pannud. Kõik nägid, kui Villu tantsis temaga, aga keegi ei näinud, kui
ta tantsis külatüdrukutega.
Ainuke, kellega nad teda veel ehk tantsimas oleksid võinud näha, oli Kuusiku
sauna Eevi, aga seda polnud täna peol: ta magas kodus oma väikese poja ja
haige ema juures, magas ja nägi mingisugust kurja und. Nägi, et ta läheb mööda
pimedat laant ja korraga lööb laas valgeks, lööb suurest punasest tulest valgeks,
nii et Eevi hakkab seda tuld kartma. Aga tuli kasvab, tuleb lähemale, Eevile
vastu, voolaks nagu mööda kuiva laant mühisedes ja pragisedes, kuni kostma
hakkab kellegi appihüüd. Eevi tahaks joosta, tahaks põgeneda, tahaks ka
appihüüdjat aidata, aga punane lõõm hõlmab teda, kõrvetab ja põletab. Hädas
49
hakkab Eevi kõige pikema ja suurema lageda männi otsa ronima, et tule eest
pääseda, ronib ja ronib, nii et käed valutavad, aga ei saa ega saa edasi. Valu
pärast ärkab ta viimaks ja leiab oma väsinud ja tööst kangenenud käed könksus,
sõrmed harakil, kõvad ja puised, nii et võimata neid liigutada.
Nõnda magab Kuusiku sauna Eevi oma väikese poja ja haige ema juures, kui
järve ääres jaanitulel panevad kõik tähele, et Katku Villu tantsib aina Kõrboja
perenaisega. Kõik imestlevad perenaist, kõik imestlevad, et tema tantsib aina
Katku Villuga, sest Villul on ju Eevi Kuusiku saunas ühes väikese pojaga. Aga
Kõrboja perenaine ei pane isegi seda tähele, mis Leena räägib talle Kuusiku
sauna Eevist, kes enne teenis Kõrbojal, ja Katku Villust, kes Eevi pärast mehe
maha lõi ja vangis istus.
Kõrboja perenaine ei pane tänasel jaanitulel oma sünnipäeva pühitsedes
midagi tähele ja tantsib ainult ja ajab Villuga juttu, nagu tahaks ta tema Kõrboja
peremeheks kaubelda, vähemalt eestegijaks Miku asemele. Ometi ei tuleta
perenaine ja Villu enam kordagi Kõrboja peremeest meelde, nad rääkisid temast
ainult järvel lootsikus ja sedagi nagu suusoojaks, jutujätkuks, sest muud paremat
kõneainet polnud sel silmapilgul käepärast.
Villu ja perenaine ei räägi enam üldse midagi tõsisemat, mida teistel maksaks
kuulata või kõrva taha panna, nad lobisevad ainult ja tantsivad, sest pole midagi
targemat teha. Kes targemat otsib, see mingu jaanitulelt ära, mingu koju
magama või midagi muud kasulikku toimetama, kuni tuleb uuesti himu mitte
midagi muud teha, kui tühja lobiseda ja jalgu vastu maad trampida, nii et murust
pole enam märkigi järel, kui hakkab lähenema päikesetõus.
Peo lõpul oli Katku Villul parem tuju kui peo algul, tal oli nii hea tuju, et ta
kutsus kõik pidulised — kutsus Lõugu Kusti oma «vasikagagi» — Katkule,
kutsus Katku Kivimäele, kus ta tahtis pidurõõmuks, jaanipäeva auks vastu
taevast põmmutada kivid, millel juba augud sisse puuritud. Kõik pidid nägema,
kuidas Katku Villu oma Kivimäel kive põmmutab, mis paneb nõmme paukuma,
nii et lajatab Kõrboja järvgi. Villu kutsus ka Kõrboja perenaist, Villu palus teda
ilusasti, aga perenaine ei tahtnud minna.
«Ma lasen need kivid teie auks, teie sünnipäeva auks,» rääkis Villu
perenaisele, kui teisi polnud pealt kuulamas, sest teised pidid ju teadma, et kivid
lastakse peo ja jaanipäeva auks.
Aga Kõrboja perenaine ei tahtnud, et Katku Villu tema sünnipäeva auks
Kivimäel kive põmmutaks, kui kuulavad külapoisid ja -tüdrukud.
«Ma lasen nad meie endise tutvuse auks,» ütles Villu Kõrboja perenaisele,
kui ta mangus teda kaasa tulema.
Aga perenaisele ei meeldinud ka endise tutvuse auks põmmutamine;
perenaine soovitas täna mitte kive põmmutada, vaid magama minna. Ja kui Villu
järele ei jätnud kutsumast, ütles perenaine:
«Te olete täna pidupeaga, sellepärast ei taha ma, et lähete kive põmmutama.»
50
«Ärge kartke, mu aru on selge,» vastas Villu perenaisele ja seletas ning
mangus seni, kuni ühes paljude teiste pidulistega Katkule läks ka Kõrboja
perenaine. Aga enne ütles ta:
«Hea küll, ühel tingimusel tulen.»
«Olen kõigega nõus, luban kõik,» vastas Villu.
«Aga kas ka peate, mis lubate?»
«Pean,» kinnitas Villu. «Mees ja sõna, teist ei ole, ütelge ainult.»
«Ärge jooge enam,» lausus perenaine paluvalt, Villu kuulis, et paluvalt.
«Hea küll,» vastas ta vastu puiklemata, vastas liigutatud häälel, mida ainult
Kõrboja perenaine märkas. «Kui ei, siis ei. Sündigu teie tahtmine.»
«Mitte kunagi enam,» rääkis perenaine tungivamalt.
«Mitte kunagi,» kordas Villu.
Nüüd oli Kõrboja perenaine nõus minema, nüüd küll, ta oli kärmem minema
kui ükski teine piduline, nii et Villu ja tema kõigi ees kõndisid.
«Lasen teie sünnipäeva auks, lasen meie endise tutvuse auks, lasen ühe
paugu meie uuele tutvuselegi,» rääkis Villu teel perenaisele, kui nad olid teistest
tükike maad ette jõudnud. «Ja teate, mis ma siis tahaks,» lisas ta juurde, ning kui
perenaine uudishimulikult talle otsa vaatas, jätkas ta: «Siis tahaks ühes teiega
Kivimäe tipust rabale minna, üle selle väikse saare, kus me kord käisime,
kõveral kasel jalgu puhkasime ja murakaid sõime, tahaks minna otseteed edasi
Hundiaugu saartele, kus on tänavu palju maasikaid. Need peaks juba valmis
olema, sest tänavu on varane kevad. Siis näeksite ka seda nõndanimetatud
Mädalaugast, Kõrboja riigi kaugemat nurka, viimast kupitsat, kuhu tol korral
tahtsite minna ja kuhu te ometi ei saand, sest enne sõitsite ära. Aga mina käisin
veel siis Mädalaukal, Hundiaugu saartel mitte; sinna pole ma üldse sest ajast
saadik saand, mil me seal kõveral kasel istusime ja murakaid sõime.»
Nõnda rääkis Katku Villu, kui ta kõndis Kõrboja perenaise kõrval natukene
maad piduliste ees Kivimäe poole, ja perenaine kuulas teda vait olles, nagu
poleks tal midagi selle vastu, et Villu kutsub teda kõverale kasele, Mädalaukale
ja Hundiaugu saartele, kus on tänavu palju maasikaid raiestikkude pärast.
51
11
Kõrboja järve ääres valitseb vaikus, nagu poleks siin kunagi pill mänginud
ega inimesed tantsinud, siin valitseb niisugune vaikus, et raske oleks mõelda
pidutsemisele, kui poleks seda jalgadega mudale tallatud muru ja tuleaset, mis
alles suitseb.
Tuleaseme läheduses pikutab Kõrboja Rein ise, kes eilsest päevast saadik
enam peremees ei ole, vaid ennem vabadiku nime võiks kanda. Ta on juba mõne
hea tunni siin nii pikutanud ja tal pole veel praegugi tahtmist lahkuda, ehk küll
jaanitulest on ainult peotäis kurduvaid süsi järele jäänud. Piip on Reinu suus
kustunud, aga ei ta topi sellesse uut tubakat ega pane uut tuld peale, nagu oleks
tubakas kotist otsas ja nagu ei saaks jaanitulelt enam piibulegi süütist. Aga
Reinul on tubakat kotis veel küll, olgugi et kott küla peremeeste käes ringi käis,
ja jaanitules leidub veel häid süsi, tarvitseb ainult pisut orgiga tuleaset liigutada.
Rein lihtsalt ei taha tubakat toppida ega elavaid süsi otsida, on niigi hea pikutada
kustuva jaanitule paistel.
Rein asus siia juba siis, kui tõrvatünn vardast maha kukkus, mispeale noored
tantsumurule koondusid, kus pill mängis. Alguses istus ta ja temaga ühes istusid
teised peremehed, kes armastasid juttu vesta Kõrboja saksaga, nagu nad teda
harilikult nimetasid, sest temal oli vanker, millel käis kaks hobust ees. Kõrboja
peremees oli siinsete peremeeste seas ainuke, kes sõitis mõnikord kahe
hobusega ja kes ei söönud perelauas, sellepärast oli ta ise ja oli ka tema ainuke
tütar Anna pisut kõrgemast soost, kõik arvasid, et oli. Kõrboja peremehega juttu
ajades olid meestel sellekohased näod, sellekohased kõned, sellekohased
hääledki ja ei kellegagi rääkinud nad nõnda, nagu nad rääkisid Kõrboja
peremehega või tema koolitatud tütrega. Nii oli see tänini ikka olnud ja kõik olid
sellega harjunud. Kõrboja Rein isegi oli.
Ainult täna õhtul näis talle esimest korda, nagu poleks peremeestel enam
endisi sõnu, endist häält, kui nad istusid temaga jaanitule ümber ja juttu ajasid.
Korraga tundus Reinule, et mehed räägivad temaga kui omasugusega, kel pole
kahehobuse-vankrit ega muud sellesarnast, või nagu poleks ta oma tütart kunagi
koolitanud. Jaanitule pärast ei võinud see olla, sest Rein oli nendega varemgi
jaanitule ümber istunud, aga nõnda kui täna polnud nad kunagi istunud. Ka ei
võinud see sellepärast olla, et mõned neist olid pärastpoole pisut purjus, sest
Mädasoo, Metstoa ja Põldotsa omad olid ka varem rõõmsas tujus jaanitulele
ilmunud, kuid ometi olid nad ikka teadnud, kes on nemad ja kes on Kõrboja.
Esiteks arvas Rein, et põhjuseks on ehk see, et tema on koha kõigega tütre
kätte andnud ja et tema polegi enam peremees, saks ega midagi, vaid on ainult
vana kooliõpetaja, kes elutseb oma ainukese lapse juures; aga hiljem näis talle,
et tuul puhub tütre poolt ja see muudab meeste meeled. Tütar ise on vististi oma
kõrgema soo unustanud ja on alla läinud lihtsurelikkude hulka, on alla läinud
külapoiste ja -tüdrukute sekka, nagu poleks tema midagi paremat. Veel enam: ta
52
on seltsinud sellega, kellest kõik halvakspanevalt eemale hoiduvad, miks ei
peaks siis peremehed Reinuga teisiti hakkama kõnelema.
Peremehed tõusevad aeg-ajalt üksi-kaksi tule äärest, et minna vaatama noorte
nalja; iseäranis armastab tõusta Mädasoo jaanitule äärest, nagu oleks see mõni
harilik tuli. Ja iga kord, kui ta tagasi tuleb, on ta keel pisut pehmem ning jutt
ladusam.
«Mina küll kohta tütrele põleks and,» ütleb ta viimaks Reinule, ehk ta küll
võib-olla tund aega tagasi otse vastupidist oli rääkinud. «Põleks enne and, kui
tütar oleks öelnd, kes saab peremeheks, sest ega ometi naine niisukese kohaga
hakkama saa.»
«Õige ta ju on,» kiidab nüüd ka Metstoa: «kes saab peremeheks?»
Aga Rein ei tea, kes saab Kõrboja peremeheks, võib-olla tütar ehk teab, aga
võib olla, et temagi veel ei tea.
«Kes annab siis koha käest ära, kui ta ei tea, kes peremeheks saab,» ütleb
Mädasoo.
«Eks peremees ka leidu, kui pere ja perenaine olemas,» lausub Põldotsa
Lõugu.
«Täna ongi nagu peremeeste laat siin järve ääres koos, kõik kohad rahvast
täis,» arvab Metstoa.
«Las perenaine tantsib, küllap ta peremehe koju tantsib,» arvab Mädasoo.
«Keda tants enne peremeheks teind,» ütleb Põldotsa Vaokse.
Mehed vaikivad, aga nad vaikivad nõnda, nagu jätaksid nad peaasja ütlemata,
Rein tunneb, et jätavad. Midagi liigub õhus, midagi peab meeste meeli ärevil,
millest nad Reinule otseteed ei tihka rääkida, millest aga lausuvad mõistamisi.
Alles peo lõpul jõutakse sinnamaale, et Mädasoo ütleb:
«Küll va Katku Villu õige uhub tantsida.»
Ja kui keegi midagi talle ei vasta, ütleb Mädasoo taat otseteed Reinule:
«Kuule, Kõrboja, Katku Jüri poeg tantsib enda sinu talusse peremeheks.»
«Mädasool hakkab juba süda kipitama, temal ju ka poeg kodus,» pistab
Lõugu vana vahele, ilma et ta ära ootaks, mis Rein ise vastab.
«Minu pojal on paremat teha, kui Katku Villu taolistega vägipulka vedada,»
ütleb Mädasoo.
«Mis tähendab siin Katku Villu — Kõrboja!» vastab Lõugu.
«Mina olen selle asja tütre kätte and, tehku ta, mis tahab,» lausub nüüd Rein.
«Ja tütar tantsib aina Katku Villuga,» kinnitab Mädasoo. «Aga ei mina küll
niisukest oma ulu alla laseks, ükskõik keda, mitte teda,» räägib ta edasi. «Näe,
tänagi jälle — muudkui rusikas välgub teisel aga.»
Üksi kustuva jaanitule äärde jäädes mõtleb Rein, et tema tütar tantsis täna
öösel aina Katku Villuga, tantsis, nagu oleks Madli ta ära teinud oma Katku
Villust rääkimisega. Ja ta mõtleb oma vennast Oskarist, mõtleb tema naisest,
mõtleb lõpuks Kõrbojast, nagu ta tema tütrele andnud, aga peagi muutub see
reaalne Kõrboja selleks teiseks Kõrbojaks, mis on kui jaanituli järve ääres
53
mändide keskel, ainult tütar Anna ei tantsi seal Katku Villuga, ei, seda ei tee ta
mitte.
Rein on paljud jaaniööd tule ääres veetnud, ta on muidki öid Kõrbojal tule
ääres kulutanud, aga kunagi pole ta nii palju Kõrbojast mõelnud kui täna öösel.
Täna, kus ta enam pole peremees ega midagi, ei mõtlegi ta muust kui aga
Kõrbojast, mis oleks nagu korraga tema silmis iseäraliku tähtsuse omandanud,
liiatigi kui meelde tuleb, kuidas Anna eile temast rääkis.
Ja kui Anna praegu siinsamas tule ääres oleks, kui ta istuks siin, nagu istusid
hiljuti ümberkaudsed peremehed, siis räägiks Rein temaga tõsiseid, peaaegu
härdaid sõnu. Ta ütleks tütrele, et ära tantsi nii palju Katku Villuga, sest teised
räägivad, et Villu tahab enda Kõrboja peremeheks tantsida; ära otsi Kõrbojale
peremeest tema vaenlaste ridadest, sest mis peremees võib saada vaenlasest; ära
otsi peremeest arutute ja meeletute hulgast, sest neist ei saa mingit Kõrboja
peremeest; ära otsi üldse Kõrbojale peremeest, sest Kõrboja peremees tuleb ise,
ta tuleb kui pillimees jaanitulele, ta sõidab kui tore peiupoiss, kellad särisevad
aistes.
Nii ütleks Rein oma koolitatud tütrele, kui see istuks praegu siin jaanitule
ääres silm silma vastu isaga. Aga tütart ei ole, Rein ei teagi praegu, kus tütar on,
ja sellepärast ei ütle ta midagi, pikutab ainult kustuvate süte paistel ja mõtleb
oma Kõrboja mõtteid. Kui ta ometi seni elaks, kui Kõrbojal oleks peremees,
mitte niisugune kui tema, vaid midagi Oskari-taolist, kes tahaks Kõrbojal
«mässata»! Kui ta ometi näeks, et Kõrboja hakkab kohenema, et katused ei
jookse enam läbi ja et ümberkaudsed peremehed räägivad Kõrboja omadega
jälle, nagu oleksid nad suuremast soost! Kui ta kuuleks, et Kõrboja hakkab
helisema ja see helin täidaks ta südame! Jah, kui ta midagi säärast veel oma
lihase silmaga näha või kuulda saaks, siis tahaks ta rahulikult ja rõõmuga surra,
tahaks ära minna uue peremehe risust igaveseks ajaks, tahaks ei teagi mis kõik
teha, kui ta aga midagi niisugust võiks näha...
Rein oli üürikeseks suikuma jäänud, kui käis pauk, mis katkestas suike ja
mõtted; käis esimene pauk ja jäi viimaseks, nagu poleks Katku Villul rohkem
auke kividesse puuritudki kui aga üksainus ja nagu oleks ta Kõrboja perenaisele
tühja luisanud, kui ta lubas põmmutada tema sünnipäeva, eneste vana tutvuse ja
eneste uuegi tutvuse auks.
54
12
Villu ja Kõrboja perenaine käisid kahekesi nagu teed näidates ees kuni
Katkuni ja Villu rääkis nüüd juba nõnda nagu oleks ta isegi kahekesi kõndides
vahetevahel mingisugusest uimastavast pudelist rüübanud, kuigi ta oli Kõrboja
perenaisele kergemeelselt sõna andnud mitte enam juua. Ei ta kõhelnud enam
suuremat kõneaine valikul, vaid rääkis kõigest, mis meelde tuli. Rääkis oma
endisest tutvusest perenaisega, rääkis perenaise jalajälgedestki, millest ta
perenaise enda ära tundnud, oleks ehk lõpuks nimetanud sedagi, kuidas ema teda
Kõrboja perenaise eest hoiatanud, aga enne jõudsid nad Katkule, enne tuli Katku
koer neile haukudes vastu, enne jõudsid teised neile järele ja nõnda jäi see jutt
täna rääkimata.
Jaanitulelised jõudsid Katkule suure müra ja käraga, rõõmsa pilli ja vadaga,
nii et mitte ainult Villu ema, vaid ka isa üles ärkas ja särgiväel akna alla
imestades vaatama tuli, mis küll lahti on. Aga varsti mõistis ta, et pole midagi
iseäralikku, on ainult Lõugu Kusti oma «vasikaga», on nende oma Villu Kõrboja
perenaisega, on Kõrboja sulasedki ning teised külapoisid ja -tüdrukud, kes
tulevad nähtavasti Kõrboja jaanitulelt.
Katku Jüril polnud midagi selle vastu, et Kõrboja jaanipidu lõpeks tema õues,
tema koplis või kas tema rehe allgi, ei, selle vastu polnud tal midagi. Kõik
peavad teadma, et mitte ainult Kõrboja pinnal ei või pill hüüda, tantsupaarid
keerelda, vaid ka Katkul, sest milles oleks Katku halvem kui Kõrboja. Kõrbojal
polegi niisugust sepikoda nagu Katkul, värvitud luugid ja raudlatid teisel akende
ees ja kõik; seal pole ka niisugust keldrit, kuskil pole niisugust keldrit, kui on
Katku õues, kuhu tulid nüüd Kõrboja pidulised.
Jüri ajas endale juba kuue selga ja tahtis välja minna, aga siis märkas ta, et
Villu aidast midagi võtab ja ühes Kõrboja perenaisega üle õue väravast välja
läheb Kivimäe poole, teised pidulised tagantjärele. Ainult Lõugu Kusti oma
«vasikaga» jäi veidikeseks maha, et jalgu puhata, et Katku Jüriga mõni sõna
rääkida, sest temaga oli tal asja.
Katku Jüriga oli mõnel teiselgi külapoisil asja, sest niihästi Katku kui ka
Mädasoo pidasid kodus seda va kibedat hädaliste aitamiseks. Nende hädalistega
võis siis Jüri juttu ajada ja nendelt kuulda, kuhu Kõrboja pidulised läinud ja mis
neil seal tegemist.
Jürile ei meeldinud, et Kõrboja pidulised temast nii-öelda mööda läksid, et
nad Katkust mööda läksid sinna paika, kuhu Villu tahtis asutada uue Katku,
temale nimeks pannes Kivimäe. Villu tahtis Kivimäelt kivid hävitada, kividest
ehitada loomalaudad, kas või aidad ja kuurid, ja kui kivid hävitatud, siis endise
nime jätta mälestuseks endistele kividele. Jürile ei meeldinud, et Villu oma
Kivimäega tahtis temast ja tema Katkust, mida ta hoidnud kui oma silmatera,
mööda elada, et ta pidulisedki viis Katkust mööda. Ei ta küll võõrastele lausunud
midagi, aga endamisi porises ta:
55
«Purjus peaga ei tea, mis ta teeb.»
Aga Villu emal olid teised arvamused, temal olid Villu ema arvamused, kui
ta mõtles, ainult mõtles, sest ütelda polnud ju kellelegi. Mõtles, et eks see ole
jällegi selle Kõrboja preili tegu, kõik tema tembud, kes muu niisukeste asjade
peale tuleb; ainult tema pärast võis Villu Kõrboja pidulised vara jaanipäeva
hommikul Kivimäele viia. Villu emal oli küllalt aega mõelda tõmmikut,
müstikut ja kirjut lüpstes, aga mitte midagi muud ei mõelnud ta kui aga Kõrboja
preilit, kes läks Villu seltsis Kivimäe poole.
«Vaadake, preili,» ütles Villu ise Kõrboja perenaisele Katku õuest läbi
minnes, «niisukesed peavad hooned olema, nagu on minu sepikoda ja kelder.
Niisukesed ehitan kõik Katkule, las ma saan aga siin hakkama. Niisukesed peab
ka Kõrbojale ehitama, ainult suuremad, palju suuremad. Oleks see minu
tegemine, küllap juba mina näitaks, misukesed hooned peab Kõrbojale
ehitama.»
Viimaseid sõnu kuulsid kõik, Villu emagi kuulis neid läbi toaukse. Ja kõik
arvasid, et Villu kiitleb, et Villu suurustab, aga kõik teadsid ka, et nõnda kiitleb
ja suurustab ainult Katku Villu.
«Aga kui palju see aega võtab, enne kui te kõik nõnda jõuate teha, enne kui
te Katku häälde jõuate panna, nagu te ise ütlete?» küsis Kõrboja perenaine
Villult teel Kivimäe poole.
«Kui palju aega,» kordas Villu, nagu mõtleks ta järele, aga tõepoolest polnud
tal midagi mõelda, sest need mõtted olid tal ammugi juba mõeldud. «Kas või
eluaeg,» ütles ta siis. «Tööd jätkub siin, sellest ei tule puudu. Aga see on mulle
lõpuks ükskõik, peaasi — ma tahan teha. Kui te teaks, misuke rõõm on midagi
teha, löö või kirvele vars taha, kruvi või sahale tera ette, nii et ta läheb. Mis siis
veel mõnest Katkust või Kõrbojast rääkida! Mõtelge ometi, kui võiks niisukese
maalahmaka võtta, nagu oleks ta mõni kirvevars või sahakured, võiks võtta ja
temast teha, mis tahad, võiks temast niisukese asja teha, mis läheb ja vilistab,
anna ta ükskõik kelle kätte.»
Nõnda rääkis Katku Villu Kõrboja perenaisele. Aga ta oleks veel paremini
rääkinud, kui ta oleks mõistnud, ta olekski ehk mõistnud, kui ta poleks arvanud,
et preili võib panna tema sõnad purjus pea arvele.
Kivimäele jõudes läksid jaanitulelised eemale metsa äärde, ainult Villu ühes
Kõrboja Mikuga läks keset oma kivide sekka.
«Silmapilk!» hüüdis Villu piduliste poole pöördudes, aga kõik mõistsid, et ta
pöördus ainult Kõrboja perenaise poole. «Ainult pisut kannatust, siis hoidke
kõrvad!»
Villu hakkas kivimüraka juures meisterdama, kõik nägid, et Villu meisterdas
kivimüraka juures, nagu valmistaks ta tulihända, mis peab lendama õnne järele.
Ja nad ootasid silmapilku, mil ta ühes Mikuga kivist eemale põgeneb, teiste
kivide varju maha lömitab, sest siis peab oodatud silmapilk käes olema, siis
tuleb maailmakärakas. Aga Villul läheb täna pisut rohkem aega kui harilikult.
Villu meisterdab liiga kaua oma kivimüraka kallal. Ja viimaks sünnib midagi,
56
milleks ükski pole ette valmistatud. Villu isegi mitte: maailmakärakas käib enne,
kui Villu ja Mikk kivist eemale on jooksnud, enne kui nad teiste kivide taha on
maha lömitanud. Käib maailmakärakas ning Villu langeb maha ja Kõrboja Mikk
tõttab teda üles aitama, aga ei aitagi viimaks, teeb piduliste poole ainult abitu
käeliigutuse. Aga asjata on veel Mikul kätt liigutada, sest arukamad on selletagi
mõistnud, mis on sündinud; Kõrboja perenainegi on mõistnud, sest tema jookseb
kõige ees õnnetuspaigale.
Paljud pööravad jälestusega silmad kõrvale, tüdrukud kiljatavad, ükski ei tea,
mis teha, millest peale hakata. Ainult Kõrboja Mikk, kelle juustes paistab punast
ja kelle pahem käsi on verine, ainult tema katsub Villuga midagi teha ja ükski ei
tea esimesel silmapilgul, kas on Miku küljes tema oma või Villu veri. Veel
leidub keegi, kes pead ei kaota, kes ei nuta ega hädalda, vaid kes hakkab
talitama, nagu talitada vaja. See on Kõrboja perenaine.
Kord tahtis ta sõjaväljale haigeravitsejaks minna, aga siis ei suutnud ta
õppida inimese verd ja tema lõhna kannatama, siis mitte, nii et temast tahes või
tahtmata haigeravitsejat ei saanud. Täna ei karda ta verd, sest täna voolab Katku
Villu veri, ta voolab ja katab pahema silma ja parem käsi on elus veretomp, ilma
et ükski õieti aru saaks, mis selle käega on, kui palju seal õige puudub.
Kõrboja perenaine hakkab Villu verd nähes talitama, nagu poleks siin kedagi
peale Miku ja tema, nagu poleks siin Mikkugi, vaid ainult nemad Villuga
kahekesi, nagu ükskord ammugi, kui uss hammustas Kõrboja perenaise jalga ja
Villu imes tema jala seest ussimürki, imes ja sülitas, imes Kõrboja perenaise
verd ühes mürgiga ning sülitas ta helepunasena maha.
Kõrboja perenaine ei tee väljagi, et tema ümber seisavad külapoisid ja
-tüdrukud, ta näpib oma riiete kallal, nagu mõtleks ta Katku Villu juurde siia
lõhutud kivide keskele magama heita, näpib seni, kuni saab kätte mingisuguse
pehme, peene, valge ja kähiseva alusriide — kõik ümberseisjad nägid, kui peen
ja valge oli see Kõrboja perenaise alusriie, aga ükski ei pannud seda sel
silmapilgul imeks —, katsub seda lõhki käristada, ja kui käed sõna ei taha
kuulata, annab ta selle riidetüki Miku verisesse kätte ja näitab, mis see peaks
tegema.
Nüüd pole sel valgel ja peenel riidel enam armu, ei, Miku käes pole riidel
enam vähematki vastupanujõudu, vaid käriseb allaheitlikult igapidi, nagu
Kõrboja perenaine käsib. Mikk käristab valget riiet ja Kõrboja perenaine mässib
teda Villule pea ja käe ümber, kus ei taha ega taha punane oja lõppeda. Teised
vahivad kui juhmid, vaevalt sosistab keegi mõne sõna.
«On valus?» küsib Kõrboja perenaine Villult, kui see Miku ja kellegi teise
najal kodu poole hakkab minema.
«Ei,» uriseb see läbi hammaste.
Alles kodus, kui ta ootab hobuse rakendamist, puserdab ta läbi hammaste
Kõrboja perenaisele, nagu oleks see mõni tema enda taoline külapoiss:
«Nüüd, kuradi siga, hakkab valutama, nüüd alles hakkab teine!»
57
«On teil veel viina?» küsib Kõrboja perenaine vastu, nagu oleks Villu temaga
kõige korralikumat keelt kõnelnud.
«Ei ole, isal ehk on,» vastab Villu.
Kõrboja perenaine läheb isalt küsima, aga isa on pahane, ei anna, isa on väga
pahane, kui ta ütleb oma kanguses:
«Aitab sellestki, viina ka veel raiskama, see maksab minu raha. Las Kõrboja
ostab talle viina!»
Ei aita Kõrboja perenaise sõnad ega palved. Katku Jüri jääb kindlaks, sest tal
on oma mõistlik põhjendus.
«Las kannatab targa peaga, ehk siis võtab aru pähe, ei lähe enam joobnult
kivide kallale, seisab kaineltki eemal.»
Nõnda arvab isa.
Aga Kõrboja perenaine küsib teistelt meestelt viina, ta küsib Lõugu Kustilt,
kes istub, vaikiv «vasikas» süles, küsib kõigilt neilt, kel oli Katku Jüri juurde
asja. Ja need kõik tõmbavad oma pudelid taskust ning ulatavad Kõrboja
perenaisele, kes viib nad Villule ja käsib juua, niipalju kui süda võtab. Villu joob
ühest pudelist, rüüpab mõne hea lonksu teisestki ning kirub siis:
«Ei, siga, hakka pähe, nüüd ei hakka teine pähe.»
«Jooge veel,» käsib Kõrboja perenaine, «jooge, niipalju kui läheb, niipalju
kui on.»
Ja Katku Villu joob ning joob, vaevalt on ta kunagi korraga nii palju joonud
kui täna, kus ta Kõrboja perenaisele tõotas joomise alatiseks maha jätta. Aga
täna joodab teda Kõrboja perenaine ise, tema ise ulatab Villule pudeli ja seisab
tema ees vaadates, nagu kardaks ta, et Villu ehk muidu ei joo.
Kõrboja perenaine mõtleb muistki asjust, ta mõtleb sellestki, kuidas Villu
võimalikult ruttu ja hästi hommikusele rongile saaks, ning sellepärast saatis ta
Miku ja Jaani koju hobuseid rakendama suure vedruvankri ette, millega peavad
sõitma Villu ja Mikk, kuna Jaan kutsarit peab mängima. Mikk peab ühes Villuga
sõitma, sest Villule on abi tarvis ja Miku omagi pea on sedavõrd katki, et ta
peaks ennast arstile näitama. Katku hobusega sõidab Villu teelahkmele, suure
männi alla, ja seal peab teda ootama vedruvanker, nõnda tahab Kõrboja
perenaine, tahab Katku Jüri tahtmise vastu, sest Jüri arvab, et küllap temalgi veel
hobune ja vanker leiduvad, kes poja vaksalisse võivad sõidutada, kui Jüri ise
ohjad ja piitsa enda kätte võtab. Aga Jüri ei saa täna oma tahtmisega Kõrboja
perenaise vastu, sest perenaise poolt on Villu ema ja Villu isegi, kes vahetevahel
läbi hammaste sülitab ja kirub: «Küll, kurat, valutab!»
Aga sellest hoolimata istub ta rahulikult ja ootab, millal ta vankrile
talutatakse, sest tema ise ei näe ju kuhugi minna, on ju ta nägijagi silm kinni
mässitud. Villu istub ja ta kõrval seisab Kõrboja perenaine, nagu oleksid nad
peig ja mõrsja; omaksed ja tuttavadki seisavad nõnda nende ümber, nagu oleksid
nad hiljuti papi juurest tulnud või nagu mõtleksid just praegu sinna sõita:
hobustki rakendatakse juba, istekotti seatakse, tekki laotatakse, Villu ema ise
laotab. Aga ei see ole rõõmupidu, ei see ole pulmasõit, sest miks muidu istub
58
ainult Villu vankrile, kuna Kõrboja perenaine kõrval käib, nagu saadaks ta Villut
kirikukellade helinal.
Õueväraval seisab ema ja vaatab Villut, nagu ta teda vist kunagi pole
vaadanud; vaatab Villut ja Kõrboja perenaist ning tahaks midagi öelda, aga selle
asemel küsib ta Villult ainult:
«Kas ikka veel valutab?»
«Ära küsi, ema,» vastab Villu.
Ja ema ei küsi enam midagi, ei Villult, ei Kõrboja perenaiselt ega üheltki
teiselt, sest ta on aru saanud, et täna on asjata küsida. Täna on asjata pärida,
kuidas see kõik sündis, kuidas see nõnda juhtus, et nad peo-peaga kõik
Kivimäele hakkasid minema, et Kõrboja perenainegi läks. Emale teatakse vähe
vastata, emale vastatakse sellestki vähem, mis ta ise aimab, sest ema ise aimab
juba ammust aega, et ei ole head loota, kui on tegemist Kõrbojaga.
59
13
Jaanipäev oli Kõrboja nõmmedest ja hoonetest kui mingisugune maru läbi
käinud. Küll polnud ta Kõrbojal midagi muud vigastanud kui eestegija Miku
pea, mis loodetavasti varsti paraneb, aga ta oli hakanud kinni Katku Villu
ihuliikmeisse ja nüüd näis, nagu oleks maru tõepoolest puutunud Kõrboja.
Perenaine kõndis, tõsine ja vaikne, nagu oleks Kõrbojal aina mingisugune suur
püha, mil rahvas koguneb lugema ja laulma, aga Kõrbojal ei kuuldud muud
laulmist kui aga seda, mis tuli Jaani ja Leena suust.
Kõrboja perenaine näis midagi ootavat, ja seni kui ta ootas, ei tahtnud ta
midagi ette võtta, ei tahtnud ta kui perenaine talitama hakata. Nagu ennegi
lüpsid tüdrukud vana Madli valvel lehmi ja kurnasid piima, ilma et perenaine
oma nägu oleks näidanud, nagu ennegi juhatas Mikk tööd, kuigi tal pea oli alles
kinni seotud, mispärast ta ise tööst pisut nagu tagasi tõmbus. Ainult nii palju oli
märgata, et õhtuti ei rääkinud Mikk enam Reinuga, vaid perenaisega, sest tema
oli Kõrbojal algus ja ots.
«Tehke, nagu näete,» kordas perenaine Mikule, «mina võtan alles hoogu,
õpin alles Kõrboja tundma.»
Aga Mikk ei uskunud, et perenaine õpiks Kõrboja tundma, keegi ei uskunud,
sest polnud ju millestki näha, et perenaine üldse Kõrbojaga tegemist teeks. Kõik
nägid, et perenaine käib küll mööda nõmmeteid, et ta kõnnib lausa nõmmelgi,
istub järve ääres, aga ükski ei uskunud, et ta seal palju oleks mõelnud Kõrbojast.
Kõrboja elas oma endist elu, elas nagu tõsise peremeheta maalapp kunagi,
metsastus, rohtus, lagunes. Trepi ette oli millalgi ringtee tehtud, keskel
ilupõõsad, aga tee ise oli jäljetult kadunud ja põõsaist oli saanud lõpmatu rägu.
Akna alla olid lillepeenrad korraldatud, aga kevadise poriga oli jalgtee
lillepeenraile asetatud, kust ta veel praegugi käis, keset lilli ja rohtu, mis
omapead elutsesid, kasvasid ja lokkasid. Aga perenaine ei näinud seda,
perenaine ei näinud üldse midagi, mis Kõrbojal sündis. Perenaisel polnud aega
vaadata, sest ta käis linna vahet, ja käis veel siiski linna vahet, kui eestegija
Miku pea juba ammugi oli paranenud ja side ümbert võetud.
Juba siis, kui Mikk linnast koju tuli, oli perenaise esimene küsimus:
«Kuidas on Villu silmaga, jääb ta pimedaks või?»
Hiljem linnas käies kordas ta alatasa umbes sama küsimust arstile ja ei
leidnud enne rahu, kui oli vastuse saanud, et ei ta ikka päris pimedaks jää.
Sellest oli Kõrboja perenaisele nähtavasti küll, sellest oli talle nii palju, et kui ta
selle teatega linnast tagasi tuli, siis korraga temas huvi ärkas Kõrboja vastu. Jälle
sai tast heinamaale ja põllulegi, nüüd sai temast karjaaeda, kus tüdrukud lehmi
lüpsid, ja sahvrisse, kus piima kurnati. Juba heitis ta pilgu piimariistadesse,
vaatas, kuidas Liisa koorelahutajat pesi, läks ühes vana Madliga aita liha-anumat
ja silgutünni sirvima, küsis ja päris ning andis juhatusi. Laskis tüdrukuid endale
jutustada, kuidas Kõrbojal tänini söödud, mitu korda perele nädalas liha antud ja
60
kui suured tükid. Need kõik olid tühised asjad, aga korraga hakkasid teenijad
tundma, nagu muutuks toit Kõrbojal paremaks ja nagu tuleks pisut parem himu
tööd teha. Nõnda tundis eestegija Mikk, nõnda tundis sulane Jaan, tundsid Leena
ja Liisa, päevilisedki tundsid, ainult suviline ei tundnud mitte nõnda, vaid otse
vastupidi, sest tema ütles kord nagu südametäiega, ehk küll ükski hästi ei
mõistnud, miks ta kirus südametäiega:
«Tahab, kurat, ära meelitada, tunneme niisukesi. Muidu vist heinaajaks
heeringad, muidu vist see või. Kes enne Kõrbojal argipäeval võid nägi, hea kui
pühapäeva hommikulgi nuusutada said.»
«Mis ta sust ikka meelitab,» vastas eestegija Mikk, «ega sinust Kõrbojale
peremeest saa.»
«Tööle meelitab, tööga tapma meelitab,» rääkis suviline. «Muudkui murra
aga tööd või ja heeringate eest, nagu ma aru ei saaks, ega ma rumal ole.»
«Aga sa tegid ju ka siis tööd, kui silgud olid nagu rangirinnused, vandusid ja
tegid,» ütles Mikk.
«Muidugi tegin, teen ka nüüd, aga küllap ma tean, kuidas ma tegin ja teen.
Heeringanärudega ennast osta ei lase, või eest ei müü oma hinge, seda teadku
perenaine, seda hõõrun talle parajal paigal nina alla.»
Nõnda rääkis suviline ja tegi tööd, nagu poleks vana Rein Kõrboja veel enda
käest ära andnudki, tegi tööd ja kirus võid ja heeringaid, nagu oleksid mõlemad
halvemad, kui olid silgud ja silgusoolvesi, mida andis vana Madli, nõnda et
sellel oli õigus noort perenaist hoiatada:
«Ära neid toiduga liiga hellita, sest pole midagi kasu, sina ikka neid täita ei
jõua. Mida rohkem saavad, seda rohkem tahavad, sööda viimaks aina sealiha ja
kanamunadega.»
«Eks katsume,» vastas perenaine tädile, «kui ei aita, siis pöördume silgu ja
kartuli juurde tagasi.»
Ja katseks andis ta perele heeringaid, andis võid, lõi kanamunegi panni peale,
nii et suvilise süda läks ikka rohkem täis, sest tema oli niisuguse
maailmavaatega ja niisuguse südamega, mis läheb täis parema toiduga. Aga
teiste südamed ei läinud täis, päevilisedki näisid olevat heas tujus, kui nad said
võid ja heeringaid, nii et Kõrbojal oli kaunis lõbus olla ja tööd teha. Ja tööd
tehtigi nagu pisut rohkem kui eelmisil aastail, kuigi perenaine kedagi kunagi ei
sundinud, isegi suvilist mitte.
Nagu iseendast hakkas Kõrbojal midagi liikuma, voolas kuskilt uut elu, sest
imelikul viisil sündis tänavu nõnda, et kui Kõrboja heinategu endise hooga
edeneb, siis saadakse temaga õigeks ajaks valmis, vahest ainult pisut venib peale
rukkilõikust. Muidu tehti Kõrbojal heina ikka mihklipäevani, kas või lumeni,
nagu teised naljatasid.
Vana Rein nägi, mis Kõrbojal sündis, poolpime Madligi nägi, et Kõrbojal
midagi sündis, et siin midagi valmis, aga üks ei öelnud ühele, teine teisele
midagi, nagu oleksid nad eneste keskel pahukses. Ometi polnud nende vahel
61
mingit paha ei sõnade ega tegude poolest, vaid kõik tegid ja rääkisid nõnda, et
Kõrbojal peaks olema hea elu.
Neil esimesil päevil peale jaanipäeva, kus perenaine kõndis mööda nõmme ja
nõmmeteid või kus ta istus vana Mousi seltsis järve ääres, nagu mõtleks ta
Kõrboja üle järele, mida aga ükski ei uskunud, poolpime Madligi ei uskunud,
tikkus Reinu südamesse mingisugune paratamatu rõõm, mille pärast ta tahes või
tahtmata tütart häbenes, teda pisut pelgaski. Reinul oli siis nimelt lootus, mitte
kartus, et Katku Villu võib ka oma teisest silmast ilma jääda, mispärast temast ei
saaks enam siin maailmas mingisugust peremeest. Isegi Katkule ei saaks
pimedast mehest enam peremeest. Kui aga Rein tähele pani, et Anna enam
nõmme ei läinud ega istuma järve äärde, vaid talitas majas ja maja ümber
päevad otsa, nagu teeks seda iga tõsine Kõrboja perenaine, siis kadus tema
südamest rõõm, sest rõõm oli läinud Anna südamesse.
Nii imelik oli rõõm praegu Kõrbojal, et kui ta asus Anna südamesse, siis käis
vana Rein, käis poolpime Madligi rõõmuta. Kõrbojal oli praegu ainult üks rõõm
ja teda ei saanud tükeldada ega jagada mitme vahel, isegi tütre ja isa vahel mitte.
Ning sellest, et rõõm oli korraga tema südamest lahkunud ja Anna südamesse
läinud, järeldas Rein endamisi, et Katku Villu näeb vististi alles ja et temast võib
saada peremees Katkule ja võib-olla isegi Kõrbojale, nagu Madli oli ette
kuulutanud ja veelgi kuulutas. Aga Madlil endal oli oma ettekuulutusega kergem
kui Reinul, sest tema ütles iga kord vennale asjast rääkides:
«Aga mina lähen siis Kõrbojalt ära, mina lähen kas või ilma otsa, aga siia ei
jää.»
«Mis sa tühja sellepärast hakkad ära minema, jätkub ruumi Kõrbojal
sinulegi,» vastas temale Rein.
«Kus ma siin olen või mis ma siin teen,» ütles Madli, «juba nüüdki olen
ülearune, viies ratas vankri all. Lähen või vaestemajasse, saan sealgi endale
nurgakese.»
«Parem mine Kõrboja sauna,» arvas Rein. «Anna laseb sauna ära parandada,
ikkagi parem kui võõra ulu all.»
«Mis ma üksi seal saunas teen,» ütles Madli. «Tule sina ka, lähme kahekesi,
siis lähen küll, üksi ei lähe.»
Aga Rein ei olnud esiotsa nõus Kõrboja sauna minema, sest miks peaks ta
saunas elama, kui suures majas alles ruumi leidub. Ometi tõi see mõte talle
teatud rahuldust, nagu kindlust tõi see mõte, sest nüüd oli tal urgas teada, kuhu
peitu pugeda, kui muud enam üle ei jää Kõrboja uue peremehe tulekul.
Siiski ei leidnud Rein enam rahu ega rõõmu, nii et ta viimaks tütrelt lausa
küsis, et kas see ikka õige on, mis maailm räägib, et kas ikka tõesti Katku Villust
ehk Kõrboja peremees võib saada.
«Nii pöörane kui see ehk sinu meelest on,» vastas Anna, «aga nii see võiks
olla küll.»
«Siis ta ikka päris pime ei ole?» küsis isa.
62
«Ei ole, nii palju näeb, kui peremehel vaja. Aga Villu kõlbaks ehk pimedast
peastki Kõrbojale peremeheks, ennem kui mõni teine,» ütles Anna.
Sellest viimasest ei saanud Rein enam midagi aru ja sellepärast ütles ta
tütrele:
«Ei pimedast saa kellegi peremeest, usu, laps, ammugi mitte Kõrboja
peremeest. Ennem laseme Kõrboja võõraste kätte minna, kui pimeda
peremehega teda pidada.»
«Ega ta ei ole ju pime,» seletas Anna, «ma räägin muidu nõnda.»
«Kas sa siis tõesti kedagi muud ei leia, kui pead just selle Katku Villu
võtma,» ütles Rein tütrele päris südamlikult ja nagu kaastundlikult. Ja kui tütar
selle peale mitte midagi ei vastanud, küsis ta: «Oled sa temaga juba rääkind või
on tema sinule midagi ütelnd?»
«Ei,» vastas Anna piinlikult, ja tema silmis süttis värisev helk.
«Siis ei ole ju veel midagi olnd,» ütles isa nagu rõõmsamalt.
«Mitte midagi,» kinnitas Anna.
«Aga mis nad siis räägivad,» hüüdis Rein, «kust need jutud võetakse!»
«Las nad räägivad pealegi, ega see konti riku,» lohutas Anna isa.
«Aga ta joob ju,» tähendas Rein.
«Küll ta Kõrbojal viina jätab,» vastas tütar.
«Noh, aga kõik muu?» küsis Rein.
«See, et ta vangis istus?» küsis tütar vastu.
«Et ta teise maha lõi,» vastas Rein.
«Ega ta enam löö, kui ta viina jätab ja kui ta Kõrboja peremeheks saab,» ütles
Anna.
«Aga ta on ju löönd, kas sellest midagi ei ole?» küsis isa.
«Ah, jumal!» hüüdis tütar vastu. Ja kui isa ei teadnud, kuidas seda mõista,
rääkis tütar nagu alistunult: «Isa, kui sa ei taha, et see nõnda läheks, kui sul on
vastumeelt, et ehk Katku Villust Kõrboja peremees võiks saada, siis võin ma ka
teisiti.»
«Kui sa võiksid!» hüüdis Rein, nagu oleks tal hing lahti läinud. «Kui sa tema
jätaks. Mul on peaaegu nõnda, et tee kuis tahes, vali ükskõik keda, aga mitte
teda. Me oleme vana Jüriga seni nagu võõrad külg külje ääres eland, nüüd enne
surma seda muuta — usu, laps, kergem on niisama surra, kui seda muuta. Ja siis
veel: kord käisime, sina ise olid kaasas, Katku kohta tahtmas, teda ostmas, ja
nüüd peaksime oma koha nii-öelda Katkule andma. Kõik on kergem kui see.»
«Isa, siin näed sa võõriti,» vastas Anna. «Asja võib ka ümberpöördult mõista.
Seda võib nõnda mõista, et meie tahtsime Katkut osta, tahtsime teda Kõrbojaga
ühendada ja ei saanud, sest Katku peremees ei müünud meile oma kohta, ei müü
praegu ega ka edaspidi. Ütleme nüüd, et Katku peremehe ainuke poeg ja pärija
saaks Kõrboja peremeheks, asuks siia elama, ega ta siis ometi enam siit hakkaks
Katkule tagasi minema, kui ta kord isakoha kätte saab, vaid ta jääb ka pärast
seda siia ning ühendab Katku Kõrbojaga, mitte Kõrboja Katkuga. Pealegi on
63
nõnda lihtsam ja loomulikum, sest Kõrboja on suurem ja Katku väiksem, Katku
pole Kõrboja kõrval midagi.»
Rein pidi tahes-tahtmata tütre seletusega nõus olema, aga ometi ütles ta
kõigest hoolimata:
«Ükskõik, siiski ei tahaks ma Villut endale väimeheks. Kõik see meie metsas
põmmutamine, viinaajamine ja muud on ta mulle vastikuks teind.»
«Hea küll, isa,» ütles Anna, «aga siis lähen ma Kõrbojalt ära.»
See tuli Reinule ootamata, sest nii tähtsaks polnud ta kogu asja mitte
pidanud. Rein oli arvanud, et Anna käib alles nagu mõnesuguse kavatsusega
ümber, kui ta mõtleb Katku Villust kui Kõrboja peremehest, aga ta polnud
kunagi uskunud, et tütar seoks enda Kõrbojale jäämise selle oma kavatsusega.
Sellepärast ütles Rein: «Ei, ei, nõnda pole ma seda mõelnd. Kui asi nõnda on,
siis tee, nagu tahad, mina sinu asjadesse ei sega. Olen seda kord luband ja nõnda
peab see ka jääma: sina valid Kõrboja peremehe. Rääkisin sellest Madligagi,
ütlesin talle, et kui Kõrboja peres enam ei meeldi, eks aga siis poeme Kõrboja
sauna, elame seal, kaks vanainimest, oma viimased päevad!»
Isa sõnad, eriti need, mis ta rääkis Kõrboja saunast, liigutasid tütre meelt
nõnda, et ta heameelega oleks tema soovi täitnud, kui ta oleks võinud: ta poleks
enam Katku Villust kui Kõrboja peremehest mõelnud. Aga Anna ei võinud seda
mõtet jätta ja sellepärast ei öelnud ta isale oma meeleliigutuses midagi, seisis
ainult, pilk kõrvale pööratud, ja vahtis tummalt kuhugi, nagu poleks tal meelis
liigutust ega midagi.
Ka isa ei rääkinud enam, sest mis aitavad sõnad, kui ei aita see, et Katku
Villu on, nagu ta on. Ei maksa suud kulutada, sest muidu võiks asi isegi nõnda
minna, et kui Katku Villu ei tule Kõrbojale peremeheks, siis Kõrboja preili läheb
Katkule perenaiseks, nii meeletu asi võiks ehk sündida, kui liiga palju
kulutatakse suud. Seda oletab Rein ja seda kardab ta rohkem kui kõike muud. Ta
võib kõigest mõelda, mitte aga sellest, et tema koolitatud tütar võiks Katkul käia
toa ja aida, toa ja lauda vahet, et ta võiks käia toa ja keldrigi vahet, mis on
suurem ja ilusam kui kõik teised keldrid ja mis kõlbaks palju enam Kõrbojale
kui Katkule.
64
14
Kui Katku Villu linnast koju jõudis, võttis ema parajasti leibu ahjust välja,
võttis ja katsus neid kätel, kas nad küllalt kobedad on saanud ja kas ehk tuul pole
vaatamisega peale käinud, mis koorukesed lahti võtab. Poega nähes jäi ema
palava leivaga seisma ja tal ei tulnud enne meelde teda käest panna, kui see
põletama hakkas. Siis pistis ta leiva lauale teiste kõrvale, pistis ilma pesemata,
ilma niisutamata, nagu küpsetataks Katkul leibu pannil või nagu oleks seal
ahjupõrand vähemalt telliskivist. Aga ometi pole seal leiva küpsetamiseks panne
ja ahjupõrand on tehtud paekivist, nii et leibu peab välja võttes alati alt pesema,
kui ei taha, et alumine kooruke söömisel ragiseb. Kui Villu ema leiva siiski
pesemata lauale pani, siis tegi ta seda ainult sellepärast, et ta oma poega nägi üle
läve sisse astuvat.
«Tuled üksi?» küsis ema Villult.
«Kellega siis?» küsis Villu vastu.
«Siis sa näed ikka!» hüüdis ema niisuguse rõõmuga, et see Villu endagi
südamesse kinni hakkas. Kunagi varemalt polnud Villu tähele pannud, et ema
rõõm temasse nõnda võiks kinni hakata. «Päris pimedaks ei saand veel!» rääkis
ema edasi.
«Ei veel,» vastas Villu.
«Kui nad rääkisid, et sa näed, siis ei uskund ma, mõtlesin, et räägivad ainult
minule nõnda,» ütles ema.
«Näen,» kinnitas Villu, «aga kui hästi, see on teine küsimus. Võib-olla ehk
paraneb tulevikus, aga praegu pole mul sepikoda ega midagi vaja.»
«Aga kartulivagu näed?» küsis ema.
«Küllap ma juba seda näen,» vastas Villu, «Kartulivagu ja heinakaart, seda
küll. Rehale löön ikka pulga sisse ka.»
«Mina olin sinu pärast hoopis mures,» seletas ema, «mõtlesin, et mis hull sa
peale hakkad, kui üsna pimedaks jääd... Et sa ka kallil pühapäeva hommikul
pidid sinna minema, nagu oleks mõni kuri kihutajaks!»
Kui Villu ei vastanud, rääkis ema edasi: «Muidugi tema, Kõrboja oma,
temaga sa läksid ju. Näed sa nüüd, kas mul põlnd õigus, kui ma sulle seekord
ütlesin, et küll sa jooksed ka oma teise silma temaga peast välja. Nüüd on sul
käes, mine veel.»
«Aga päris pimedaks ikka veel ei saand,» ütles Villu, nagu heidaks ta oma
häda üle nalja.
Nõnda rääkides otsis ema katsekaku välja, mis paras leige, lõikas sealt küljest
mõnusa tüki, pani sellele sahvrist võid peale ja andis siis Villule, öeldes:
«Säh, söö, kõht muidugi teelt tulles tühi, ega veel nii pea õhtust saa.»
Villu sirutas oma parema käe, et leivatükki emalt vastu võtta, aga ennem
oleks võinud ta seda pahemaga teha, sest pahemat kätt nähes poleks ema silmad
nii paisul vett täis tõusnud.
65
«Sa oled ju sant!» hüüdis ema poja paremat kätt nähes, «vaevalt võid sa
sellega leivatükki vastu võtta.»
«Õnn, et pöial ja need kaks tömpigi järele jäid,» vastas Villu, «nõnda võib
ikka üht ja teist asja liigutada. Usu, ema, las ma harjun nendega pisut, ma teen
viimaks kõik tööd ära, niipalju kui silm seletab.»
Villu rääkis muidugi ainult selleks nõnda, et ema lohutada, ema arvas, et
Villu ainult tema lohutuseks nõnda rääkis, sest tema vanad silmad olid liiga
paisul vett täis tõusnud poja kätt nähes.
«Sinu elu on kui aia tugiteivas,» ütles ema, «kõik rummud ja rattad hakkavad
sinna taha kinni. Kuniks sa nõnda ikka vastu pead, kuniks ükski nõnda vastu
peab.»
Villu ei vastanud midagi, istus ainult toa ukselävel ja sõi himukalt leiget
katsekakku, millele ema oli paksult võid peale pannud, igatahes hoopis
paksemalt, kui Katkul harilikult pandi, ehk olgu siis, et pühitseti mõnd suurt
püha.
«Kus isa on?» küsis Villu, kui leivatükiga otsakorrale jõudis.
«Isa teeb väljal rukkeid hakki,» vastas ema. «Mädasoolt ja Kõrbojalt on meil
täna abi ka.»
«Kõrbojalt?» küsis Villu imestades.
«Jah, keskhommikuks tulid Mikk, Jaan ja Leena,» seletas ema.
«Kas isa võttis nad vastu?» päris Villu.
«Ega ta heaga tahtnud võtta, aga Mikk ei läind ega läindki ära, ütles teine, et
perenaine on saatnud, käskind aidata Katku rukki ära lõigata, sest Kõrbojal
endal on valmis. Eks see muidugi sinu pärast olnd, et sina olid ära, aga sinust ei
lausund Mikk sõnagi. Tulid ju teised masinaga, nii et täna õhtuks on kõik maas,
kui aga kokku jõuavad panna,» jutustas ema.
«Ma lähen ka õige appi,» ütles Villu ja tõusis ukselävelt.
«Kui sa võid, tarvis oleks küll,» arvas ema.
«Küllap katsun,» lausus Villu ja läks.
«See siis ongi Kõrboja masin, mis seal meie väljal logiseb,» rääkis Villu
minnes endamisi. Seda oli ta ei tea miks isegi aimanud ja sellepärast oli see
masin tema sisemuse soemaks lõgistanud. Süda oli soenenud masinat kuulates ja
jalg oli kergemalt astuma hakanud, veel enne, kui ema pistis talle leige
katsekaku võiga pihku. Niisuguse sooja südamega jõudis Villu isa juurde, kes
rukkivihke hakkidesse ladus, ja andis tööle jõudu.
«Näe, logaskipolk ka maale saand,» vastas isa jõudu vastu võttes naljatades.
«Nägid ikka veel oma jalaga koju tulla?»
«Nägin,» vastas Villu ja küsis: «Mis mina peaks tegema hakkama?»
«Saad sa siis veel midagi tehtud?» küsis isa vastu ja vahtis poja parema käe
poole.
«Noh, eks rukist ikka või kokku kanda,» vastas Villu.
«Näita siia,» käskis isa poja paremat kätt tähendades.
66
Villu tõstis oma inetu ja vigase ihuliikme isa silme ette, ilma et ta ise sõnagi
oleks lausunud.
«Te raiped küll!» ütles isa, «kuidas nad ta ära on rikkund. Mis sellega veel
teha.»
«Peab õppima ka sellega tegema, kui elada tahad,» arvas Villu ise.
«Vähe õppisid sa tarvilikku enne, veel vähem õpid nüüd,» ütles isa
halvakspanevalt. «Enne tormasid kui poisike, nüüd elad kui sant, meest ei saa
sinust kunagi. Üheks kõlbaksid sa veel...»
«Milleks?» küsis Villu uudishimulikult, aga kui ta oleks teadnud, mis isa
vastab, vaevalt oleks ta siis küsinud, sest isa vastas: «Kõrboja peremeheks.»
Villu tuikus jalul ja oma vigases käes tundis ta hoogsat valu.
«Issand jumal! On isa hulluks läind või? Villu Kõrboja peremeheks! Nüüd!
Vigaselt ja pimedalt!» sähvis Villu peas, kui ta isale ütles:
«Isa, nõnda ei peaks sa rääkima.»
«Ega mina räägi, teised räägivad,» vastas isa. «Kõik räägivad nagu ühest
suust, et sinust saab Kõrboja peremees.»
«Lori!» hüüdis Villu, pööras isale selja ja läks, läks rukkivihkude juurde ja
ladus niisuguse kandami kokku, et parem käsi seljatäie tõstmisel teravat valu
tegi. Aga Villu ei hoolinud sellest, litsus hambad kokku ja tegi järgmise seljatäie
niisama suure.
«Ära endale liiga tee,» ütles isa talle lepitavalt, kuna ta natukese aja pärast
uuesti juttu tehes küsis: «Kus parem oli, kas vangis või laatsaretis?»
«Vangis,» vastas Villu mõtlemata.
«Seda on näostki näha,» arvas isa pojale otsa vaadates. «Vangist tulles
põlndki sa näost nii alla jäänd kui nüüd.»
«Vangis sai tööd teha, aga laatsaretis vahi kõik jumalapäevad muidu, see teeb
elu raskeks,» seletas Villu. «Kui minu teha oleks, mina paneks kõik vangid
laatsaretti, see aitaks kindlasti rohkem kui vangistamine. Mina läheks ennem
aastaks vangi kui kuuks laatsaretti, niisuke oli mulle laatsareti elu.»
Nõnda rääkis Villu isale, kui ta käristas rukkivihke kokku kanda, nii et
paremas käes kibe valu tuksatas. Ise mõtles ta aga isa sõnadele, et temast, Katku
Villust, temast, poolpimedast ja vigasest saavat Kõrboja peremees. Kui Villu
ometi teaks, kes selle nalja oli lendu lasknud!
Aga Villu ei tea midagi, ta tuli alles täna laatsaretist, sõi ema antud
katsekakku ja kannab nüüd rukkeid kokku. Ema peaks sellest asjast rohkem
teadma, aga ometi ei lausunud ta temale, Villule, sõnagi, kui ta istus ukselävel.
Ehk räägib ta õhtul, Villu katsub nõnda teha, et ta räägiks, sest kellelt muult
võiks ta midagi kuulda. Mikuga võib ta ükskõik kui kaua juttu ajada, tema ei
lausu sõnagi, sest Mikk ei puutu kunagi teiste asjadesse, ennem räägib ta ilmast,
räägib heinateost ja rukkilõikusest, räägib rukkiterastki või mõnest veel
väiksemast asjast.
Nagu Villu mõtles, nõnda ta ka õhtul tegi. Kui võõrad läinud ja kui isagi
väsinult magama puges, istus Villu alles väljas ukse ees, nagu vaataks ta ilma
67
või nagu kuulaks ta kaua aja tagant jälle kord rohutirtsude laulu. Villu istus ja ei
lausunud emale sõnagi, sest ta teadis, et kui emal midagi südamel kipitab, siis ta
selle ka ilma küsimatagi sealt välja puistab.
Ema käis ja toimetas, ema käis ja tegi, nagu oleks tal toimetamist, nii et veel
mahti ei saanud vanamehe kõrvale puhkama ronida, lõpuks jäi ta Villu juurde
seisma ja küsis:
«Kas Kõrboja oma käis sind linnas vaatamas?»
«Käis,» vastas Villu, nagu oleks tal vastumeelt seda emale tunnistada.
«Nojah,» ütles ema siis, «ega nad muidu räägi, ega inimesed tuulest võta.»
Aga Villu ei vastanud sellele midagi, nii et ema uuesti pidi küsima:
«Oled sa ise ka kuulnud, mis teist räägitakse, sinust ja Kõrboja omast?»
«Mida siis?» küsis Villu omakorda.
«Et sinust saab Kõrboja peremees,» vastas ema. «Mädasoo ütles sinu kohta,
et las sa aga tantsid, las te aga Kõrboja Annaga kahekesi tantsite, küllap sa
viimaks enda Kõrboja peremeheks tantsid.»
«Noh, tantsida ma veel võiks,» ütles Villu, «jalad on alles terved. Kui
tantsimisega Kõrboja peremeheks saadakse, siis võiks Mädasoo eidel õigus
olla.»
«Kas olete siis juba midagi omavahel rääkind või?» päris ema.
«Rääkind,» osatas Villu, ja ema tundis, et poeg saab nagu ägedaks. «Mida?
Millest? Et te ka igasugust lori usute, sina, ema, ja isa niisama. Tema rääkis seda
mulle juba väljal. Kas siis Kõrboja jaoks tõesti paremat peremeest ei leidu kui
minusugune pime ja vigane?»
«Jah, see ta nüüd on, et see nõnda pidi minema, et ta just selle terve silma
pihta,» hädaldas ema. «Aga ega sa veel päris pime ole,» lohutas ta siis ennast ja
poega.
«Jah, las Mädasoo ootab, kuni ma päris pimedaks jään, siis saan ma Kõrboja
peremeheks,» ütles Villu pilkavalt.
«Mis sa ikka niisukest patujuttu räägid,» manitses ema, «miks sa siis päris
pimedaks peaks jääma.»
«Räägin seda, et inimesed nõnda räägivad ja et teie seda kohe usute,» ütles
Villu. «Ühte ütlen sulle, ema: vigaselt ei minda Kõrbojale peremeheks, vähemalt
mina ei lähe, kõik muu, seda mitte, rääkigu inimesed mis tahes või mingu,
kuidas läheb.»
«Seda minagi olen neile öelnd, et mis selle Kõrboja Anna arusse siis on
läind, et vigast hakkab tahtma,» rääkis ema.
«Mis Anna arusse on läind, seda mina ei tea, pole temaga sellest sõnagi
lausund,» seletas Villu, «aga mis minu arus on, seda ma tean. Mina võin ju kõik
olla, võin olla poisike, nagu isa ütleb, võin olla arutu inimene, aga nii arutu pole
ma ometi, et nõnda, nagu praegu olen, Kõrbojale peremeheks hakkaksin
minema. Sest Kõrbojale ei saa ometi muidu peremeheks, kui peab Anna ää
võtma, aga Anna kõrval eluaeg vigaselt elada — seda tehku mõni teine, mitte
mina, tehku seda need, kes sellest räägivad. Minule aitab sellestki, kui Kõrboja
68
Annaga tantsida saan,» lisas Villu nagu kergema südamega juurde, et ta oli
emaga rääkinud nii kindlat keelt, «sellestki on liiga, võtab seegi silmad peast ja
käed otsast.»
Nõnda lõpetas Villu oma jutu peaaegu naljatoonil, aga ometi polnud tal endal
naljanatukestki. Lõpetas, nagu poleks tal enam emale midagi öelda ega emalt
enam midagi küsida, ehk ta küll veel sõnagi polnud lausunud sellest, et ta
Kõrboja perenaisele oli tõotanud joomise alatiseks maha jätta ja et nad
jaanipäeval pidid minema kõverale kasele, Mädalaukale ja Hundiaugu saartele.
Ainult ise mõtles sellele, mõtles, kui ilus oleks olnud minna päikese paistel, nii
ilus, et Villu läheks veel praegu, kui aga Kõrboja perenaine tahaks, Villu
hakkaks kas või südaööl minema.
Aga Kõrboja peremeheks ei läheks ta mitte, kuigi perenaine kutsuks —
niisugune arutu mees on Katku Villu. Selle asemel jääks ta Katkule peremeheks
ja võtaks Kuusiku sauna Eevi perenaiseks, kui seegi temale, vigasele ja
pimedale, veel tuleks.
Jah, kui seegi veel tuleks!
Ja kui emagi oli magama läinud, ei saa Villu muidu, kui peab Kuusikule
vaatama minema, kas Eevi tuleks Katkule perenaiseks, kui tema, Villu, oleks
seal peremeheks.
69
15
Mööda pimedat metsaalust Kuusiku sauna poole minnes tundis Villu, et elu
läheb raskeks. Esimest korda elus pani Villu seda raskust tähele. Kõrge metsa all
voogasid alles päevase päikese erutatud soojad lõhnad õitsva kanarbiku kohal,
aga Villu ei pannud seda tähele. Mingisugune loom põgenes Villu eest teelt
vudinal pakku mööda kuivi krõgisevaid oksi, mingisugune lind krobistas
tiibadega puuokstes, aga Villu ei kuulnud ega näinud seda, sest tema mõtles oma
raskele elule, mis nüüd algab.
Varemalt, ainult mõni nädal varemalt oleks Villu õhtul Kuusiku sauna poole
minnes kas või iga sammu tagant teerajal seisatama jäänud, kui ta kõrv oleks
midagi kuulnud või silm midagi seletanud. Ta oleks iga lõhna, iga hääle järgi
midagi oletanud ja arvanud, oleks tingimata ära tundnud looma, kes teelt
põgeneb, oleks tundnud linnu, kes krabistab tiibadega puus või lendab muidu
metsa all. Aga täna ei oletanud ega arvanud ta midagi, täna ei tundnud ta midagi,
nagu oleks ta esimest korda õhtul metsas, mis jätab ta sootuks ükskõikseks oma
lõhnade ja häältega.
Villu hoidus suuremailt teilt kõrvale, sest ta ei tahtnud kellegagi kokku
puutuda, Villu ei tahtnud kunagi kellegagi kokku puutuda, kui ta läks hilja õhtul
või ka südaööl Kuusiku sauna poole, kus elas Eevi. Saun seisis perest veidi
eemal metsa ääres ja sinna oli väga hea pääseda, ilma et keegi minejat näeks ja
ilma et pere koergi kuuleks. Sellepärast võis Villu ka täna puude all sauna taga
seisatada, ilma et ükski elumärk tema vastuvõtmiseks kuskil liiguks.
Ainult ühte teadis ta: sauna ligi ei tohi ta oma saabastega käima minna, sest
siis hakkab saunas kohe liikuma: Eevi kargab asemelt ja tõttab akna alla
vaatama, kes käib nii raskete sammudega sauna ümber. Nõnda oli see tänagi:
vaevalt sai Villu mõned sammud sauna teerajal astuda, kui juba hundisilmataolise
akna taga riie liikus ja keegi sealt välja piilus.
Villu ootas pisut. Siis kostis ukse avamine ja kinnipanemine ning Eevi tuli
palja jalu, suurrätik ümber, mööda kaevuteed, sest Villu oli mõne sammu
saunast eemale astunud metsale lähemale.
«Saab ka sind vahel harva näha,» ütles tüdruk mehele tasa, nagu heidaks ta
sellele midagi ette. Aga Villu aimas häälest, et rääkija silmis on pisarad. «Mis on
su parema käega?» küsis tüdruk, kui Villu talle teretamiseks pahema ulatas. «On
ikka veel haige?»
«Haige ta just pole,» vastas Villu viivitavalt.
«Näita, anna ma katsun,» ütles Eevi.
«Ära katsu,» palus Villu.
«Teeb ta ikka veel valu?»
«Täna kandsin teisega rukist kokku, siis valutas.»
Nüüd otsis Eevi käsi Villu kätt, kuni ta selle leidis. Tüdruk kiljatas peaaegu,
kui ta tundis käe asemel oma peos mingisugust mugerikku nuia.
70
«Halastaja issand!» hüüdis ta nutu varal ja nüüd võttis ta mehe parema käe
oma kahe terve käe vahele ja vaatas seda pimedikus hellalt ja õrnalt, nagu
kardaks ta käe purunemist.
Villu tundis, et nii hellalt ja õrnalt polnud tema haiget kätt veel keegi
vaadelnud, nagu tegi seda Eevi, emagi polnud vist, kui ta ulatas temale
katsekakku kõhuvarjuks. Nii õrnalt ja hellalt ei osanudki keegi seda teha, sest
ega Villu ometi jumalamuidu hakanud mehele teibaga pähe valama ega üle aasta
vangis istuma, kui Eevi poleks osanud nii hellalt ja õrnalt tema haiget kätt
vaadata.
«Aga silm?» küsis Eevi, kui ta kätt juba küllalt oli vaadelnud ja katsunud,
nagu tahaks ta seda kõiges tema inetuses igaveseks endale meelde jätta või nagu
armastaks ta millegipärast seda vigast kätt, mida ta täna alles esimest korda näeb
ja katsub.
«Ikka näeb,» vastas Villu, «päris pime ei ole. Ega ma muidu oma jalaga siia
põleks saand.»
Eevi võttis uuesti Villu paremast käest kinni, mille ta silmapilguks lahti oli
lasknud, ta võttis nõnda sellest vigasest käest kinni, et Villul hea hakkas ja ta hea
meelega Eevi järele lähema kuuse alla läks istuma.
«Näita siia,» ütles tüdruk ja võttis mehel peast kinni, et ka silma vaadelda
ning pahema käe pöidlaga tasahilju mööda haava-arme liikuda. «Said sa veel
kusagilt sel korral haiget?» küsis ta siis.
«Ei, rohkem ei saand,» vastas Villu, «ainult see käsi ja silm.»
Eevi vaikis natukeseks ja ütles siis nagu endamisi:
«Jah, ei sinust nüüd küll enam Kõrboja peremeest saa, ei mina küll seda
enam usu, rääkigu nad mis tahes.»
«Teie ei oskagi enam muud teha, kui räägite kõik ainult Kõrboja
peremehest,» ütles Villu. «Isa rääkis, ema rääkis, sina räägid.»
«Kõik räägivad,» vastas talle Eevi. «Kõik ütlevad mulle, et mina pühkigu
oma suu sinust puhtaks, hea, kui poja kasvatamiseks rahagi saan. Ütlevad, et
näe, Kõrboja peremees sõitis sulasega linna, kutsar ees, ja kui ta sealt tagasi
tuleb, siis aetakse pulmad püsti, visatakse kantslist maha.»
«Aga mina ütlen, et see nende Kõrboja peremees võtab Kuusiku sauna Eevi
ära ja asub temaga Katkule elama ning Eevi saab Katku perenaiseks, kui ta aga
ise tahab,» rääkis Villu, jäljendades tüdruku sõnade tooni.
Eevi ei lausunud selle peale midagi, nihkus ainult mehele lähemale ja silitas
selle vigast kätt, nagu võlgneks ta sellele mehe sõnade eest tänu, silitas ja
kummardus tema üle, nagu mõtleks ta seda suudelda, aga ei, ainult pisarad
langesid sinna peale.
«Ära nuta,» ütles Villu, ja et juttu teisale viia, küsis ta: «Kuidas ema tervis
on?»
«Ei teda enam kunikski ole,» vastas Eevi silmi pühkides.
«Kas vana Andres lubab ikka sinu peale ema surma saunast välja ajada?»
küsis Villu.
71
«Ikka,» kinnitas Eevi. «Veel täna rääkis sellest. Ütles teine, et ega temal
minuga kaupa ole, tema teind kauba emaga, mina olla niikuinii seaduse vastu
sauna ema juurde kolind, põle tema käest luba küsind. Ähvardab teine sauna
maha kiskuda, ütleb, et muidu langeb veel mõnele kaela, hakka kahjutasu
maksma.»
«Noh, ega see ema nii pea sure,» lohutas Villu. «Vanainimese asi, ikka
hädine ja haigetand, või sellepärast kohe surm tuleb.»
«Küll ta tuleb, nüüd tuleb ta,» arvas Eevi, «ei mina usu, et tema silm veel
kartulivõtmist näeb.»
«Ega siis Andres sind päevapealt ikka välja aja, mis häda tal sest saunast on,»
ütles Villu. «Põle ta enne kellelegi kaela tulnd, ega ta siis sinulegi tule.»
«Mis ta nüüd kaela tuleb või, aga eks ta raskeks lähe, kui ema enam ei ole.
Siis ei saa ma ju poisist silmapilgukski enam kuhugi,» kaebas Eevi.
«See on terve?» küsis Villu.
«Mis sel viga,» vastas Eevi, «või tema midagi teab. Suu hambaid juba täis.»
«Ära muretse, las ta aga kasvab, läheb meile vaja, näe, minuga on lood pisut
halvasti. Ma katsun isaga rääkida, ehk võid poisiga Katkule tulla, niipea kui ema
enam ei ole, seni peate muidugi siia jääma,» rääkis Villu.
«Seni muidugi,» arvas ka Eevi. Natukene aega vaikisid nad, siis küsis tüdruk:
«Kas sa ei ütleks mulle, kuidas see kõik nõnda tuli.»
«Ah selle käe ja silmaga?» küsis Villu.
«Jah, kuidas ta siis plahvatas, aga enne ei plahvatand, sa põmmutasid seal
juba ammust aega?» ütles Eevi. «Teised ütlevad, et sa olid purjus, et sa läksid
Kõrboja preili pärast sinna, tema auks põmmutama, tema rõõmuks.»
«Ma isegi ei tea, miks ma sinna läksin,» vastas Villu. «Tuli tuju ja tahtsin
minna ning kutsusin kõik kaasa, kes pidul olid. Küllap see ikka vist sellepärast
nõnda läks, et olin joond, sellepärast ma vist nõnda tantsisingi ja külapoistega
riidu läksin. Sest saadik, kui ma vangist koju tulin, käivad kõik ninad püsti, nii et
sadagu või vihm sisse. Ma oleks neile kuradeile näidand, kuidas Luukas õlut
teeb, kui mitte Kõrboja perenaine vahele poleks astund, perenaine ja Mikk
pärast ka.»
«See oli hea, et nemad vahele astusid,» ütles Eevi, «muidu oleksid jälle mõne
maha löönd või nemad oleks sinu maha lasknud, neil olnd sinu tarvis revolvrid
kaasas. Ütlevad teised, et sinusuguse mahalaskmise pärast ei ole vaja kurja
undki näha, veel eile oli peres sellest juttu. Muidugi räägitakse seda selleks, et
mina kuuleks ja sinule ette räägiks. Ah, Villu, küll saan mina sinu pärast head ja
paremat kuulda! Poiss on alles väike, tema väetikene ei tea veel midagi, aga
küllap tulevad temagi päevad.»
«Kannata veel natukene,» lohutas Villu. «Mina ise sõidaks sinuga kas või
hommispäev õpetaja juurde, aga kuhu ma su panen, kui isa nõus põle.»
«Lähme ükskõik kuhu, ennem kõik muu kui see elu, mis praegu,» ütles Eevi.
«Mitte see töö, mitte raskus, vaid sõnad, need söövad hinge seest. Igaüks
haugub, igaüks nöökab, nina alles tatine peas, aga juba suu põiki nina all.
72
Niisuke elu on minul. Siis see Kõrboja perenaine, teda hilbutavad nad mulle
vahetpidamata nagu härjale punast rätikut.»
Ilm oli metsa all päris pimedaks vanunud. Villu ja Eevi istusid kuuse
juurikal, silmad küla põldude poole, mis paistsid mingisuguse lõpmatu heleda
lagendikuna, kus puuduvad need vaevad ja viletsused, millest nemad siin kuuse
juurikal kurtsid. Villu oli oma pahema käe ümber Eevi piha pannud, ja paremat,
vigast, hoidis Eevi oma peos silitamiseks, hellatamiseks. Nõnda istusid nad
soojal ja sumedal augustiööl ning nõnda võisid nad kaua istuda, et külapõldude
poole vahtida, nagu ootaksid nad sealt lohutust.
73
16
Katku Villu võttis mõne päeva hoogu, Villu võttis mõne nädalagi hoogu, et
isale rääkida oma pulmadest Eeviga, aga kuidagi ei saanud ta sellega hakkama,
sest Villu teadis, et isaga on raske sellest rääkida, liiatigi nüüd. Sellest oli
varemgi, kui Villu oli alles terve, raske rääkida, sest isa nõudis miniaks
peretütart, lõpuks — isa nõudis miniaks ükskõik keda, mitte aga Kõrboja Reinu
endist teenijat.
«Olen mina või on minu poeg see viimane jätis, et tema peab Kõrboja
teenijaga leppima,» rääkis Katku Jüri, ehk küll Villu ega keegi teine hästi aru ei
saanud, miks peaks see olema viimane jätis, kes lepib Kõrboja teenijaga.
Peaaegu ei saanud sellest Villu emagi aru, sest tema arvas, et olgu muud mis on,
aga hea tütre saaks ta endale Eevist küll, allaheitliku ja sõnakuuleliku, virga ja
tööka. Aga teiste arusaamisest ei piisanud Katku Jürile põrmugi, sest tema oli
ikka iseenda arusaamise järgi elanud ja armastas seda teha kuni surmatunnini.
Tema arvas, et kui teda kord enam Katkul ei ole, siis muidugi siin enam tema
tahtmine ei maksa, millega ta tähendada püüdis, et ta heameelega ka pärast
surma veel Katkul peremeest mängiks.
Nõnda käis Villu ja otsis parajat silmapilku isaga rääkimiseks, aga see
silmapilk ei tulnud, sest isa oli nüüd tusasem ja toredam kui kunagi enne ja
arvestas Villut vähem, kui Villu oma tööga väärt oli. Ei aidanud seegi, et Villu
enam ühelegi Kivimäe kivile auku sisse ei puurinud ega ühtki põmmu ei teinud.
Isegi valmispuuritud augud seisid laadimata ja kivid lõhki laskmata, seisid, nagu
nad olid jäänud jaanipäeva hommikul. Villu ei käinud enam Kivimäel istumas,
ei läinud sinnapoole pühapäeviti kõndimagi, sest Villu kõndis nüüd nõmmel,
läks sinnapoole, kus oli Kõrboja järv. Siin istus ta mõnikord, istus vahetevahel
otse järve kaldal ja proovis ajaviiteks oma silma, otsides üle järve tuttavaid puid
või põõsaid. Aga tuttavad puud jäid harilikult leidmata ja põõsaste asemele olid
tekkinud mingisugused ebamäärased tumedad, udused kujud, millel polnud
endist tegu ega nägu.
Sellest järeldas Villu, et kui teisele poole järvekaldale tuleksid põdrad või
kitsed jooma, kui nad tuleksid isegi õhtuse päikese heledal helgil, ometigi oleks
temal vaevalt lootust neid näha, vahest tabaks ta silm neid ainult liikumisel
tumeda laiguna. Ei ole enam lootust, et võiks püssi palgesse panna ja neid lasta,
ei ole enam võimalust vääramata kindlusega saata hargi ja kirbu kaudu tina
väledajalgseisse loomadesse või puude ja põõsaste vahel välgatavaisse
lindudesse.
Pole enam endist mõtet kevadehommiku puhtel metsa minna vaatama, kas
teder mängib, ja kuulama, kus metsis laulab. Nüüd lähevad Villu asemel teised,
kel mõlemad silmad peas või kel näeb vähemalt teinegi hästi, lähevad ja
tunnevad seda imelist värsket ja erutavat lõhna, mis täidab metsaaluse ja
lagedagi maa, kui mängib teder ja laulab metsis.
74
Arst ütles küll lõpuks, et nägemine paraneb aja jooksul, läheb selgemaks, aga
vististi ütles ta seda muidu, ütles jutujätkuks, ütles suusoojaks, sest millegagi
pidi ta seda mehemürakat ometi lohutama — nõnda arvab Villu. Aga kuigi arst
oleks tõsiselt arvanud, siis ei või silm enam kunagi oma endist võimet tagasi
saada, seda teab Villu kindlasti, sest kust võtta teine niisugune silm, kui oli tema
pahem. Eksis ta kunagi sihtides või maad mõõtes, vääratas ta kunagi rauda
tagudes või lauaserva õigeks lükates, või kas ei tundnud ta looma- ja linnujälgi?
Ah, Villu ei teadnud teist niisugust silma, kui oli tema pahem. Isegi tema
enda parem silm ei saanud pahema vastu, nõnda arvab Villu, ja sellepärast on tal
oma pahema vigastamisest palju rohkem kahju kui parema kaotusest.
Villu ümbrus on selguse kaotanud, jooned on muutunud ähmaseks ja
virvendavaks. Igal pool tabab Villu mingisugust võõrast, tüütut virvendust:
virvendab järv, virvendavad puud järve kaldal, virvendavad pilved järve kohal,
virvendavad järve põhjaski ja kisuvad taevagi kaasa virvendama, nii et silma
pisarad tekivad, nagu kipuks Villul nutt peale. Aga Villu ei mõtlegi nutta, ta ei
leiaks nuttu isegi tahtes. Ta ainult kõnnib ja istub nõmmel või järvekaldal ja
mõtleb oma silmadele, mõtleb oma elule, mis silmadega seotud.
Kõigest saab ta oma mõttes aru, ühest mitte: mis on temal selle Kõrboja
perenaisega või mis on perenaisel temaga tegemist? Peale jaanipäeva on ta teda
ainult kaks korda üürikeseks näinud, üks kord laatsaretis, teine kord kiriku
juures, kus nad ainult mõned tühised sõnad teineteisega vahetasid, aga ei pääse
Villu tundmusest, et tema ümber kootakse mingisugust võrku, et Kõrboja
perenaine koob tema ümber võrku. Milleks? Kui Villu seda teaks!
Villu hakkab aimama, kui õigus oli emal kartes Kõrboja ja tema perenaist.
Villu aimab, Villu tunneb, et nõnda see jääda ei või, et veel tuleb temal Kõrboja
perenaisega kokkupuutumist. Teisedki tunnevad ja aimavad, et veel tuleb neil
teineteisega tegemist, ja sellepärast räägivad nad Villule igal kohasel ja kohatul
silmapilgul Kõrboja perenaisest. Nad ütlevad talle, et Kõrbojale kõlbab ta palju
enam peremeheks kui Katkule, sest Kõrboja peremehel pole vaja endal tööd
teha, Kõrbojal võib peremees saksa mängida, nagu on seda vana Reingi teinud.
Kõrbojal teevad palgalised töö, aga Katkul venitagu peremees ise ühes
perenaisega ja kasvatagu lapsi, kui abi tahavad.
Villut hakkab Kõrboja peremehe küsimus juba huvitama, teda huvitab see
küsimus kui pealtvaatajat, ükskõikset arutlejat. Villu tahab ära oodata, millest
see algab, mis algama peab. Kui Kõrboja perenaisel tõepoolest midagi niisugust
mõttes oleks, nagu teised räägivad, küllap siis näeme, kuidas ta sellega hakkama
saab.
Aga Kõrboja perenaine sai sellega palju lihtsamalt hakkama, kui Villu oskas
aimata. Õigem — Kõrboja perenaine ei teinud midagi, mis oleks kui algus, vaid
tema tegi nõnda, nagu jätkaks ta midagi üsna vana. Sest tema tuli ühel ilusal
pühapäeva õhtupoolikul, kui haabadesse hakkas tekkima juba punast, järve
äärde Villu juurde, tuli oma vana Mousiga, kel olid suuremad jäljed kui kõigil
ümberkaudsetel koertel (ainult vahest isahunt sai oma jälgedega tema vastu), tuli
75
ja istus Villu juurde järvekaldale pehmele samblale ja ütles sellele, nagu jätkaks
ta ammugi alatud juttu:
«Näe, haavad löövad juba punaseks!»
«Jah,» vastas Villu. «Juba hakkavad punaseks minema.»
«Kas seletate seda üksikut haaba, mis seisab üle järve meie vastas mändide
vahel, natuke maad pahemal pool suurt kaske?» küsis perenaine.
«Nagu seletaks midagi,» vastas Villu. «On midagi muud kui männid.»
«Ta põleb kui küünal mändide vahel,» ütles perenaine.
«Usun, et põleb, aga minul pole sellest siitmaalt vähematki aimu,» seletas
Villu.
«Teate, miks ma sellest haavast rääkima hakkasin? Teie tahtsite ta ükskord
maha võtta, temast vene vile teha. Aga mina olin vastu, ei lasknud. Sest saadik
mäletan seda haaba.»
«Ei mina seda mäleta,» ütles Villu.
«Olete ehk ka selle suure karbase kase unustanud?» küsis perenaine.
«Ei, seda mitte», vastas Villu. «Seal kase all jooksin oma parema silma peast
ära, sellepärast mäletan teda.»
«Seal kase all!» imestas perenaine. «Millal see oli?»
«See oli siis, kui teie minu eest järve jooksite,» vastas Villu.
«Teie eest?» küsis perenaine vastu. «Teie eest pole ma kunagi järve
jooksnud, mitte kunagi, te ei mäleta õieti.»
«Mäletan väga hästi,» ütles Villu. «Teie olite hobune, minu peos olid ohjad,
ja siis jooksite järve.»
«Miks te lasite joosta, eks te hoidnud hobune kinni,» rääkis perenaine.
«Arvate, et põleks vist jõudnud? Muidugi oleks jõudnud, aga ma ei tahtnud,
kartsin,» seletas Villu.
«Kartsite, et ohjad peast ära tulevad?» küsis perenaine. «Aga nad olid ju
peanaha küljes kinni. Minu praegused rotisabad, need võiksid muidugi peast ära
tulla, aga siis — siis oli hoopis teine asi.»
Perenaine peatus, ja kui Villu kohe midagi ei öelnud, ainult vana Mousi halli
pead silitas, siis jätkas perenaine nagu etteheitvalt:
«Vähe puudus, siis oleksite lasknud mu sel korral ära uppuda.»
«Selle peale olen isegi mõelnd, et siis oleksite võind ära uppuda,» ütles Villu,
«ja mina arvan, minul oleks siis mõlemad silmad veel tänapäev tervelt peas.»
Villu isegi ei teadnud, kuidas tal need sõnad suust tulid, aga küllap nad vist
ikka sellepärast tulid, et ta rääkis Kõrboja perenaisega, kes ajas juttu, nagu oleks
neil mõni muinaslugu käsil, mis ei puutu ühesse ega teisesse. Aga Villu
viimased sõnad puutusid perenaisesse, sest ta tegi mingisuguse äkilise liigutuse
ja vaatas Villule küsivalt otsa.
«Kas arvate teie tõesti nõnda?» küsis ta siis.
«Arvan küll,» vastas Villu. «Teie pidite seekord uppuma ja mina kandsin teid
kaldale ja nõnda läks mul parem silm peast.»
76
«Tõepoolest, ma ei mõista teid,» ütles Kõrboja perenaine ja nüüd kostis, et
tal polnud mingisuguse muinaslooga tegemist, võib-olla polnud seda juba
algusest saadik, vaid ta jäi ainult sellepärast Villu juurde peatuma, et vana Mousi
puhkust nõudis ning oma halli pea Villu põlvele pani silitamiseks.
«See on nii lihtne mõista,» lausus Villu. «Mina kandsin teid kaldale ja panin
märjalt, nagu olite, selle suure kase alla ning põlvitasin ise teie juurde...»
«Noh ja siis?» küsis perenaine kärsitult.
«Ja siis läks mul parem silm peast,» vastas Villu, vastas lihtsalt ja rahulikult,
nagu oleks tal ikka veel muinaslooga tegemist, ainult tema pahem silm hakkas
suurema hooga virvendama.
«Aga kuidas?» päris perenaine ikka veel.
«Jooksin orgi otsa, mis teil peos oli, kui teie jooksite,» ütles Villu.
«Ega ometi mina...?» küsis perenaine.
«Teie,» vastas Villu lihtsalt.
«Siis läks see silma pihta?»
«Ainult ots puutus,» ütles Villu, «paljuke silmale vaja.»
«Siis tähendab, nõnda oli see,» ütles perenaine mõttes ja nüüd kostis jällegi,
nagu oleks tal mõne muinaslooga tegemist. «Mina lõin seekord teie parema
silma pimedaks... Kui mul endal sellest aimu oleks olnud!»
«Ühelgi hingel pole sellest aimu, teie olete esimene, kellele sellest praegu
räägin,» ütles Villu. «Ah jaa, sõjaväekomisjonis, kus nad kui mesilased mu
ümber olid, isegi käega patsutasid, nagu oleksin mõni ilus tapahärg, seal küsiti,
et kuhu ma oma parema silma olen pannud, ja seal ütlesin, et löödi peast ära.
«Kes lõi?» küsisid nad, ja siis vastasin: «Tüdruk lõi.» Need naersid seal,
mõtlesid, et teen nalja, sest ma olin pisut joonud. Ei enne ega pärast ole ma
sellest kellelegi sõna lausunud, emale ka mitte, ehk see küll alati usutab, kui
sellest juttu on. Ma poleks seda teilegi rääkind, kui mitte pahemaga peaaegu
niisama põleks läind. Aga seda päris pimedaks ei saand.»
«Teie räägite, nagu oleks mina ka selles süüdi,» ütles Kõrboja perenaine, aga
ta ütles seda nõnda, nagu poleks ta Kõrboja perenaine ega Kõrboja preiligi, vaid
mingisugune plika, kelle kehaliikmed jätkude kohalt alles mügerikud. Nõnda ta
istuski nüüd Katku Villu kõrval pehmel samblal. «Ma ju küll keelasin teid, mul
oli mingi hirm teie pärast, juba siis oli, kui need poisid teile kallale tükkisid.
Hirmu pärast ma vahelegi astusin, kartsin, et teiega võiks midagi juhtuda.»
«Neil olnd revolvrid minu jaoks taskus,» ütles Villu.
«Sellepärast!» hüüdis perenaine. «Ainult et ma teiega sinna pidin kaasa
tulema, teie Kivimäele!»
«Oleksin üksi läind, kui keegi põleks tulnd, oleks läind ja põmmutand,» ütles
Villu.
«Ei te oleks läinud, kui mina oleksin teid palunud,» ütles perenaine tasa. «Ja
seda ma oleks pidanud tegema, seda tahtsingi teha, aga ometi ei teinud, teiste
pärast ei teinud, kes ümber seisid. Küll mina pärast kahetsesin, et ma teiste
pärast selle tegemata jätsin.»
77
Seepeale istusid nad mõlemad tüki aega nõnda, nagu kahetseksid nad ikka
veel, miks Kõrboja perenaine Katku Villut jaanipäeva hommikul polnud
palunud, vana halli peaga Mousigi näis nõnda istuvat, kui ta ulatas oma lõua
Villu põlvele.
78
17
Aga Villu kahetses veel midagi muud, kui ta läks Kõrboja järvelt kodu poole:
ta kahetses, miks oli ta perenaisele rääkinud oma parema silma lugu. Ta oli
oodanud, et näha, mis perenaine teeb, kuidas ta sellega hakkama saab, mida
Villu ootab, aga nüüd oli Villu ise rohkem teinud kui perenaine, sest see rääkis
ainult haavast, mille lehis juba punast, ja kasest, millel karbane koor, aga Villu
hakkas kohe oma silmaga peale. Villu alustas sellepärast nõnda, et ta ei tea miks
tahtis Kõrboja perenaist riivata.
Nüüd kodu poole minnes teab Villu, et ta seda poleks pidanud tegema. Aga
Villuga juhtub ikka nõnda, et ta Kõrboja perenaise seltsis teeb asju, mida ta ei
peaks tegema, sinna pole midagi parata. Ühte ainult tunneb nüüd Villu: enam ei
taha ta oodata, mis perenaine teeb, tema ise hakkab talitama. Teda ei huvita
üldse enam perenaise tegemine. Sellepärast alustabki ta isaga töö juures oma
naisevõtmise juttu, ütleb, et tema peaks ikka Eevi ära võtma.
«Muidugi,» vastas talle isa, «mis sul nüüd ikka muud üle jääb.»
Ja see on kõik, mis isa ütleb, rohkem ei sõnagi, nii et Villu natukese aja
pärast peab küsima:
«Aga kas ma võin ta Katkule tuua, emale oleks niikuinii abi vaja?»
«Kuhu sind vigast ja pimedat ikka ajada,» vastab isa, ja Villu mõistab, kui
hirmus pahane, võib-olla nukkergi on ta oma poja pärast.
«Kui sa ei taha, ega ma siis ei too,» lausus Villu.
«Aga kuhu sa siis lähed?» küsis isa. «Kuusiku sauna või?»
«Eevigi aetakse sealt välja, niipea kui ema silmad kinni paneb,» ütleb Villu.
«Kuhu siis?» küsib isa.
«Ma ei tea veel, aga ehk saab ikka kuhugi,» arvab Villu.
«Ja mina pean siis sulase võtma,» ütles isa.
«Ma võiks ju siin tööl käia, kui kuhugi lähemale korteri leian,» ütleb Villu.
Isa toob kaks-kolm seljatäit vilja väravaile ja lausub alles siis:
«Parem too ta juba siia, mis sest kahe pere vahel jõlkumisestki tuleb. Aga
pulmi ma ei tee,» ütleb ta natukese aja pärast, «pulmad tee ise, kui kord Katkul
peremees oled, kui sinust üldse peremeest saab.»
Jällegi kannavad mehed vaikides vilja väravaile, aga siis ei saa isa muidu, kui
peab oma juttu jätkama.
«Mõnest mehest ei saa ega saagi peremeest, ka siis ei saa, kui talle koht kätte
anna. Minu va õnnis isa rääkis ikka kellestki Iirava Matsist. Sellest pole kuidagi
peremeest saand, tehku härra temaga mis tahes. Väsind ära, pole jõund peret
toita ega mõisapäevi teha. Härrale teind see viimaks nalja, et Mats peremeheks
olles nõnda ära väsib, ja pand ta väljavahiks, pärast rehepapiks, et ehk seal
koheneb. Teised kõik naernd, et Mats peaks kolm aastat mõisa aidamees olema,
ainult siis jaksaks ta peremeheks hakata. Härra teindki teise aidameheks ja and
talle siis koha uuesti kätte, aga siis löönd pikne Matsi maha, nii et peremeest
79
põle tast ikkagi saand. Sina niisamuti. Juhan saab tülist eest otsa, paristamise ja
viinaajamisega ajad raha kokku, et võiks elama hakata, aga siis kukud kohe
keldrit ehitama, keda kellelegi siin vaja põle, asutad töökoja, nagu oleksid linnas
või postmaantee ääres, vead rohtu koju ja hakkad Kivimäel kive lõhki
põmmutama, nagu põleks sul midagi targemat teha. Ootan iga päev, et kust
küljest sa nüüd peale hakkad, aga küll sa juba kusagilt hakkad, seda käid ja
haudud sa. Ütle nüüd, on sinu keldrist või töökojast kellelegi kasu? Oled sa ise
sellest midagi saand või on teised? Ja need kivid seal Kivimäel... nüüd võivad
nad seal seista, aga enne ei võind, enne pidi neid lõhkuma. Nüüd seisavad ja
roostetavad su pihid ja orad, tangid ja haamridki sepapajas, kellelegi põle neid
tarvis. Niisukesest mehest ei saa kunagi peremeest. Mul on nii kahju, et mul
enam poegi ei ole ja et ma Katku sinule pean jätma.»
«Jah, hull on ta küll,» tunnistas Villu nüüd isegi isale, «minu käes läheb kõik
luhta. Aga mis ma võin sinna parata, kui ma ikka veel Kivimäe kivide peale
pean mõtlema. See on ainuke koht, kus ma midagi ära võiks teha, nii palju näen
ma veel küll. Mina tahaks ikka veel need kivid seal ära lõhkuda, nii et seal võiks
künda ja äestada, ja siis peaks sinagi oma silmaga nägema, kuidas Kivimäel vili
kasvab.»
«Aga mina ütlen, et ennem mine minu juurest ära, mine või metsa kuuse alla,
mine kas või Kõrbojale peremeheks, ennem kui sa nende kividega seal jändama
hakkad,» ütles isa.
Aga nüüd vastas Villu midagi, millest isa alguses järeldas, et tema pojal
enam täit aru peas ei ole, sest Villu vastas nõnda:
«Seda olen ma isegi vahel mõelnd, et ma peaks õige sinu juurest ära minema.
Ja ma lähekski, läheks kas või tänapäev, kui sa mind lubaks käia Kivimäel kive
lõhkumas ja sinna põldu tegemas, kui kivid eest ära saavad. Mina elaks tõesti
kas või metsas kuuse all ja käiks sealt Kivimäele, käiks vähemasti pühapäevitigi,
kui muidu aega ei saa. Sest vaata, isa, sina ostsid selle Katku, ostsid ja ei müünd
teda kellelegi, ka Kõrbojale mitte, ei müünd teda hingehinna eestki, mis sulle
pakuti, tegid siin tööd, kaevasid kraavi, niipalju kui jaksasid, ehitasid hooneid,
tegid toale korstna peale, muretsesid reed ja vankrid, panid raudassid puutelgede
asemele, nii et esimesed rattad enam usse põõsastest välja ei ajand ega viimased
neid tapnud — seda tegid sina. Aga ütle, mis pean mina siin tegema? Sinu koha
peal elama, sinu vankriga sõitma, sinu sahaga kündma, sinu hoonetes ulualust
otsima? Kas siis mina ise midagi ei suuda ega oska? Sinul on hea rääkida, sest
sinul on Katku, ja kui hobuste kõrvad siin aiste vahel enam ripakile ei lange ja
kui lammaste kaelad kevadeks rõnga ei lähe, sead kõhtu elitingi ei saa, siis oled
sina seda teind, sina ja ema. Aga mis siis mina olen, et mina midagi ei või teha,
mis oleks niisama palju, kui on sinu töö? Ega sa ometi sellepärast Katkut endale
ostnud, et igavesti endist viisi siin kükitada. Ka sina ei olnd vana Katkuga rahul,
tegid uue, mina tahan ka midagi uut teha. Ainult ühes olen ma ehk süüdi: ma
põle õigest otsast kohe peale hakand, olin rumal, ei tund Katkut. Ma oleks
pidand oma värkstoad ja keldrid kus kurat jätma ning oleks pidand otseteed
80
Kivimäe kividega peale hakkama, sest siis oleks ta nüüd juba valmis. Uudsevili
oleks juba Katku salvedes, uudsehein Katku küünides või lakas ning nende eest
saadud rahaga oleks võind pikkamisi ehitada keldri ja kas või värkstoa, kui süda
oleks kutsund.»
Nõnda rääkis Katku Villu täna isaga ja nõnda polnud ta temaga veel kunagi
rääkinud. Nõnda polnud vana Katku Jüriga veel keegi tema Katkust rääkinud,
isegi täismees Juhan mitte, nii et Jüri kauem poega kuulates lõpuks tahestahtmata
otsusele pidi tulema, et ei tema pojal arust vist küll puudu ei ole, olgugi
temaga muidu kurb lugu. Isale näib isegi, et Villule on viimasel ajal aru juurde
tulnud, kas vanglas või laatsaretis, seda ei tea, aga võimalik, et mõlemal pool,
sest Katku Jüri arvates on mõlemad head asutused, vangla ehk veel parem kui
laatsaret. Ja kui Villu natukese aja pärast uuesti rääkima hakkas, siis kuulas isa
juba tähelepanelikumalt, sest Villu ütles:
«Sa seisad sellegi vastu, et ma Eevi tahan ära võtta, ütled, ma toogu
peretütar, otsigu rikas, aga ütle ometi, miks sina ise rikast ei võtnud?»
«Mul põlnd midagi, mulle ei tulnd keegi,» vastas isa.
«Sul põlnd midagi...» kordas Villu, «aga ometi oled nüüd Katku peremees.
Ema ei toond küll midagi sulle kaasa, aga ta tuli ise ja see oli rohkem kui lehm
ja lammas või seapõrsas. Kas mõni rikas oleks ema viisil sinu kõrval tööd
rühmeldand või teeks seda mõni teine rikas minu kõrval? Aga mina ei taha
Katkul vähem tööd teha, kui sina oled teind, mina ei taha siin sinu armuleiba
süüa ja ei taha ka, et ema kätetööst peaks keegi teine laiskuse pärast rasva
minema. Mina tahan ise omaette mees olla ja tahan ka naist, kes omaette naine
oleks, nagu ema on olnd. Sina tegid alguses tööd ja pingutasid püksirihma, nagu
ütled, arvad siis sina, et mina teda aina pean lõdvemale laskma? Ei, mina ei taha
lasta, enam ei taha, hakkan niisama peale nagu sinagi, hakkan oma Katkut
ehitama ja minu naine peab ühes ehitama, kui ta tahab olla minu naine. Ütle
nüüd ise, kas mõni peretütar selleks paremini kõlbaks kui sauna Eevi? Las ta
tuleb ja teeb, tema tahab teha, tema tahab teha ja lapsi kasvatada, niisuke on
tema, ja minule meeldib, et ta on niisuke. Ja mina ütlen: kui minu poeg kord
kasvab, siis lasen ma teda teha, las ta möllab, kuni ta kas või otsa saab, ehitagu
ta Katkule kas või linn, kui see ei meeldi, mis mina oma aruga olen teind.»
Villut kuulates hakkas isa kahetsema, et ta temale pulmi polnud lubanud
teha, sest ta arvas, küllap võiks ehk pojale pulmadki teha, kui ta võtab naise ja
toob minia koju. Aga Katku Jüril oleks raske oma sõnu süüa, sest tema pole veel
kunagi oma sõna söönud, kui ta oli tõsiselt rääkinud, ja sellepärast võib nõnda
tulla, et Villu toob Eevi Katkule, toob ta ühes väikese pojaga, aga toob ilma
pulmadeta, sest isal poleks küll pulmade vastu enam midagi, aga tema ei taha
oma sõna süüa.
Vististi nende pulmade pärast see ongi, miks Villu iseäranis suurt rõõmu ei
tunne rääkimisest isaga, kui ta selle peale tagasi mõtleb õhtul magama heites. Ta
mõtleb heintel lamades peaaegu niisama, nagu mõtles Kõrboja järve äärest
tulles, kus ta oli rääkinud Kõrboja perenaisega, mõtleb, et parem oleks võinud
81
ehk kõik rääkimata olla, oleks võinud seda teine kord teha. Aga Villu ei saanud
õigel ajal pidama, sest temal on kerge sõna, eriti kui ta istub Kõrboja
perenaisega või kui ta käristab vilja väravaile, nii et vigases käes pistab ja särk
seljas liimendab. Heintel lamades mõistab ta isegi seda, ainult üks on talle
arusaamatu: miks ei tule uni lõhnavail heintel, kui mõtted käivad Kõrboja
perenaise kannul.
Ja Villu otsustas tulevikus mitte midagi enam uisapäisa teha, otsustas hakata
tasa ja targu talitama, nagu polekski ta enam Katku Villu. Ta ootab ära. Ei ta
räägi Eevilegi enam ülepeakaela Katkule-tulekust ega mujaleminekust, ei räägi
talle sellestki, mis ta isaga rääkinud, nii et Eevi jällegi hakkab elama nagu
lootuseta oma poja ja haige emaga, kes aietab ja ütleb:
«Ei ta võta sind ühti ää, mehed ei võta kunagi, kui nad kohe ei võta, kasvatad
üksi oma poega.»
Neid sõnu kuuldes pühib Eevi silmi, pühib mõnikord nõnda, et poiss seda
tähele paneb ja karjuma pistab, nagu oleks ka temal osa ema murest. Aga kui
nutud nutetud, kuivatab Eevi enda ja lapse silmad ning vastab emale:
«Nõnda on ikkagi parem, ometi poegki jääb temast järele, muidu põleks
sedagi.»
«See on see Kõrboja, kes teda enda poole kisub,» oigab ema.
«Ega ta siis nüüd enam teda taha, mis ta selle vigase ja pimedaga veel teeb,»
arvab Eevi.
«Mis tal sest,» vastab ema, «ega ta töölooma otsi, et peab terve olema... Villu
võib ka nõnda meheks olla, pimedast peastki kõlbaks ta ehk meheks.»
Õige, ka Eevi tunneb, et Villu võib nõndagi meheks olla, et Villu võib lapse
isakski olla, nagu polekski tal parem käsi vigane ega ka pahemgi silm poolpime.
«Kui ma õige läheks ja räägiks preiliga,» ütleb Eevi emale.
«Mis sul temaga rääkimist on?» küsib ema vastu.
«Et ta Villu rahule jätaks. Ütleks talle, et eks ta leia endale terveidki, jätku
see vigane minule, jätku Villu oma pojale isaks, muidu peab poeg isata
kasvama,» seletas Eevi.
«On see Kõrboja preili mõni mees või, et sina temaga lähed selle asja pärast
rääkima,» ütles ema. «Naine teine nagu sinagi, preili veel pealekauba.»
«Aga mina läheks ikkagi, läheks poja pärast, võtaks selle käe peale ja
läheks,» ütles Eevi.
«Mis, Kõrbojale või?» küsis ema,
«Kas või Kõrbojale, kui mujal teda kätte ei saa,» vastas Eevi.
«Lauluga tulid sealt, tahad veel teise lauluga tulla,» ütles ema pilkavalt ja
lisas siis juurde: «Mina ei läheks, ehk kui läheks, siis ainult õpetaja juurde ja
sinnagi mitte enne, kui esimene kord kantslist maha kuulutatud, enne ei läheks.
Sest mis sinna enne minna, ega õpetajagi prunti saa ette pista, et Villu Kõrboja
preili järele on et ta temaga järve ääres tantsib ja sina kodus istud, ükski ei või
sinna midagi. Mehed on ikka niisukesed: jooksevad ja jooksevad su järele, lööks
kas terve ilma sinu pärast maha, aga niipea kui su kätte saavad, kaovad kui
82
kulutuli. Nõnda on Villu, nõnda oli minu vanamees. Suure surmaga sain teise
õpetaja juurde, vaata, jookseb sul veel altari eest ära, aga minul põlnd veel last
käes ega kedagi. Eks ma kinnitand sulle küll: tüdruk, hoia ennast, pill tuleb pika
ilu järele. Las võtab ää, siis aega küll. Aga kes siis minu sõna kuulas, kes kunagi
vanainimese sõna kuulab.»
83
18
Eevi teab isegi, et ta ema sõna ei kuulanud, sest tema arvas siis, et headus on
parem kui sõnakuulmine. Ta ei võinud ometi Villule midagi keelata, kui Villu
tema pärast Künka Ottole teibaga pähe valas, päris mahagi lõi. Siis ep see oligi
kõik.
Aga Eevi arvab ka tänapäev, et kergem on Kõrboja preili jutule minna,
kergem on teda paluda Villu pärast, kui istuda kodus ja kuulata haige ema sõna.
Sellepärast tõmbab ta esimesel parajal silmapilgul poja sülle ja pistab temaga
Kõrboja poole ning teel ei turgata talle kordagi meelde, missuguse lauluga ta siit
oli tulnud, kui poeg trampis jalgadega tal alles südame all. Ei, Eevil pole minnes
midagi meeles kui aga Villu ja poeg, Eevil pole kunagi Villu ja poeg nõnda
meeles olnud kui nüüd Kõrboja teel.
Villu vangiviimisel oli tal kergem, sest vangist saadakse ju ükskord ometi
lahti; tal oli ka kergem, kui ta teada sai, et Villu on verise käe ja silmaga linna
laatsaretti sõitnud, sest laatsaretist võib, kui mitte tervelt, siis ometi vigaselt
tagasi tulla. Aga kui Eevi mõtles sellele, et ühel ilusal päeval sõidab Villu ühes
Kõrboja preiliga õpetaja juurde ja istub vedruvankris, millel kaks hobust ees, siis
lõi ta silme ees äkki kõik mustaks ja selles mustas polnud midagi näha. Kõrboja
vedruvanker oli kui puusärk, mida Villu eest pidi hoidma. Istus ta kord juba seal
sees, siis sõidaks ta nagu surnuaiale, kuhu kaevatud värske haud. Nõnda tunneb
Kuusiku sauna Eevi, kui ta läheb, poeg süles.
Kõrbojal istub vana Rein ise ukse ees sügisese päikese paistel, kui Eevi
väravast sisse astub; vana Rein istub, ja poolpime, poolkurt Mousi on kõhuli
ukseläve ees, mis on märgiks, et ka perenaine peab kodus olema, sest koer ei jää
tema sabast kuhugi.
«Näe, Eevigi tuleb vahel meid vaatama,» ütleb Rein heasüdamlikult.
Need sõnad äratavad koera unest ja ta astub lähemale vaatama ja nuusutama,
kes on tulnud, sest nina on tal veel ainsaks õigeks teejuhiks jäänud siin ajalikus
elus.
«Kas tunned mind veel ära?» küsib Eevi koeralt. Oo, küll Mousi tunneb, sest
niipea kui nina tüdruku riiete ligi saab, hakkab saba lipnema, nii et pool kehagi
kaasa väänleb. Mousi armastab Eevit Villu pärast, Mousi armastab mesinädalate
pärast, mis Eevil olid Villuga, sest siis pidi Villu vargsi Kõrbojal käima, pidi
nõnda käima, et vana Mousi oleks pime ja kurt, et ta ei näeks ega kuuleks
kunagi midagi kahtlast. Siis vedas Eevi Mousi igale poole kaasa ning söötis teda
kõige paremate suutäitega, söötis teda oma lihajagudega, mis ta kaks korda
nädalas sai, söötis Villu käe läbi, nii et Mousi oleks Villut nähes ja kuuldes pime
ning kurt.
Niisugused olid Eevi ja Villu mesinädalad ning nõnda võttis vana Mousi
neist tegelikult osa. Vanu õndsaid aegu meelde tuletades liputab ta nüüd kõigest
jõust saba, nagu oleks Eevi riideil ikka veel sama magus hais küljes, nagu oli
84
neil mesinädalail, liputab saba ja püüab käsi lakkuda, nagu leiduks seal ikka veel
võileiba või sealihakäntsakaid. Aga Eevi mesinädalad on ammugi mööda, seda
teavad kõik, seda mõistab nähtavasti ka vana Mousi, sest varsti läheb ta ukseläve
ette oma endisele paigale, nagu peaks ta siin ootama seda, kes on mesinädalais.
«Noh, mis sind siis nii kaua aja tagant siia ajas,» ütleb Rein Eevile. «Oli asja
ka või?»
«Oli ikka ka,» vastab Eevi. «Kas preili on kodu?»
«Tahad temaga kokku saada?» küsib Rein.
«Oleks palund küll,» ütleb Eevi tasa ja piineldes.
Kõrboja isand astub lahtise akna alla ja ütleb sisse:
«Anna, Eevi tahab sinuga kokku saada.»
«Missugune Eevi?» küsitakse toast vastu.
«See endine meie Eevi, kel Katku Villuga poeg,» vastab isand, Eevigi
kuuleb, et ta nõnda vastab.
Nüüd lükatakse aken ristseliti lahti, Kõrboja perenaine ulatab oma pea, ulatab
oma poole kehagi aknast välja ja ütleb:
«Kas tahate otse minuga rääkida?»
«Jah, preili,» vastab Eevi.
«Nelja silma all?» küsib perenaine.
«Oleks palund küll,» ütleb Eevi last süles kohendades.
«Siis olge head, tulge sisse, tulge minu tuppa,» kutsub perenaine.
Ja kui Eevi toaukse poole hakkab minema, vaatab perenaine talle üksisilmi
järele ning ei jäta seda enne, kui mineja astub uksest sisse, siis alles suleb ta
ruttu akna ja laseb pooleldi kardinagi ette.
Eevit lapsega oma toas nähes unustab perenaine küsimast, mis külaline tahab,
miks ta tulnud; astub talle vastu, vaatab teda ennast, vaatab tema lastki, küsib:
kui vana, mitu hammast suus ja mis nimi. Küsib palju muidki asju, nii et Eevi
muud ei saa teha, kui aga vastata ja nõnda ajavad Kuusiku sauna Eevi ja
Kõrboja perenaine kahekesi juttu, nagu polekski neil teineteisega muud asja. Ja
kui Eevi perenaise küsimusele vastab, et pojal isa nimi, siis ütleb perenaine,
nagu oleks kõik kõige paremas korras:
«Ah siis ka Villu?»
«Villu,» vastab Eevi punastades.
«Kas Villu tuleb ka tädi sülle?» küsib perenaine lapselt.
«Mine tädi sülle,» ajab Eevi last, kes esiteks kaheldes aru peab ja siis valmis
on minema.
«Missugune pontsakas!» hüüab perenaine last oma kätele võttes.
«Jah, ta on mul tubli,» vastab Eevi rõõmsalt. «Või mis ta siis tahab, ikka veel
saab teine rinda.»
«Ah ikka veel!» imestab perenaine.
«Mõtlen, et on teine esimene, las võtab, piima on küll, ega ta ikka mööda
külge tal maha jookse. Esteks oli nii palju, et põlnd kuhugi teist panna, poiss ei
jõund ära juua, lüpsin maha, aga vaat, nüüd — ei saa enam tarbekski.»
85
Nõnda räägib Eevi, endal aga süda näpib sees, et kuidas ta küll preiliga
pärisjutu otsa peale saaks.
«Ta ju käib teil juba?» küsib perenaine.
«Ammugi,» hüüab Eevi vastu, nagu imestades, et midagi niisugust võidakse
tema Villu kohta küsida. «Hakkas juba enne kaheksat kuud tugede najal püsti
ajama, nii kange oli teine, muudkui trügib ja trügib, seni kui jalad all. Ta ainult
siin, võõras kohas, seisab süles.»
Ja perenaine paneb poisi põrandale ning ütleb:
«Näita tädile, kuidas sa käid!»
Aga poiss seisab kui pulk, vaatab ja seisab, ei tõsta jalga jala ette.
«Tee tädile tipa-tapa,» manitseb ema, ja nüüd hakkavad poja jalad liikuma,
kuni nad peaaegu jooksu kipuvad, sest laps märkab peagi, et Kõrboja värvitud
laudpõrandal on palju mõnusam liikuda kui Kuusiku sauna savisel, mis auklik.
«Näe hullu, kui kärmesti ta siin läheb, aina jookseb kohe,» imestab Eevi isegi
poega vaadates.
Ja nüüd vaatavad nad kahekesi last ning räägivad kõik maad-ilmad kokku,
hakkavad Iidamast ja Aadamast. Nõnda kaob Eevil ikka enam ja enam himu
sellest asjast juttu teha, milleks ta siia tuli, tal kaob himu sellepärast, et Kõrboja
perenaine tema poisi vastu on nii tähelepanelik ja et poiss temaga esimesest
silmapilgust peale nii hästi lepib.
«Kas teil on ka hea meel, et teil niisugune poeg on?» küsib perenaine
viimaks.
Aga Eevile näib, nagu tahaks ta pisut teisiti küsida: nagu tahaks ta küsida, et
kas tal on hea meel sellepärast, et see on Katku Villu poeg. Ja kui Eevile nõnda
näib, siis tunneb ta, kuidas talle pisarad millegipärast kurku tõusevad, ja nüüd
mõtleb ta ainult, missuguse ettekäändega küll Kõrbojalt lahkuda, et vaja poleks
sõnakestki preilile rääkida sellest, millest kavatsetud.
«Eks vaeva ole tema pärast küll nähtud,» vastab Eevi perenaisele, «aga ega
rõõmgi tulemata jää, ema ütleb mulle alati, et ei jää, et küll ka rõõm tuleb.»
Nüüd näib Eevile, et ka perenaise kurku tekivad millegipärast pisarad, ja
nagu lohutussõnu otsides ütleb ta perenaisele:
«Eks preililgi ole vaeva ja muret küll selle kohaga.»
«Jah, ole ise peremees ja perenaine, sest muud peremeest mul ju ei ole,»
vastab perenaine ning silmitseb ise väikest Villut.
Aga Eevi silmitseb perenaist ja hoiab kurgus pisaraid tagasi, kuni perenaisel
viimaks meelde tuleb küsida, mis Eevil tema juurde asja olnud, nagu tahaks ta
seega meelde tuletada, et aeg oleks juba minema hakata. Nüüd ei saa Eevi enam
pisaraist võitu, nüüd murravad nad endale laugude kaudu tee. Ja perenaine ei saa
kuidagi aru, miks Eevi nii südamest nutab; ta ei saa ka oma küsimusele
mingisugust vastust, sest Eevi nutab ainult. Alles tüki aja pärast nuuksub ta:
«Ema...»
«Mis on emaga?» küsib perenaine.
86
«Ema on suremisel,» vastab Eevi. «Ema on haige, tulin vaatama, ehk on
preilil mingit rohtu.»
«Mis haigus tal on?» küsib perenaine.
«Kes seda teab,» vastab Eevi. «Vanainimese asi, sees on valud, ei või kuiva
ega märga suhu võtta, aina kõrvetab.»
Aga preilil ei ole rohtu vanainimese haiguse vastu, kui on sees kuumad valud
ja ei või kuiva ega märga võtta. Ta lubab ise Kuusiku sauna minna, ta lubab
isegi, kui peaks tarvis olema, arsti järele saata, aga see ei lohuta Eevit, ta nutab
ikka veel.
«Ärge nutke,» ütleb perenaine, «küll poeg teid trööstib.»
Seda arvab nähtavasti Eevigi, sest ta võtab poisi sülle ja teeb minekut, nagu
oleksid tal kõik jutud räägitud. Kodus küsib temalt ema:
«Kus sa nüüd selle poisiga nii kaua olid, käisid õige Kõrbojal või?»
«Ei käind,» vastab Eevi.
«Kus sa siis käisid?» pärib ema.
«Niisama muidu,» ütleb Eevi ja tal on hea meel, et ta ometi kordki on ema
sõna kuulanud: et ta pole rääkinud Kõrboja preiliga ega ole teda palunud Katku
Villut rahule jätta tema enese ja tema väikese poja pärast.
87
19
Täna on Kõrboja ja ümberkaudseis teistes metsades suur püha — pähklipüha,
ja sellepärast on kõik kohad täis kisa ja kära, kõnet ja huilgamist, mängu ja
naeru. Täna ammub nõmmes Lõugu Kusti «vasikaski», nagu pühitsetaks
Kõrboja järve ääres mõnd hilist jaanilaupäeva.
Pähklipühale tahab ka Kõrboja perenaine minna. Ta kahtles kaua, aga kui
Kuusiku sauna Eevi oma pojaga ära läks, siis oli kahtlus kadunud: perenaine
tahtis pähklile, maksku mis maksab. Võimalik, et muidu tema jagu pähkleid täna
metsa oleks jäänud, et nad korjajata viimaks ise puust maha oleksid varisenud
hiirte süüa, aga nüüd — sauna Eevi tõttu, tema väikese Villu tõttu — ei tahtnud
perenaine oma jagu pähkleid enam kauemaks metsa jätta, ei, nüüd mitte enam.
Ka Katku Villu oli täna metsas. Vaevalt korjas ta pähkleid, sest tema hädine
silm ei seletanudki neid hästi, ehk olgu siis, et nad kasvasid madalas ning suurte
kobarate kaupa koos. Villu oli muidu metsa läinud, nagu ei teakski ta, et täna on
suur pähklipüha, mis meelitab palju rahvast kokku — tüdrukuid ja poisse, isegi
vanemaid inimesi. Esiteks uitas ta üksi, nagu pärast laatsaretist kojutulekut ikka,
uitas ja kuulas, kuidas mets oli täis kisa ja kära, naeru ja mängu. Aga kui ta
kuulis, et ka Lõugu Kusti oma «vasikaga» on ilmunud ja et ta mängib, nagu
oleks tal peas paras aur, siis ei saanud Villu enam muidu, kui pidi minema
otseteed pilli hääle peale.
Kustil oligi paras aur peal, sest muidu ei viitsinud või ei raatsinud ta nii väga
oma pilli nahklõõtsa kiskuda: külapoisid, kes tahtsid, et Kusti õieti mängiks,
muretsesid paraja auru eest.
Külapoisid muretsesid selle eest, et nende enestegi pead poleks pähklipühal
auruta, ja sellepärast olid mitmedki taskud punnil, mitte pähkleist, vaid
pudeleist. Oli punastki viina, oli magusat viina, mis oli laulvate tüdrukute viin,
kes kippusid aina kilkama ja kiljuma, kui poisid otsisid nende taskuist pähkleid.
Aga Katku Villu käes ei kiljunud täna ükski tüdruk, sest tema ei otsinud
kellegi taskust pähkleid, nagu ei küüniks tema silma vilets nägemine sellekski
mitte. Katku Villu istus tummalt pillimängija kõrval, istus ja surus pea käte
vahele või viskas oma luud-kondid pikali ja vahtis õhuavarusse, nagu seletaks ta
ainult seal midagi.
Villu oli laatsaretis kõhnaks jäänud, ta jäi päev-päevalt ikka kõhnemaks,
nagu poleks ta laatsareti-päevad veelgi mööda. Villu kõhnus edeneb nähtavasti
eriti sest päevast saadik, kui ta Kõrboja perenaisega järve ääres istus ja see tema
käest küsis, kas ta silm võtab veel nii kaugele, et näeks üle järve karbase
koorega kase kõrval haaba, mille lehis juba punast. Villul kadus sest saadik
söögiisu, ema pani seda tähele.
Ta rühmab oma vigase käega küll tööd teha, teeb nõnda, et isagi temaga on
rahul, on hommikul esimene ja õhtul viimane, aga söömisele ei mõtle ta
suuremat ühti. Ema arvab, et Villu magab vähe, sellepärast kaob tal söögiisu,
88
aga Villu ise teab, et ta niikuinii vedeleb asemel liigagi kaua, sest und ei jätku
sellekski lamamiseks.
Villu on sõnakehvaks jäänud, nagu oleksid vangimaja ja laatsaret tema
keelepaelu halvanud. Tundide kaupa võib ta kodus või ka teiste seas istuda sõna
lausumata, nii et emal mõnikord temast kahju, tema pärast õudne hakkab ja ta
ütleb:
«Eks räägi ka midagi, mis sa nõnda istud.»
«Mis ma ikka räägin,» vastab Villu. «Minu jutud on räägitud.»
«Siis mine kuhugi või liiguta käsi ja jalgu, ära istu nõnda.»
«Kuhu ma ikka lähen,» vastab Villu, «minu käigud on käidud, minu jooksud
joostud.»
Ja jälle istub ta endiselt, pea käte vahel.
Nõndasama istus Villu pähklipühalgi teiste keskel, kui need naersid,
vallatasid ja kõnelesid tühja-tähja, kõnelesid mõtteta ja lõputa. Üks või teine
poiss tuleb tema juurde ja käsib teda rääkida, käsib teiste nalja kaasa teha, aga
Villu ei armasta teistega naljatada, ei armasta teiste nalja pealtki vaadata, nagu
oleks ta selleks juba liiga vana. Siis saavad need, kel temaga vana kana kitkuda,
kurjaks ja nad ütlevad temale, et kui ta nendega kaasa ei taha teha, siis mingu
parem ära, milleks ta muidu konutab siin, mingu sinna, kus kõlbab midagi kaasa
teha.
«Joogi, kurat, kui sa muud ei taha teha!» ütlevad poisid ja ulatavad talle
mitmest küljest pudelid, sest nüüd julgevad nad seda, nüüd on Villu taltsaks
tehtud.
Ja Villu joob, Villu hakkab seda rohkem jooma, mida enam ta vaikib, nagu
saaks ta tummaks suure janu pärast. Aga kui ta juba küllalt joonud, kui
keelepaelad on sedavõrd pehmed, et sõnad pääsevad suus liikuma, siis kirub
Villu, nagu oleks tal parema käe või pahema silma pärast ikka veel suur valu:
«Solk! Ei hakka, kurat, pähe! Mitte ei hakka!»
«Joo,» käsivad teised, «küllap ta hakkab.»
Ja Villu joob, nagu joodaks teda Kõrboja perenaine ise. Villu joob teiste
viina, ehk ta küll teab, et teised joodavad teda alandamise pärast, sest mis kuradi
mees see Villu veel on, kui ta joob teiste viina, nagu ei jaksaks ta enam ise seda
saada. Villu tunneb isegi, kuidas teiste viin teda alandab, aga ta joob siiski, nagu
otsiks ta meelega alandamist või nagu tahaks ta nende päevade mälestuse
surnuks juua, kus tema ise jootis teisi, sest tema võis seda.
Kui Kõrboja perenaine pähklipühale ilmus, siis oli suurem hulk pidulisi juba
metsast välja tulnud Kõrboja järve äärde tantsuplatsile, mida jaanipäeval piirasid
kirevad laternad. Siin-seal huikasid veel üksikud hääled sügavamal metsas nagu
öökullid.
Tantsiti. Katku Villugi tantsis. Aga Villu ei tantsinud täna tüdrukutega, vaid
aina poistega, ajas kuue seljast maha ja vihtus oma vihameestegagi, nii et nahk
tolmas. Kunagi varemalt polnud Katku Villu nõnda oma vihameestega
tantsinud, nagu tantsiks ta lepitust, sest Villu oli selleks liiga tugev ja uhke poiss,
89
et kellegagi leppida. On kellegagi viha, siis olgu õieti, on kellegagi riid, siis
õiendagu seda mehe rusikas, nõnda oli Villu tänini arvanud, nõnda oli tema
maailmavaade.
Aga nüüd oli tema maailmavaade muutunud, vangimaja ja laatsaret olid
nähtavasti ta muutnud, sest muud muutjat ei olnud. Või ehk Kõrboja perenaine,
kui ta Villult järve ääres tol korral küsis, kas ta hädine silm seletab veel haaba,
mille lehis juba punast? Jumal seda teab! Villu ise ei räägi sellest ja teised ei tea
rääkida, Villu joob ainult teiste viina ja tantsib oma vihameestega, kas või
vestiväel.
Ta tantsib niisuguse hooga, et ta isegi seda tähele ei pane, millal Kõrboja
perenaine pähklipühale ilmub, millal ta oma esimesed lood tantsib teiste
poistega, sest ka perenaisel on täna nähtavasti tantsutuju, tantsib ta ju sulase
Jaanigagi, kelle ta ise tantsima kutsub. Villu näeb perenaist alles siis, kui selle
palged juba tantsust õhetavad, kõik panevad tähele, et Villu näeb Kõrboja
perenaist alles siis, sest siis lõpeb tal tahtmine ainult poistega tantsida ja ta läheb
perenaist tantsima kutsuma, kes sel silmapilgul on teiste ringist pisut väljaspool.
«Te olete jälle joonud,» vastab perenaine Villu kutsele.
«Silm teeb haiget, käsi valutab,» ütleb Villu naljatades.
«Teie olete kuri,» ütleb perenaine nüüd ja Villu näeb, et perenaine ütleb seda
ainult headuse pärast. «Teie tahate seega mulle meelde tuletada, et mina ise teid
sõna murdma ajasin, kui ma jaanipäeva hommikul teid sundisin jooma.»
«Ah, preili, need on vanad asjad!» hüüab Villu. «Nüüd pole muud, kui
tantsime. Saab niigi palju.»
«Mina teiega täna ei tantsi,» ütleb perenaine.
«Mis? Kardate või? Kardate, et ma kukun?» küsib Villu.
«Lähete jälle riidu,» ütleb perenaine.
«Seda pole täna karta,» vastab Villu. «Jõime ühest pudelist, tantsisime mees
mehega.»
Ja Villu mangub Kõrboja perenaist, kuni see läheb, läheb oma tahtmise vastu,
sest Villu ei või oma jonni jätta, kui kõik vahivad põnevusega, kas ta saab
Kõrboja perenaise tantsima või mitte. Aga tantsib kord Katku Villu Kõrboja
perenaisega, siis peavad ka teised kõik tantsima, peavad Villu vihamehedki, kes
tantsivad ikka alles mees mehega, nagu polekski pähklipühal kilkavaid
tüdrukuid.
Tantsuhoog aina kasvab, poiste jalad hilbuvad kui sääsereied ja tüdrukute
undrukud kisuvad taha torusse, lüües kas või möödavilksatavaile paaridele
ihuliikmete ümber. Tants muutub üldiseks rüsinaks, nagu oleks Kõrboja järve
ääres vähe ruumi kõigile pähklipidulistele, ja rüsin kestab seni, kuni keegi
tantsijaist kukub — kuni kukub Katku Villu Kõrboja perenaisega ja nende otsa
mõned teisedki paarid. Villu vihamehedki kukuvad, kes tantsivad mees mehega,
ja kui nad üles tõusevad, kiruvad nad:
«Joob, siga, ennast nii täis, et ei oska enam tantsidagi.»
«Sai teiste käest, sellepärast,» hüütakse vastu.
90
Kõik kuulevad neid sõnu, kuuleb Kõrboja perenaine, Villu isegi kuuleb, aga
peale mõne poisi ja ühe-kahe peene peretütre ei pahvata keegi naerma — ei
naerda Kõrboja perenaise pärast. Kõrboja Leenal on otse pisarad silmas, et
perenaine pidi kukkuma teiste naeruks selle va Katku Villuga, kes tõmbab oma
nina täis. Leenal on kahju triibulisest alusest ja helevalgest pluusist, mida
perenaine oskab nõnda kanda, nagu oleks ta mõni lihtne talutüdruk, aga nüüd
Villuga maast tõustes, kui perenaise pluusil olid mudased saapajäljed, tundus
Leenale, nagu oleks nende perenaine tõepoolest ainult lihtne talutüdruk, ja
sellest on tal nii väga kahju.
Villu poolpime silm välgub, Villul välgub pimegi silm, sest ta mõistab, et
asjata on joonud oma vihameeste pudelist ja on asjata nendega tantsinud
vestiväel, nagu tantsiks ta lepitust. Kõik saavad aru, et nüüd võiks Katku Villu
jällegi mehe maha lüüa, aga nüüd ei teeks ta seda enam Kuusiku sauna Eevi,
vaid Kõrboja perenaise pärast — ta teeks seda iseenda, oma au pärast. Villu
võiks praegu maast tõustes mõne naerva külatüdrukugi maha lüüa, nii hirmus
meeletult välguvad ta pimedad silmad. Aga ometi ei tee ta seda, ei tee üldse
midagi, ei lausu ainustki sõna, ja sellepärast on kõigile selge, et Villu suured
päevad on mööda, Villu laul on lauldud, et asjata oli rüsinal tantsimine, asjata
Villu kukkuminegi.
Ta seisab norus peaga Kõrboja perenaise ees, kelle riideid Leena aitab
puhastada, seisab ja ootab nagu laps oma karistust. Aga perenaine on rahulik, ta
on rahulikum kui kõik teised, nii et Leenal hea meel hakkab oma perenaise
pärast, kes ütleb Katku Villule, nagu lohutaks ta karistatud last:
«Eks ma öelnud teile, näete nüüd,» ning lisab siis naeratades juurde: «Lähme,
katsume uuesti.»
Nüüd arvab ka Villu, et peaks õige uuesti katsuma, ja nad lähevad jällegi
tantsima, nagu poleks midagi iseäralikku juhtunud. Seekord on tantsuplatsil
vähe rahvast ning lõpuks tantsivad Kõrboja perenaine ja Katku Villu kahekesi,
sest ka Leenat-Jaani ei suuda neile enam seltsiks olla. Tantsu lõpetades ütleb
perenaine Villule:
«Ei te kuku ühtigi, kui neid teisi oma jalgadega risuks ei ole.»
Kõik kuulevad, et perenaine Villule nõnda ütleb, nii valjusti ütleb perenaine,
aga ükski ei niitsata. Alles siis, kui perenaine männioksalt oma jaki võtab ja
selle selga ajab ning piduliste ringist lahkub, ühes Villuga, kes kõnnib kui peksa
saanud koer lontis kõrvul tema kaasas, alles siis leiab Lõugu Kusti sõnad, mis
toovad kõigile naeru. Kõrboja Leenagi ei saa muidu, kui peab naerma, sest Pilli-
Kusti ütleb minejaile järele vaadates asjalikul toonil:
«Kõrboja läheb oma kahe Mousiga.»
Kõik leiavad, et see on hirmus naljakas, ja sellest silmapilgust peale hüütakse
Katku Villut Kõrboja Mousiks, hüüavad needki teda nõnda, kel pole tema vastu
ei viha ega vaenu. Ka Lõugu Kusti ei öelnud seda viha pärast, vaid ainult nalja
pärast, sest tema oli külas kõige suurem naljamees, kui aga paras aur peas.
91
Villu ja perenaine ei kuule Kusti sõnu, nad kuulevad ainult naeru. Selle naeru
saatel lähevadki nad mitte Kõrboja poole, vaid järvenurgast mööda kõrge
nõmme suunas, nagu tahaksid nad alles vastu õhtut minna oma jagu pähkleid ära
tooma, et nad ei variseks maha hiirte süüa.
92
20
Videvik tihenes juba, kui Kõrboja perenaine ja Katku Villu uuesti jõudsid
järve äärde. Ei see olnud küll sama paik, kus nad olid viimati istunud ja haavast
rääkinud, millel lehis juba punast. Aga küllap seda punast siiagi paistis, kui aga
vaadata, sest ep olnud Kõrboja järve ääres paika, kuhu poleks silma torganud see
täna juba otse lõõmav puu, ehk ta küll mändidega võrreldes oli nääpsuke.
Niisugune imelik järv oli see ja niisugune imelik puu.
Järv oli tüün, sootuks tüün oli järv nagu nõmmgi, kust tulid Villu ja Kõrboja
perenaine, ainult üle järve kostab ikka veel Lõugu Kusti «vasika» ammumine,
mis ajab tantsima. Pill on ainuke, mis häälitseb üle järve nõmmele — Villust ja
perenaisest mööda, nagu poleks tal nendega enam midagi asja.
«Teil peaks rohkem tegevust olema,» ütleb perenaine Villule, kui nende
ümber valitseb niisugune vaikus, «siis ei mõtleks te nii palju sellele, mis olnud
ja on.»
«Mul pole tööst puudus,» vastab Villu.
«Seda ma tean,» ütleb perenaine, «aga teil peaks omaette töö olema.»
«Kõik, mis ma teen, jääb ju ükskord minule, teist pärijat Katkul ei ole,»
seletab Villu.
«Ükskord muidugi,» arvab perenaine, «aga see ükskord ei aita tänase ette.
Teil peaks endal koht olema, teil peaksid endal mured olema, see oleks hoopis
teine asi. Isa on tugev ja terve, tema elab veel kaua.»
«Mis teha,» ütleb Villu. «Sinna pole midagi parata, kuhu ma nüüd veel
mujale lähen või mis ma veel ette võtan.»
Seepeale räägib Kõrboja perenaine oma suured sõnad, nii et nõksatus käib
Villul kogu kehast läbi, kui perenaine ütleb:
«Tulge Kõrbojale!»
Villu ei vasta kohe, ta korjab oma mõtteid, oma aru, et mõista, millest
Kõrboja perenaine räägib.
«Te rääkisite jaanilaupäeval sellest, mis Kõrbojal peaks tegema,» jätkab
perenaine, «tulge ja tehke, nagu siis rääkisite. Hakake või hommispäev peale.»
Perenaine ütleb seda vaikselt ja tõsiselt; Villu arvab, et ta ütleb seda peaaegu
pühalikult, endal hääl väriseb pisut.
«Aga teil on ju Mikk,» vastab Villu, «tema on tubli ja töökas mees, mina
tunnen teda.»
«Issand jumal!» hüüab seepeale perenaine. «Mina ei tea, olete teie nii rumal
või häbemata. Saage ometi ükskord aru: ma kutsun teid Kõrbojale peremeheks!»
Nõnda hüüab perenaine, pöördub siis kõrvale ja puhkeb ise nutma. Alles
nüüd mõistab Villu, mis talle öeldud, kui teda Kõrbojale on kutsutud kas või
hommispäev seda tegema hakkama, millest ta jaanilaupäeval purjus peaga oli
rääkinud. Aga ka nüüd ei leia ta, mis vastata, ta vaatab ainult enda kõrval istuvat
perenaist, kes nutab. Ja talle näib, et see polegi Kõrboja perenaine, see pole
93
Kõrboja preiligi, vaid see oleks nagu sama plika, kes jooksis kord tema seltsis
palja jalu mööda metsa.
«Teie ei peaks nõnda rääkima,» ütleb Villu, «minusuguse sandiga poleks
pidand teiegi nõnda rääkima, mul on muidugi raske küll.»
«Jah, rumalus see oli, et teiega rääkima hakkasin,» vastab perenaine läbi
pisarate pahaselt, «oleksin pidanud ennem midagi selletaolist tegema, nagu
tookord seal suure kase all.»
«Jah, ennem midagi selletaolist, kui nõnda rääkida,» on ka Villu nõus.
Silmapilk vaikust. Perenaine nutab omaette, Villu istub piineldes. Järve
tagant kostab kaugenev pillihääl, sest algab juba pimedus. Vaikne veepind läigib
vastu eha. Kuskil sulpsatab hiline kala.
«See oleks pidand varem olema,» ütleb Villu viimaks, «siis võib-olla, kui
mul alles teine silm peas ja mõlemad käed otsas. Aga nüüd, mõtelge ometi isegi,
kuhu ma nõnda kõlban.»
«Muidugi oleks pidanud see varem olema,» on ka perenaine nõus. «See oleks
pidanud juba siis olema, kui ma teil silma peast välja lõin. Mina poleks pidanud
siis kuhugi sõitma, oleksin pidanud Kõrbojale jääma ja tänapäevani siin olema.
Ja uskuge, vististi oleks ma jäänud, kui juba siis oleksin olnud Kõrboja
perenaine, jumala eest oleksin jäänud. Ja ma oleksin vististi juba siis teid
kutsunud Kõrboja peremeheks, kui te seal rabamättal mu jalast ussimürki
imesite. Sest pange tähele: uss ei hammustanud mind tookord mitte, ma tegin
muidu nõnda, tegin, nagu oleks ta mind hammustanud ja nagu oleksin ma nii
hirmsasti surma kartnud. Ma tahtsin näha, mis te teete, kui mina nii hirmus
surma kardan, tahtsin näha, kas te julgete ja tahate minu jalast mürki välja
imeda. Vaat sel korral oleksin teid juba Kõrboja peremeheks kutsunud, kui
oleksin ise olnud Kõrboja perenaine. Aga ma ei olnud, ma polnud siis midagi,
kui ma teiega nõnda mängisin ja viimaks teil südametäiega silma peast välja
lõin.»
«Kas tõesti uss teid sel korral ei hammustand?» küsis Villu.
«Nii tõesti, nagu ma teid täna õhtul Kõrboja peremeheks kutsun,» vastas
perenaine ja pööras oma näo Villu poole.
«Aga te näitasite ju punast märki, näitasite verepisarat,» ütles Villu.
«Ork torkas sinna,» vastas perenaine.
Villu vaikis üürikeseks ja otsis pimedikus perenaise silmi, mis hiilgasid.
«Kust tulite selle mõtte peale?» küsis Villu umbusklikult.
«Ma ei tea,» vastas perenaine, «see sündis silmapilkselt, ebateadlikult.
Mäletate, sel korral paistis palav päike, oli kõue eel, meil olid korvid murakaid
täis, sõime neid üheskoos ja pärast pidasime murakatega sõda, kuni korvid
tühjad. Teie korv sai enne tühjaks ja siis võtsite väevõimuga minu korvi ja
pildusite ka selle tühjaks minu enda pihta. Ma olin vihane, aga ometi meeldis
mulle see, mis teie tegite, meeldis, aga ikkagi tahtsin kätte maksta. Kuidas see
just oli, ei mäleta, aga kui me pärast võidu marju korjama hakkasime, kumb
korvi enne täis saab, siis tuli mul meelde, et onu Oskar millalgi ussimürgi
94
väljaimemisest oli rääkinud, ja kohe mõtlesin ma: Hea küll! Korvist pildusite
kõik mu marjad välja, siis imege mu jalast ka olemata mürk. Katsuge, kas on
hea. Küll te siis teate! Ja nõnda see sündiski.»
«Ja mina rumal imesin ja imesin ning kõige rohkem veel oma suud ja
igemeid, sest nagu teie seletasite, võib muidu ise mürgi kätte surra. Aga ütelge
ometi, kas teil valu ei olnud?» küsis Villu perenaiselt.
«Oli ikka ka, oli küll,» vastas perenaine, «aga kannatasin välja.»
«Ah nõnda on see kõik!» ütles Villu viimaks. «Nüüd mõistan, miks te pärast
järve jooksite.»
«Aga te oleksite pidanud seda siis mõistma, siis oleks teil silm pähe jäänud,»
ütles perenaine.
«Ei usu,» arvas Villu, «mina olen ei tea miks seda tõugu, et minu käes ja
minuga kõik kuidagi viltu läheb. Kuigi ma seekord oma silma oleks päästnud,
küllap ma temast kusagil mujal lahti oleks saand, kas või sõjaväljal, kui mitte
mujal. Silmaga oleks võind iseendastki lahti saada.»
«Teie räägite hirmsaid asju!» hüüdis perenaine, nagu hakkaks tal õudne, ja
Villul oli tundmus, et perenaine nihkub talle pisut lähemale. «Te räägite oma
õnnetusest kui mingisugusest saatusest, millest pole pääsemist.»
«Mina, nagu näete, pole osand oma saatusest mitte pääseda,» vastas Villu.
«Te võite seda, kui aga tahate,» ütles perenaine.
«Kuidas?» küsis Villu.
«Ma ütlesin juba,» vastas perenaine.
«Ärme räägime sellest enam,» ütles Villu nagu hirmul. «Kord oli see ehk
võimalik, aga siis põlnd teie Kõrboja perenaine, nüüd olete küll seda, aga mis
olen nüüd mina?»
«Teie silm näeb küllalt nii palju, kui Kõrboja peremehel vaja, ja käest pole
kuigi suurt lugu, sest ega Kõrboja peremehel endal ometi tarvitse heinakaarel
või mujal eestegijaks olla, temal on siin parematki teha, kui ta aga tahab ja seda
oskab,» rääkis perenaine.
«See on ainult nõnda rääkida,» ütles Villu.
«Kuidas nii ainult rääkida?» küsis perenaine.
«Ega siis Kõrbojale ainult peremeest vaja ole,» ütles Villu. «Peremehe
ametiga saaks ma ehk toime, aga see teine...»
«Missugune teine?» päris perenaine, nagu ei mõistaks ta, mis Villu öelda
tahab.
«Kõrboja perenaisele, Kõrboja preilile on ka meest vaja,» vastas Villu, «ja
selleks ei kõlba ometi minusugune sant.»
«Aga kui see Kõrboja perenaine ja preili seda santi tahab,» ütles perenaine.
«Siis ei taha sant mitte,» vastas Villu kindlasti ja teravalt.
«See on teine asi,» lausus perenaine nüüd ja jälle nuttis ta omaette männitüve
najal.
«Teie ei pea mitte sellepärast nutma,» rääkis Villu, «sest ma ei mõtle nõnda,
nagu räägin, vaid te peate seda teisiti mõistma. Ma tahan ju, aga ma ei või...»
95
«Miks?» küsis perenaine.
«Nagu oleks see nii kerge öelda,» vastas Villu. «Ütelge ometi isegi, mis mees
ma siis veel olen, kui ma nii, nagu ma olen, teile meheks tuleks? Seda võiks ma
ainult purjus peaga teha, ja niipea kui kaineks saan, siis ei tea ma enam, mis
minuga sünniks. Minu ajad on mööda. Te nägite täna: kas oleks võind varem
minuga midagi niisugust sündida? Enne kartis ja austas mind terve metsanurk.»
«Te mõtlete ainult iseenda peale,» ütles perenaine.
«Ma ei tea, kelle peale ma mõtlen, ma teen, nagu ma võin,» vastas Villu.
«Aga kui te just tahate, tulen muidu Kõrbojale, tulen sulaseks, kui tahate, võtan
oma Eevi ära, temaga on mul poeg, ja tulen Kõrbojale, teen seal kõik, mis te
tahate. Seda ma võiks.»
«Sulaseid on Kõrbojal ennegi, peremeest on sinna vaja,» vastas perenaine.
«Tulge peremeheks, siis võite lasta ka Eevi oma pojaga Kõrbojale tulla, kui ta
aga tulla tahab, ja võite oma poja seal üles kasvatada, nagu oleks ta Kõrboja
peremehe poeg.»
«Nõnda ei tule Eevi kunagi ja ei anna ka oma poega Kõrbojale,» ütles Villu.
Nad vaikisid ja igaüks korrutas pimedas oma mõtteid, kuni perenaine ütles:
«Kuusiku sauna Eevil on kergem kui Kõrboja perenaisel: tal on ometi
poegki.»
Neis sõnades oli kahetsus ja nagu mingisugune etteheide, Villu tundis, et oli
etteheide.
«Igaühel on oma õnn,» ütles Villu, et aga midagi öelda, sest vaikida hakkas
raske; «ühel on poeg, teisel Kõrboja.»
«Kõrboja pole mulle mingi õnn,» vastas perenaine. «Mina ütlesin isale, et ma
sinna ainult siis jään, kui teie peremeheks tulete.»
«Muidu?» küsis Villu.
«Ma ei tea, mis muidu... Müüme Kõrboja ära või anname ta rendile,» vastas
perenaine.
«Mõtete ometi, mis te räägite,» ütles Villu nagu hirmul, sest temal oleks nagu
külm tuul südame alt läbi puhunud. «Mina võin ju sootuks pimedaks jääda, nagu
arst mulle ütles, kui ta küsis, kas ma üksi olen või on mul juba perekond. Jumal
tänatud, et üksi olete, ütles ta mulle, nõnda on ikkagi kergem, sest kes teab,
kuniks teie päevavalgus ulatub. Pärast rääkis ta küll teisiti, aga seda ei või
uskuda.»
«Aga Eevi oma pojaga?» küsis perenaine. «Temaga on teine lugu,» vastas
Villu, «tema kõlbab mulle ravitsejakski. Aga ega ma veel tedagi pole võtnud,
istun nagu hunt aianurgas ja laksutan hambaid. Ah preili, kui te teaksite, kuidas
ma need päevad kui hunt hambaid olen laksutand!»
«Jätke kõik hambalaksutused ja tulge Kõrbojale peremeheks,» ütles
perenaine, «seal on teid vaja, seal oodatakse teid. Tulge või täna sisse, tulge
jalamaid, tulge pühapäevariietes.»
96
Perenaine palus, aga Villu oli järeleandmatu kui loom, keda kuhugi tahetakse
ajada: ta läheb igale poole, aga mitte sinna, kuhu teda aetakse. Läbi tule ja vee
läheb ta mujale, mitte sinna, nagu varitseks teda seal hädaoht, surm.
«Ei,» vastas Villu, «ei või. Kõrbojal jään teile risuks ja iseendale vaevaks.»
«Ärge muretsege minu eest,» ütles perenaine, «tulge ainult, kui aga Kõrboja
teile meeldib.»
Aga Villu ei saanud muidu, kui pidi ka perenaise eest muretsema, ehk küll
Kõrboja talle meeldis. Katkul võis Villu ükskõik kuidas edasi elada, ta võis kas
üsna pimedaks jääda või veelgi mõne oma ihuliikmeist kaotada, ikka veel arvas
ta, et maksab elada. Aga nõnda, nagu ta oli, või päris pimedana Kõrbojale
minna, sellega ei saanud Villu mitte toime. Veel enam: Villu kippus Kõrboja
perenaisega täna siin pimedas rääkides iseendalt küsima, kas tõesti maksab
pimedana ja vigasena Katkulgi elada, kui nii hirmsasti tahaks kõigest hoolimata
minna Kõrbojale?
Eriti piinas see küsimus teda siis, kui perenaine lõpuks tal haigest käest kinni
võttis, sellest kinni hoidis ja seda silitas, nagu oleks ta mõni Kuusiku sauna Eevi,
kellega tal poeg. Ainult perenaine oli naljakam kui Eevi, Villule paistis, et
naljakam, sest tema hakkas haiget kätt oma käte vahel hoides rääkima, nagu
oleks see mõni elav olend või nagu oleks see Villu ise.
«Sina tömpnina, sina igavene tömpnina,» nõnda oli perenaine Villu
mälestuse järgi rääkinud, «miks ei taha sa Kõrbojale peremeheks tulla? On's see
veel vähe? Aga mul ei ole rohkem, ma pakun kõik, mis mul on, pisut hilja küll,
aga ikkagi pakun. Ma rumal ei osanud seda õigel ajal, siis läksin võõrsile.»
Nõnda oli perenaine rääkinud, kui nad seisid Kõrboja aia taga, kuhu Villu ta
oli saatnud ja kus nad seisid teineteisele nii lähedal, et Villu tundis perenaise
riideid, tema soojustki vist läbi riiete. Sel silmapilgul ei saanud Villu muidu, kui
pidi terve käega perenaise ümbert kinni võtma, sest perenaine seisis nõnda, et oli
hea võtta. Pidi kinni võtma, kinni hoidmagi ja pidi lubama paari päeva pärast
lõpliku vastuse anda, pidi lubama peaaegu oma tahtmise vastu, sest mis võis
Villu, kui Kõrboja perenaine seisis nii ligi, et hea oli terve käega tema ümbert
kinni võtta.
Ainult ühte võis Villu, sest see oli paratamatu: ta läks meeletumana koju kui
kunagi enne ja ta viskles asemel hullemini kui laatsaretiski ning ei leidnud ega
leidnudki und.
97
21
Pähklipüha öösel vastu esmaspäeva kadus Kõrboja Mousi ning ükski ei
mõistnud alguses arvata, kuhu tema küll võis kaduda. Nooremalt läks ta küll
mõnikord kauemaks ajaks ära, aga siis armastas ta lindudele ja jänestele jahti
pidada, siis armastas ta pikemaid pulmareisisid ette võtta, aga nüüd ei kõlvanud
tema jalad enam jahiks ja emand Veenus oli ta juba ammugi maha jätnud, nii et
pulmad, peetagu neid lähedal või kaugel, teda enam põrmugi ei huvitanud.
«Otsige, ehk on ta kuhugi surema läind,» ütles van Rein viimaks, «kaebasite
ikka, et ei enam taha teine süüa.»
«Lähevad siis koerad kodust välja surema?» küsis perenaine.
«Nemad poevad ikka kõrvale, ei nemad teistele risuks jää,» vastas isa.
Sõna «risuks» torkas perenaist valusalt, sest talle tuli meelde, et ka Katku
Villu enda kohta sedasama sõna eile õhtul oli tarvitanud. Ja perenaine ei saanud
muidu, kui pidi isale ütlema:
«Küllap Mousi seda on ära teeninud, et ta kodus võiks surra.»
Sellega jutt lõppeski seks korraks ja vaevalt oleks seda uuesti alustatud, kui
mitte perenaine juhuslikult poleks kuulnud Mikku ütlevat:
«Ei tea, mis see Katku koer ulub, mis selle arusse on läind, kas meie Mousi
õige tõesti surnd, leinab seda või?»
Nüüd kuulis ka perenaine, et kellegi koer ulub ja et ulgumine kostab
tõepoolest Katku poolt.
Ta andis käsu maja ümbrus läbi otsida, kas vahest Mousit kuskilt ei leia, läks
isegi otsima, mingisugune õudne värin rinnas, nagu otsiks ta mõnda inimest kes
kui tina tuhka kadunud. Aga ei olnudki vaja kaua otsida, kui juba eestegija Mikk
tagant rohtaia otsast pihlaka alt hüüdis:
«Näe, kus teine sirukil!»
«Kas surnud?» küsis perenaine.
«Juba külm ja kange,» vastas Mikk, kes koera jalaga torkas.
Läksid ka teised sinna, läks perenaine isegi, ja kõik nägid, et Kõrboja Mousi
on juba külm ja kange. Jalad sirevil, pea pisut liiga tagasi lükatud, nagu hakkaks
tal magades kuum, nõnda lamas ta pikuti poolmädanenud pingi all, kus
perenaine armastas õhtuti istuda, kui langes kaste ja lõhnas rohtunud ja
rägastunud aed.
«Siis siia pingi alla, sinder, nagu põleks tal paremat kohta,» ütles eestegija
Mikk ja küsis perenaiselt: «Kuhu ta matta?»
«Matke ta siiasamasse,» vastas perenaine.
«Pingi alla?» küsis Mikk.
«Sinnasamasse, kus ta on» ütles perenaine.
«Siis tuleb pink ära võtta, ei muidu kaevata saa,» arvas Mikk.
«Võtke ära, kui muidu ei saa,» käskis perenaine, «ja kaevake hea sügav auk.»
98
«Aga mis pingiga pärast seab?» küsis Mikk. «See on ju mädand, ei maksa
teist tagasi panna.»
«Pingi asemele tuleb uus,» vastas perenaine.
«Siiasamasse?»
«Siiasamasse.»
Nüüd oli seisukord selge ja Mikk läks labidat tooma, sest perenaine tahtis, et
eestegija Mikk ise Mousi maha mataks, hea sügava augu kaevaks. Perenaine
seisis juures ja vaatas Miku tööd pealt, nagu oleks ta kubjas, kes kaevajat
kiiremale tööle sunnib. Aga perenaine ei sundinud Mikku kordagi, perenaine ei
pannud vist tähelegi, mis Mikk tegi, tema seisis muidu siin ja vaatas, nagu
poleks tal midagi muud maailmas vaadata.
«See koer seal ulub ikka veel,» ütles perenaine Mikule, kui see juba augu
kaevamisega hakkas joonde saama.
«Katku oma hakkab vist hulluks minema,» arvas Mikk. «Meie oma oli vana,
suri ära, see seal on noorem, läheb hulluks, mis ta muidu ulub.»
«On's see ikka tõesti Katku oma?» küsis perenaine.
«Ulgumine hoiab sinnapoole,» ütles Mikk, «mujalt ei kostaks nii selgesti,
oleks kaugel.»
Perenaine seisis ja kuulas, kuulas veel siis, kui Mikul koera haud juba kinni
aetud, kuulatas kambrist läbi aknagi, kuni enam midagi kuulda ei olnud.
Perenaisel oli täna imelik rahutu tundmus, nagu peaks ta Katkule vaatama
minema, mis nende koer küll ulub, hakkab ta tõesti hulluks minema, nagu
eestegija Mikk arvab, või on midagi muud lahti, mis ajab vanad koerad surema
ja nooremad ulguma. Perenaine ei saanud enne rahulikku meeleolu tagasi, kui
Jaan pärast lõunat veskilt koju tuli ja sõnumi tõi, et Katku Villu lasknud enda
öösel maha, haavlilaenguga lasknud enda maha. Nüüd oli rahu Kõrboja
perenaise südames, enam ei kuulatanud ta kordagi, kas kostab veel Katku poolt
koera ulgumine või mitte. Ta läks oma tuppa ja pani ukse lukku, ukse lukku ja
aknad kinni, mis olid avatud päikesepaistelisele ja soojale sügisilmale.
Keegi ei pannud õieti tähele, kui kauaks perenaine nõnda oma tuppa jäi,
ainult vana Rein ise käis toa ümber, nagu oleks ta millegipärast ärevil või nagu
kardaks ta midagi, oodates tütre ukse ja akende avanemist. Ja kui see viimaks
sündis, nagu poleks midagi iseäralikku juhtunud, siis tõmbas Rein kergemalt
hinge tagasi. Aga kui ta nägi, et tütar enda riidesse oli pannud, nagu mõtleks ta
kauemaks kodust välja minna, siis algas vanamehe rinnas uus ärevus.
Pooljoostes läks ta tütrele õueväravasse järele ja hüüdis:
«Anna! Anna ae! Kuhu sa lähed?»
«Ma ei tea,» kõlas vastus.
«Millal sa tagasi tuled?»
Selle peale ei tulnudki vastust.
«Kas jäädavalt tahad ära minna?» küsis isa.
Nüüd jäi tütar seisma, nagu oleks tal midagi meelde tulnud.
99
Peatus, pöördus ümber ja astus paar sammu tagasi Kõrboja õuevärava poole,
kus seisis isa.
«Ära küsi, isa, praegu ei tea ma midagi,» ütles Kõrboja perenaine viimaks ja
läks siis edasi, läks seda teed mööda, mis viib järvele, mis viib aga ka küla poole
ja maanteele ning Katkule, Mädasoole, Metstoale ja Põrgupõhja, kui suuremalt
teelt pahemat kätt ära pöörata.
Seda viimast teed läks perenaine. Isa kõndis silmnäos tükk maad järele, nagu
tahaks ta näha, kas tütar läheb järvele või pöördub maantee poole, kust pääseb
vaksalisse. Aga ei — tütar läks Katku poole, sest seal oli täna hommikul koer
ulgunud.
Vana Rein oli kord salajas rõõmutsenud, kui Katku Villu oma parema käe
lömastas ja oma terve silma vigastas, aga tema surma pärast polnud vanamehe
südames raasugi rõõmu, kui ta vargsi hiilis täna oma tütre kannul. Tema pärast
oleks võinud Katku Villu elada, ta oleks võinud kas või päris pimedana elada,
sest siis poleks temal vanainimesel täna vaja olnud nõnda oma tütre kannul
hiilida.
100
22
Oli alles üsna pime, oli võib-olla päris koidu hakul, kui Katku perenaisele
kõrvu puutus, et nende koer ulub. Perenaine katsus veel kord silmad kinni lasta,
aga ei saanud, sest koer ei jätnud ulgumist.
«Mis selle pimeda arusse on läind,» lausus perenaine endamisi, aga niipea
kui ta seda oli lausunud, tuli tal kohe millegipärast Villu meelde. Võib-olla tegi
seda sõna «pime», mida ta juhuslikult oli tarvitanud, võib-olla üks teine asi, mis
perenaise tähelepanu oli köitnud: eile õhtul nimelt oli Villu hilja koju tulles toast
püssi võtnud ja sellega aida poole läinud, kus lakas ta ikka veel magas.
«Mis sa veel sellega teed?» küsis temalt õhtul ema.
«Mis ta siin kambriski vedeleb,» vastas Villu, «viin teise endale ligemale.»
See püssiviimine ja sõnavahetus tuli eidele nüüd meelde, kui ta kuulis koera
ulgumist ja ei saanud enam silma kinni.
Kui õues juba seletama hakkas, tõusis eit sängist ja läks palja jalu akna alla
vaatama, kas ehk näeb, kus see koer õige ulub. Ja nägigi: koer istus aidavahe
väravate ees, ajas nina vastu taevast ning undas. Koera seal nähes tuli eidel
meelde, kuidas ta suure ristipäeva hommikul sealsamas oli istunud, ainult
vaikselt, nagu varjaks ta mõnda saladust. Siis oli tema, lihataldrik käes, läinud
vaatama, kas õige Villu on ehk koju tulnud, ja oligi teise aidalakast leidnud. Sel
korral olid seal mullused heinad, nüüd on juba värsked, kopli aruheinad, täis
krooklehti, mida armastab lammas.
«Ega ometi Villuga midagi ole juhtund,» mõtles ema akna all seistes ja
ulguvat koera vaadates, mõtles ja tahtis suurrätiku ümber võtta, et vaatama
minna. Aga äkki hakkas tal millegipärast õudne ja ta läks tagakambrisse sängi
juurde, kus vanamees alles magas, ning ütles:
«Vanamees, tõuse õige üles, koer ulub aidavahe väravate ees.»
«Las ta ulub, kuni tal himu täis saab,» vastas vanamees uniselt ja tusaselt.
«Mõtlesin, et ehk on Villuga midagi, mis see koer muidu just seal aidavahe
väravate ees,» rääkis eit.
«Mis sellega veel võiks olla,» ütles vanamees rahulikult, nii et eidegi kartus
kadus.
Ta võttis suurrätiku ja läks.
Aga vanamees polnudki nii rahulik kui tema rääkimine, tema isegi oli koera
undamist kuulnud ja imestanud, mis see küll pimedas lõugab. Ja kui nüüd eit
välja läks, kobis ka vanamees sängist ja astus akna alla vaatama, kuidas eit aida
poole läheb.
Eite lähenemas nähes pistis koer nina aidavahe väravate vahelt sisse ja
nuusutas, saba sorgus tagumiste jalgade vahel. Areldi avas eit väravad, seisatas,
vaatas, laskis siis suurräti otsad lahti, lõi käed laiali ja kukkus maha. Peaaegu
oleks ta koera peale kukkunud, kui see poleks eest ära karanud. Aga järgmisel
101
silmapilgul ajas ta enda uuesti jalule ja hakkas tuigerdades, nagu meeletult, toa
poole tõttama.
Seda nähes arvas juba vanameeski, et küllap Villuga ikka midagi on. Ja läks
särgiväel õue, läks eidele aidateel vastu ja küsis — ta isegi ei teadnud, mis ta
veel pidi küsima. Aga eit ei vastanud, mitte sõnagi ei vastanud ta, liigutas ainult
oma vana ja hambutut suud.
Vanamees ei oodanudki enam vastust, ta läks eidest mööda, läks otseteed
avatud aidavahe väravate ette ja vaatas sisse: poeg Villu lamas ristseliti keset
savipõrandat, püss nagu truu seltsimees kõrval. Põrandal oli midagi
mustjaspunast näha. Isa seisis natukene aega liikumatult paigal, pöördus siis toa
poole ja ütles eidele:
«Esimene mehetemp tema elus.»
Nüüd pääsesid ka ema keelepaelad ja silmalaud vallali.
«Eks ma mõelnd kohe, et mis see koer muidu,» nuuksus ta.
Isa astus aidavahele sisse, et asja lähemalt järele vaadata. Höövlilaastud, mis
tänini mööda põrandat laiali vedelesid, olid kokku aetud kruupingi otsa taha
nurka, põrand oli puhas nagu pühitud ja seal puhtal põrandal lamas Villu
ristseliti.
«Ta on kartnud, et püssist tulekahi hakkab, sellepärast on ta põranda enne
puhtaks teind,» arvas isa.
«Sa vaesekene!» haletses ema.
«Kahest rauast korraga,» tähendas isa natukese aja pärast, kui ta oli
silmitsenud poja purustatud pealuud ja võtnud maast püssi kätte.
«Küll pidi tal valus olema!» ohkas ema.
«Seda mitte, eit,» vastas vanamees lohutavalt. «Meie Villu ei osand küll
elada, aga surnd on ta kui täismees.»
Selles arvamises sõitis Katku Jüri poja puusärgi järelegi.
Pärast lõunat, kui Kõrboja perenaine Katkule tuli, et Villut näha, küsis selle
ema perenaiselt:
«Mis te talle eile tegite, et ta nõnda?…»
«Ma kutsusin teda Kõrbojale peremeheks,» vastas Kõrboja perenaine.
«Seda ma arvasin kohe, et kes muud kui teie,» ütles ema. «Teie ei and talle
enne hingerahu, kui saite, mis tahtsite.»
«Ema, seda ma ei tahtnud ju!» hüüdis Kõrboja perenaine vastu. «Usu, ema,
oleks ma teadnud, et see nõnda lõpeb, siis poleks ma teda Kõrbojale peremeheks
kutsunud.»
Nüüd ei teinud Villu ema Kõrboja perenaisele enam ainustki etteheidet, nagu
oleks sõna «ema» ta alatiseks lepitanud. Ta hakkas ainult nutma, ja kui ka
Kõrboja perenaine enam pisaraid ei saanud tagasi hoida, nutsid üheskoos, nagu
oleksid nad tõepoolest ema ja tütar.
«Ma tahtsin ju nii, et ta tuleks,» lausus Kõrboja perenaine nagu andeks
paludes, «sellepärast kutsusin teda.»
102
«Seda ma kartsin, kartsin sest ajast saadik, kui ta oma parema silma peast ära
jooksis,» ütles ema. «Tema ei tahtnud, et Kõrbojal oleks vigane peremees.»
Selle peale ei vastanud Kõrboja perenaine enam midagi, vaid nuttis ainult
ühes Villu emaga, nagu oleks nutmine mõni raske töö, mida tarvis vanainimesel
aidata ära teha.
«Puutume ehk veel kokku,» ütles eit perenaisele, kui see viimaks minekut
tegi. «Kes teab,» vastas perenaine, «ehk tulen millalgi veel siiapoole käima.»
«Sõidab siis preili Kõrbojalt ära?» küsis eit.
Alles nüüd sai Kõrboja perenaisele endalegi selgeks, mis ta oli otsustanud
teha siin Villu emaga üheskoos nuttes: ta oli otsustanud jäädavalt Kõrbojalt
lahkuda, oli otsustanud seda jalamaid teha, sest ka jalgsi jõudis ta veel õhtusele
rongile, mis linna viis. Mis ta linnas tegema hakkab, seda ta ei tea, selle üle ei
murra ta praegu oma peadki, aga küllap ta seal seda näeb.
Isale saadab ta sõna, jah, isale võiks ehk Villu emagi sõna viia, veel täna
õhtul, aga mitte enne, kui rong juba lähemast jaamast läbi linna poole on
vuranud. Nõnda korraldabki Kõrboja perenaine asja ja siis läheb ta Villu ema
juurest, kellel ta on aidanud kõigest hingest nutta.
Õhtul, kui Katku Jüri poja puusärgiga koju tuleb, ei tahaks eit talle rääkidagi
Kõrboja preili käimisest, aga ometi peab ta seda tegema, sest ta ei saa muidu
Kõrbojal ära käia.
«Mis sa nii hilja sinna otsid?» küsib temalt vanamees.
Nüüd peab eit rääkima ja seletama.
«Preili palus minna,» ütleb ta.
«See käis taga siin, kui ära olin?» küsib vanamees.
«Käis Villut vaatamas teine,» lausus eit silmi pühkides.
«Mis ta tast veel vaatab,» urises vanamees, «ega tast enam Kõrbojale
peremeest saa.»
«See'p see ongi, et ei saa,» vastas eit, «seda ta kurdabki.»
Vanamees ei öelnud selle peale midagi, popsutas ainult piipu ja sülitas, nii et
eit jätkas:
«Preili läheb nüüd Kõrbojalt ära.»
«Villu pärast või?» müsas vanamees.
«Villu pärast näh,» rääkis eit. «Ütles teine, et nüüd lähen ära, ei tea, kas
kunagi enam Kõrboja maile tulen. Pidi teine jalamaid minema, vana Reinu
teadmata, palus mind sellele õhtul ütlema minna, muidu hakkab see ei tea mis
arvama.»
«Ah siis Villust oleks võind ikka tõesti Kõrboja peremees saada?» küsis
vanamees.
«Nii see näib,» vastas eit. «Preili ise ütles, et tema kutsund teda...»
«Kuhu?» päris vanamees, kes ikka veel kahtles.
«Kõrbojale peremeheks... eile õhtul kutsund... ise ütles teine... nuttis ja
ütles,» rääkis eit oma nutust suud näppides.
103
«Meie Villu oli ikka päris tola,» ütles vanamees halvakspanevalt, sest temale
ei mahtunud pähe, mis pidi küll poja arus olema, kui ta ei tahtnud Kõrbojale
peremeheks minna, vaid ennem endale kaks haavlilaengut suhu laskis. Tema,
Katku Jüri, oleks läinud, oleks kas või pimedast peast läinud ja oleks maha
jätnud oma värkstoa ning uue keldri. «Teda kutsutakse Kõrbojale peremeheks ja
tema laseb sellepärast enda maha,» lausus vanamees natukese aja pärast mõttes.
«Kes teda teab, miks ta enda maha laskis,» vastas eit, «kes teise sisse näeb.»
Nõnda lõppeski jutt pojast. Veidikese vaikimise järel küsis eit nagu suud
mööda:
«Kas siis lähen õige või?»
«Mis siis ikka, kui sa lubasid,» vastas vanamees. «Ära aga kauaks jää.»
«Mis ma siis kauaks,» ütles eit. «Minna ja tulla, muud ühti.»
Aga ometi jäi eit kauaks, nii et vanamehel oodates igav hakkas, õue kuulama
läks ja tuppa tagasi tulles pomises:
«Mine viimaks öösel teist taga otsima.»
104
23
Kõrboja perenaine läks pikkamisi Katku õuest välja, nagu mõtleks ta millegi
üle või nagu vaatleks ta Katku ilusat keldrit, mis kõlbaks ennem Kõrbojale kui
siia. Aga ei ta mõelnud millegi üle ja tema silm ei seletanud keldrit ega Villu
«värkstubagi», millel luugid ühes raudlattidega akende ees. Kõrboja perenaine
läks muidu niisama aeglasel sammul, sest tal oli aega küll, rongile jõudis ta
niikuinii aegsasti.
Võimalik ka, et ta ainult siin nii pikkamisi astub, siin Katku õues, tema
põldude vahel, nõmmeteel, kus Villu uuris kord kahe- ja neljajalgsete jälgi, uuris
Kõrboja preili ja tema poolkurdi, poolpimeda Mousigi jälgi. Pärast lisab ta ehk
sammu, siis kui algab suurem tee sealt kõrgete juurikatega männi alt, kus koliseb
vanker kojusõidul nii valjusti, et isa seda kuuleb õues istudes ja tütart oodates.
Maanteel võiks kas või joosta, kui muidu õigeks ajaks vaksalisse ei jõua, rongis
aega puhata küll, kui see vurab linna poole.
Nõnda läks Kõrboja perenaine, kui ta läks Katku õuest ja kui Villu ema
vaatas talle õueväravast järele: läks ja astus nagu vanainimene. Aga Kõrboja
perenaine ajas vaevalt kolmekümne ligi ja tema pisut mehelikes liikmeis oli veel
jõudu küll. Ilu ja armsust polnud tal kunagi tarbeks olnud, jõust oli ikka
jätkunud, aga täna näis Katku Villu emale, et Kõrboja preili on ka ilus ja armas.
Mis võis Villu ema sinna parata, et ta alles täna märkas, kui ilus ja armas võib
olla Kõrboja preili nuttes Villu pärast ja minnes metsa poole, nagu oleks ta juba
kolmekümneselt vanainimene. Kõrboja preili oli minnes nii ilus ja armas, et
Villu ema aina nuttis ja nuttis teda vaadates, nuttis veel siis, kui enam kedagi
polnud näha ja kui preili oli ehk juba suure männi alt läbi jõudnud suuremale
teele, mis viib läbi küla maanteele.
Aga Kõrboja perenaine ise läks nõnda, nagu poleks ta kellegi meelest ilus ja
armas, nagu poleks ta seda kogu eluaeg kunagi olnud ja nagu peaks ta suremagi,
ilma et ta oleks kellegi meelest ilus ja armas — nõnda läks Kõrboja perenaine,
kui ta läks Katku õuest. Ta läks nõnda, nagu poleks ka tema enda meelest miski
enam ilus ja armas ja nagu peaks ta tõepoolest suremagi, ilma et miski oleks
veel tema meelest ilus ja armas. Läks Katku õueväravast, läks Katku põldude
vahelt, läks põlluväravast metsagi; läks mööda metsa, läks üle katku, kus kahel
pool teed ummistunud kraavid pajupõõsastega kaldal; läks, kuni jõudis välja
kõrgele nõmmele; läks selle teeni, mis viib Mädasoole, Metstoale ja Põrgupõhja,
kust pääseb edasi ainult jalgsi, kuni algab uus metsatee, algavad uued põllud,
tuleb maantee, läheb üle raudtee ja ikka edasi, kas või maailma otsa.
Kõrboja perenaine ei lähe sinna, vaid mõtleb teisele poole pöörduda, aga
enne kui ta seda saab teha, näeb ta kedagi istumas männijuurikal pehmel
samblal, keset punaselt valuvaid pohli. Inimene istub ja hoiab last süles, ta istub
ja hoiab teda nõnda, et Kõrboja perenaine punaseid marju vaadeldes ei tea miks
105
arvab, et küllap sealgi männi all marjad kasvavad, kus istub inimene oma
lapsega.
Perenaine jääb seisatama ja nüüd näeb ta, et inimene istub ja nutab, inimene
nutab, aga laps magab rahulikult tema süles keset punaseid marju, magab ja
lutsib oma sõrmi. Ja perenaine mõtleb, et miks küll inimene nutab, kui laps
magab nii rahulikult keset marju, mis punavad ja millel pole otsa ega äärt siin
kõrgel nõmmel ega lohkudel, katku servadelgi.
Aga siis kuuleb Kõrboja perenaine, et inimene ütleb:
«Tere, preili.»
Seda häält on ta enne kuulnud, seda lastki on ta enne näinud, kes nii
rahulikult magab keset punaseid marju ja lutsib oma sõrmi. Ja perenaine
tunnistab inimest ning last, nagu ei tuleks ega tuleks tal meelde, kes on küll see
inimene ja kes on see laps keset punaseid marju.
«Kas preili ei tunne või?» küsib inimene. «Mis te siin teete, Eevi?» küsib
perenaine vastu. «Miks te nutate?»
«Preili tuleb vist Katkult?» küsib Eevi jällegi ja nüüd taipab Kõrboja
perenaine äkki, miks nutab inimene männi all pehmel samblal, kui laps magab
rahulikult tema süles keset punaseid marju.
«Tulen sealt,» vastab perenaine.
«Kas ikka õige või?» pärib Eevi.
«Õige,» vastab perenaine, ilma et teda huvitaks, mille kohta küsimus käib.
«Miks te lapsega siin istute?» küsib perenaine natukese aja pärast.
«Tulin, tahtsin Katkule minna,» räägib Eevi. «Ema suri täna ära, tahtsin
Villut abiks, aga Mädasoo tuli vastu, läks veskile, rääkis, mis Villuga. Enne ei
teadnud, ei saand kodust jalga välja tõsta, nüüd teel kuulsin, tulin siiamaale, siia
teelahkmele ja mõtlesin, et mis ma siis veel Katkule lähen, kui Villut enam ei
ole, kes mulle sealt veel abiks tuleb. Mõtlesin ja istusin siia jalgu puhkama, näe
poiss väsitab ju ära, raske teine, jäi magama.»
«Jah, ei Villust enam abi saa,» lausus Kõrboja perenaine endamisi.
Selle peale ei öelnud Eevi midagi, nuttis ainult. Aga perenaine ei aidanud
temal nutta, nagu ta oli aidanud Villu emal, ei, perenaine seisis ainult ja vaatas,
kuidas laps magab. Ja kui Eevi pärast kaebama hakkas, et nüüd teda saunast
välja aetakse, sest ema on surnud, ütles Kõrboja perenaine talle:
«Tule Kõrbojale, tule poisiga Kõrbojale!»
Aga Eevi ei teadnud kohe, mis vastata, sest ta mäletas, missuguse lauluga ta
ükskord Kõrbojalt oli tulnud, kui ta kandis poissi alles südame all, kus see
peksis jalgadega, nii et emal juba siis pisarad silma kippusid.
Perenaisel ei jäänud muud nõu üle, kui pidi Eevi juurde põlvitama pehmele
samblale, keset punaseid marju, marjade pealegi, sest neid oli nii ütlemata palju
siin metsa all valumas; pidi põlvitama ja pidi rääkima, nagu paluks ta Kuusiku
sauna Eevit, nagu paluks ta tema poegagi.
«Ma annan sulle Kõrbojal toa, kus sa poisiga võid elada,» rääkis perenaine.
«Kui muud tuba ei ole, siis annan sulle vana Madli suure ja valge toa; temale
106
lasen sauna ära parandada. Tema tahtiski juba sauna minna, isagi ehk läheb ühes
temaga sinna, meie jääme omasoodu.»
Ja perenaine võttis Eevi sülest poja, võttis ta oma sülle, tõusis püsti ja ütles:
«Tulge, parem ei ole teil kuskil. Las mina kannan poissi, teie olete teda
küllalt kandnud.»
Eevi kuulaski Kõrboja perenaise sõna, tõusis pehmelt samblalt, tõusis
punaste marjade keskelt ja kõndis ühes Kõrboja perenaisega. Aga suurte
juurikatega männi alt ei pöördunud nad mitte pahemat kätt, kust pääses külla ja
maanteele, vaid läksid otseteed Kõrboja poole. Läks sinna Kõrboja perenaine
isegi, ehk ta küll oli mõelnud teisele poole pöörduda. Läks vististi sellepärast, et
ta süles kandis Katku Villu poega, kelle ta oli leidnud nutva ema sülest keset
valuvaid marju.
Kõrbojale jõudes läks perenaine lapsega otseteed isa juurde ja ütles sellele:
«Tõin Kõrbojale peremehe.»
Isa vahtis pärani silmi tütart, Eevit ja last ning ei mõistnud kaua aega, mis see
peab tähendama või mis selle peale peab vastama. Aga siis taipas ta äkki,
kustpoolt tuul puhub; taipas, et see on ju Katku Villu poeg, keda tema tütar süles
hoiab; taipas, et tütar on koju tagasi tulnud ning mõtleb vististi koju jäädagi. Ja
talle tuli suur rõõm oma tütre pärast, tuli suur rõõm selle lapsukesegi pärast,
keda tütar süles hoidis. Rõõmu pärast see ehk oligi, miks vana Rein midagi
targemat ei osanud öelda, kui aga: «Mis Eevi sellest arvab?»
Aga Eevi ei arvanud midagi, kui ta nägi vana Kõrboja Reinu rõõmsat nägu,
ei, siis ei arvanud Eevi enam mitte midagi, puges ninapidi ainult perenaise
juurde, kelle süles tema laps oli, ja puhkes nutma, nagu oleks ta ise väikeseks
lapseks saanud, kes ootab süllevõtmist. Pisarad tulid silma peaaegu
perenaiselegi, aga tema sai endast võitu.
«Mis sa siis sellepärast nii nutad, et sinu pojast Kõrboja peremees saab,»
ütles vana Rein Eevile lohutavalt. Aga see nuttis veel hullemini.
«Mis peremehe nimi on?» küsis Rein, et teist juttu teha.
«Villu,» vastas perenaine.
«Ikka Villu!» imestas Rein.
«Ikka,» vastas perenaine.
«Käib juba?»
«Nii mis laksub,» ütles perenaine ja pani poisi põrandale. «Mujal käib,
Kõrbojal jookseb,» lisas ta juurde.
Aga peremees ei käinud ega jooksnud Kõrboja põrandal, ta seisis ja vaatas,
nagu imestaks ta oma ümbrust; seisis, vaatas nutvale emale otsa ja tegi
mingisugust ebamäärast häält, mida ainult see mõistis, nii et ta poisi sülle
kahmas ja temaga ukse taha kadus.
«Mõtled sa seda tõsiselt või?» küsis vana Rein tütrelt, kui ta temaga üksi jäi.
«Mõtlen tõsiselt,» vastas tütar.
«Aga millal sellest sulle abi saab!» ütles isa.
«Küllap saab ka,» lausus tütar, «aega on, sinagi elad veel seni.»
107
Selle peale ütles Rein alles natukese aja pärast:
«Jah, mina olen selle asja sinu kätte and, tee, mis tahad. Kui sa Kõrbojale
muidu peremeest ei leia, kui pead kasvatama, noh, siis kasvata. Mina aitan nii
palju kaasa, kui oskan ja suudan.»
«Kui sa seda tahaksid, isa,» ütles perenaine nagu paluvalt.
Seega oli otsustatud, et Katku Villu poeg, kes kandis Kuusiku sauna Eevi
nime, pidi saama Kõrboja peremeheks.
Selle teate viis Katku eit omagi vanamehele Kõrbojalt, kui ta hilja õhtul tuli
vanale Reinule teatama preili ärasõidust linna. Oma imestuseks leidis eit aga
preili kodust oma toast, kus ta oli ühes Kuusiku sauna Eevi pojaga, kes magas.
Eevi ise oli sauna ema juurde läinud, sest surnu nõudis seltsi.
Et Kuusiku sauna Eevi poeg Kõrboja perenaise toas magas, selles see põhjus
oligi, miks Katku eit nii kauaks Kõrbojale jäi, et vanamees teda tahtis juba taga
otsima minna: perenaine pidas teda kinni, ütles, et las kuu tõuseb üles, las ta
tõuseb kõrgemale, siis on metsa all valgem käia. Ja eidel oli hea meel, et
Kõrboja perenaine teda kinni pidas enda ja Kuusiku sauna Eevi poja juures.
Kuu valgel lõpuks eit läkski kodu poole, nagu oleks ta mõni noor tütarlaps,
kes ei leia und suure ja valge kuu pärast. Ta läks peaaegu nõnda mändide all,
nagu polekski vanamees täna poja puusärgi järel käinud. Läks küll pisut küürus,
läks vanainimese raskel jalal, aga süda oli üsna kerge, palju kergem kui
Kõrbojale tulles.
Kergem oli nüüd ka Kõrboja perenaise süda, sest ta oli Kõrbojale peremehe
leidnud punaste marjade keskelt. Nüüd hakkasid Kõrbojal kuldsed päevad, kõik
tundsid, et hakkasid, vana Rein isegi tundis seda, sest tema käis ja vaatas, vaatas
ja kuulatas, nagu hakkaks Kõrbojal tõepoolest midagi liikuma, nagu lööks seal
midagi helisema. Heliseb Kõrboja ise, heliseb tema nõmm pedakase pasunana
kevadeõhtul; heliseb rabagi kuni Mädalaukani, võib-olla sealpool
Mädalaugastki, ainult Rein ei kuule seda. Ja järvelt kajaks nagu vastu, nii et pole
muud, kui käi ja vaata, vaata ja kuulata, kuidas kõik liigub ja heliseb.
Vana Mousi haua kohta pandi veel tänavu sügisel uus valge pink paksu
pihlaka alla, pandi otseteed pihlaka marjakobarate alla. Aias oli tööd ja tegemist,
aias oli juurimist ja rägumist, sest põõsapadrik võttis igal pool võimust, nii et
aed oli muutunud ussipesaks. Mikk sõitis perenaisega linna ja tuli sealt tagasi
kahe uue sahaga sügiskündide tarvis. Räägiti sellest, missugused katused kõige
enne parandamist nõuavad, missugused hooned ja asjad kohendamist.
Perenaisest sai nüüd igale poole, sest ta tõmbas, kui koht ja aeg seda nõudsid,
endale säärsaapad jalga — nõnda sai perenaisest igale poole. Aga järve äärde
peole ei saanud temast mitte enam, koguni mitte, sest Kõrbojal oli nüüd
peremees kodus, kes valvas perenaise järele pidude pärast. Perenaine andis küll
järgmisel kevadel luba järve äärde uue kiige ehitada, ta andis meestele kiige
ehitamiseks isegi päeva ja puud ning ei nõudnud Miku ega kellegi teise
käemeheks hakkamist poiste riiu pärast, aga ise ta kiigele ei läinud, ise mitte.
Või kuigi läks, siis läks ta, kui polnud seal teisi, läks ainult ühes peremehega,
108
kiikus temaga, sest ainult nõnda kiikuda oli lõbus. Kui teised teda kaasa
kutsusid, vastas perenaine naljatades, ehk küll kõik mõistsid, et ta sugugi nalja ei
heida, — ta vastas:
«Las peremees teeb pidu, las tema kutsub, siis lähen.»
Ja ei läinud ega läinudki enam järve äärde, kus tüdrukud kilkasid uuel kiigel.
Birkenruh, 19. VII 22.
109