Nr. 7 (116), 3. aprill 2000 [Juhtkiri] Mida ta suudab? ANALÜÜS. Mida suudab Venemaa uus president Vladimir [Majandus] Putin? Luup pakub kolm nägemust kolmelt nimekalt [Elu] analüütikult: filantroop George Soroselt, vene aristokraadiperes võrsunud Prantsuse Akadeemia [Sport] peasekretärilt Hélčne Carrčre d’Encausse’ilt ja omaaegselt N Liidu rahvasaadikult Hardo Aasmäelt. tekst George Soros [ ] Nr. 6 (115), ------------------------------------------------------ 20. märts 2000 [Image] õukogude impeeriumi kokkuvarisemine 1989 ja [------] Nõukogude Liidu lagunemine 1991 pakkus ajaloolise võimaluse muuta see osa maailmast avatud [ ] Nr. 8 ühiskondadeks; kuid Lääne demokraatiad polnud oma ülesannete kõrgusel ning kogu maailm peab selle (117), tagajärjel kannatama. Nõukogude Liit ja hiljem 17. aprill Venemaa vajas välisabi, sest avatud ühiskond on 2000 keerukam sotsiaalse organiseerituse vorm kui suletud ühiskond. Suletud ühiskond käsitab sootsiumi organiseeritust vaid üheti - see on ametlikult heaks kiidetud ja jõuga pealesunnitud vorm. Avatud ühiskonnas pole kodanikel mitte üksnes lubatud, vaid neilt lausa nõutakse iseseisvat mõtlemist ja ühiskondlik korraldus lubab eri huvide, tausta ja vaadetega inimestel rahumeelselt koos elada. Nõukogude süsteem oli ilmselt kõige ulatuslikum suletud ühiskonna vorm, mille inimene iial välja mõelnud. See imbus pea kõikidesse eksistentsi vormidesse: mitte üksnes poliitilisse ja sõjalisse, vaid ka majandus- ja intellektuaalsesse ellu; oma agressiivsuses üritas ta hõlvata isegi loodusteadusi, nagu näitas Lõssenko juhtum. Üleminek avatud ühiskonnale vajas revolutsioonilist muutust rezhiimis, mida ei olnud võimalik teostada abita väljastpoolt. Just see arusaam sundis mind sekkuma ja looma avatud ühiskonna fonde endise Nõukogude impeeriumi riikides üksteise järel. Kuid Lääne avatud ühiskonnad sellisele arusaamale ei jõudnud. Pärast Teist maailmasõda käivitasid Ameerika Ühendriigid Marshalli plaani; pärast nõukogude süsteemi kokkuvarisemist oli niisugune initsiatiiv mõeldamatu. Pakkusin midagi säärast välja 1989. aasta kevadel konverentsil Potsdamis, mis asus tollasel Ida-Saksamaal, ja mind naerdi sõna otseses mõttes välja. Kõige kõvem naerja oli William Waldegrave Margaret Thatcheri välisministeeriumist. Margaret Thatcher oli kindlameelne vabaduse kaitsja - külastades kommunistlikke riike nõudis ta kohtumisi dissidentidega -, kuid ta ilmselt ei mõistnud, et avatud ühiskond tuleb üles ehitada ja et see ülesehitustöö vajab - ja ka väärib - abi väljastpoolt. Veendunud turumajanduse pooldajana ei uskunud ta valitsuse sekkumise otstarbekusse. Tegelikult jäeti endised kommunistlikud riigid iseenda hooleks. Mõned said hakkama, teised mitte. Venemaa küsimuses on palju süüdlaste otsimist ja näpuga näitamist. Kirjutatakse artikleid, küsides: Kes kaotas Venemaa? Olen veendunud, et meie, Lääne demokraatiad, oleme suures osas selle eest vastutavad ja oma tegematajätmistes on kõige patusemad Bushi ja Thatcheri valitsused. Kantsler Kohli osa on komplitseeritum. Nii ulatuslike laenude kui ka annetustega oli Saksamaa Nõukogude Liidu ning hiljem Venemaa suurim finantstoetaja, ent Kohli ajendas selleks pigem soov saada Venemaalt nõusolek Saksamaa taasühendamiseks kui tahe aidata Venemaal muutuda. Ma väidan, et kui Lääne demokraatiad oleksid asja tõepoolest käsile võtnud, oleks Venemaa asunud kindlalt turumajanduse ja avatud ühiskonna teele. Ma mõistan, et minu väide on vastuolus valitsevate vaadetega. Selles on vastuolu tegelikkusega, sest pingutused reformeerida majandust kukkusid haledalt läbi. Kes väidab, et tulemus oleks võinud olla teistsugune, peab uskuma välisabi tõhususse; kuid välisabil on must minevik ja mõte, et valitsuse sekkumine võiks majandust tegelikult aidata, on vastuolus valitsevate turumajanduslike eelarvamustega. Seega koondub tähelepanu sellele, kes mida valesti tegi. Kuid tagajärgede eest tuleb vastutusele võtta just nimelt seesama turumajanduslik eelarvamus. See sõdis tõelise pühendumuse vastu aidata Nõukogude Liitu ja hiljem Venemaad. Tõeliselt pühendunud oli Kohli valitsus Ida-Saksamaa aitamisele, kuid see oli ajendatud taasühinemise soovist; samasugust motiivi Nõukogude Liidu aitamiseks polnud. Inimesed tundsid küll poolehoidu, kuid see oli äsjatekkinud. Lääne avatud ühiskonnad ei uskunud, et avatud ühiskond võiks olla ihaldatav eesmärk, mille saavutamine õigustaks märkimisväärset pingutust. See oli minu suurim pettumus ja möödapanek. Mind eksitas külma sõja retoorika. Lääs tahtis muutusi toetada küll sõnades, kuid mitte rahaga, ja igasugust abi ja nõu eksitas turumajanduslik eelarvamus. Venelased janunesid ja olid vastuvõtlikud igasuguse väljastpoolt tuleva nõuande suhtes. Nad mõistsid, et nende endi süsteem on mäda ja kippusid Läänt idealiseerima. Nad tegid sama vea mis minagi: nad arvasid, et Lääs on tõepoolest mures. Asutasin fondi Nõukogude Liidus juba 1987. aastal. Kui Gorbatshov helistas Gorkis paguluses viibivale Sahharovile ja tegi talle ettepaneku «taasalustada oma patriootlikku tegevust Moskvas», siis ma mõistsin, et teoksil on revolutsiooniline muutus. Olen oma elamusi kirjeldanud mujal. Asjassepuutuv on siinkohal, et 1988 panin ette luua rahvusvaheline töörühm, kes uuriks «avatud sektori» loomist nõukogude majanduses ja minu mõningaseks üllatuseks - olin siis silmapaistmatu fondijuht - olid NSVL-i ametiisikud minu ettepanekuga nõus. Minu ideeks oli luua käsumajanduse sees turusektor, valida selleks näiteks toiduainetööstus, mis müüks oma tooteid tarbijatele pigem turu- kui riiklike hindadega (koos vastava süsteemiga kujundada riigihinnad turuhindadeks). Seda «avatud sektorit» saaks siis järk-järgult laiendada. Peagi sai selgeks, et see idee pole teostatav, sest käsumajandus on liiga tõbine, et toita turumajanduse loodet. Teiste sõnadega ei suudetud lahendada üleandehinna arvutluse probleemi. Ent isegi säärast läbimõtlematut ideed tähtsusetust allikast toetati kõrgeimal tasemel. Peaminister Rõzhkov käskis suuremate institutsioonide - Gosplan, Gosnab jt - juhtidel selles osaleda. On tõsi, et mina suutsin Lääne poolt ligi meelitada selliseid majandusteadlasi nagu Wassily Leontief ja Romano Prodi. Hiljem panin kokku rühma Lääne eksperte, kes nõustasid erinevaid Vene majandusteadlaste rühmitusi, kes valmistasid ette võistlevaid majandusreformi programme. Siis korraldasin ma Venemaa peamise majandusreformi kava, nn shatalini plaani autorite kutsumise eesotsas Grigori Javlinskiga Rahvusvahelise Valuutafondi ja Maailmapanga kohtumisele Washingtoni 1990. Gorbatshov oli plaani suhtes kahtlev ning lõpuks otsustas selle vastu. Teda tegi tõrksaks kaks punkti: maa privatiseerimine ja samaaegne Nõukogude Liidu laialisaatmine ning majandusliidu moodustamine. Usun seniajani, et shatalini plaani järgi oleks muutus toimunud korrastatumalt, kui sündmused tegelikult arenesid. Peagi pärast seda kaotas Gorbatshov võimu, Nõukogude Liit lagunes ja Boriss Jeltsinist sai Venemaa president. Tema usaldas majanduse juhtimise Jegor Gaidarile, majandusuurimise instituudi juhile, kes oli õppinud makromajanduse teooriat Rudi Dornbushi ja Stan Fisheri õpikust. Ta üritas rakendada rahapoliitikat majanduses, mis ei kuuletunud raha häälele. Riigiettevõtted jätkasid tootmist plaani järgi, isegi kui nendele selle eest ei makstud. Mäletan, et aprillis 1992 helistasin Gaidarile, juhtimaks tema tähelepanu tõsiasjale, et ettevõtetevaheline võlg on tõusmas juba määrani, mis on võrdne kolmandikuga SKP-st. Ta tunnistas probleemi olemasolu, kuid jätkas samas vaimus. Kui Gaidar ebaõnnestus, järgnes rahutu tasakaalu otsimine ja lõpuks sai majanduse eest vastutavaks asepeaministriks teise uurimisinstituudi juht Anatoli Tshubais. Tema prioriteediks oli riigiomandi suunamine erakätesse. Ta uskus, et kui riigi varal on kord juba eraomanik, siis need omanikud hakkavad oma vara kaitsma ja lagunemisprotsess peatatakse. Nii see aga välja ei kukkunud. Kavatsus jagada kodanikele vautshereid, mille eest saaks lunastada riiklikke ettevõtteid, kujunes üleüldiseks kismaks riiklike vahendite sundvõõrandamise nimel. Ärijuhid haarasid kontrolli, pettes töölistelt välja nende vautshereid või ostes odavalt üles osakuid. Nad jätkasid tulude ning sageli ka vara kantimist Küprosel asuvatesse holdingfirmadesse, osalt selleks, et hoida kõrvale maksudest, osalt selleks, et tasuda omandatud osakute eest ning osalt selleks, et luua omale varanduslik baas välismaal, kuna neil puudus kindlustunne kodus toimuva suhtes. Püstirikkaks saadi üleöö, samal ajal kui oli äärmine puudus rahast ja krediidist - nii rublades kui ka dollarites. Nendest kaootilistest tingimustest hakkasid võrsuma uue majanduskorra alged. See oli kapitalismi üks vorme, kuid väga veider vorm ja see tekkis teistsuguses sündmuste järjestuses, kui oleks võinud oodata normaalsetes tingimustes. Esimene erastamine oli rahva turvalisuse erastamine ja mõnes mõttes oli see kõige edukam. Loodi mitmesugused era-armeed ja maffiad, kes haarasid juhtohjad kus aga said. Riigiettevõtete juhtkonnad lõid eraettevõtteid - peamiselt Küprosel -, kes siis tegid lepingud riigiettevõtetega. Tehased ise olid kahjumis, ei tasunud makse, ei suutnud maksta palkasid ega lahendada võlaküsimusi ettevõtete vahel. Sularahavoog suunati Küprosele. Moodustati uusi panku, osalt tegid seda riigiettevõtted ja riigipangad, osalt uustekkelised kommertsrühmitused. Mõned pangad teenisid terve varanduse mitmesuguste riigiagentuuride, sealhulgas Riigikassa arvetelt. Siis, seoses riigiettevõtete erastamise kavaga vautsherite jagamise abil, sündis börs, veel enne kui aktsiate märkimise mehhanism ja ülekannete tegemise kord olid korralikult paigas, ning kaugelt varem kui ettevõtted, kelle aktsiatega kaubeldi, hakkasid käituma nagu tõelised firmad. Seaduserikkumine juurdus tükk aega enne, kui korralikke seadusi ja määrusi sai üldse rakendama hakata. Vautsher-erastamise kava tulemid ei andnud midagi ei riigile ega firmadele. Algul pidid ärijuhid oma kontrolli fundeerima ja tasuma võlad, millesse nad olid sattunud kontrolli saavutamise käigus; üksnes pärast seda said nad panna firma kasumit teenima. Ja isegi siis oli neil kasulikum tulusid varjata kui neid deklareerida, kui nad just ei lootnud osakute müügi abil kapitali hankida. Aga üksnes vähesed firmad jõudsid sellesse staadiumi. Sellist asjade korraldust võib õigustatult nimetada röövkapitalismiks, sest kõige tõhusam viis erakapitali koguda, kui polnud alustada õieti millestki, oli riigi vara riisumine. Muidugi olid mõned erandid. Majanduses, kus oli karjuv puudus teenindusest, oli võimalik enam-vähem seaduslikult teenida näiteks parandustöödelt või hotellide ja restoranide pidamiselt. Välisabi jäeti suures osas kahe rahvusvahelise finantsorganisatsiooni - Rahvusvahelise Valuutafondi ja Maailmapanga õlule, sest lääneriigid ei soovinud anda välja raha oma eelarvetest. Olin sellise korralduse vastu, põhjendusega, et Rahvusvaheline Valuutafond on institutsionaalselt selle ülesande jaoks ebasobiv. IMF-i tööpõhimõtteks on anda valitsustele allkirjastamiseks dokument, milles nad muuhulgas ühinevad valuuta stabiilsuse ja keskse eelarve tagamise tingimustega, ja lõpetada maksed, kui valitsus neist tingimustest kinni pidada ei suuda. Kui aga riigil pole tegusat valitsust, siis on abiprogramm praktiliselt läbi kukkunud. Just nõnda juhtus Venemaal. Keskvalitsus ei suutnud makse koguda ja ainus viis täita rahanormid oli keelduda täitmast eelarvekohustusi. Maksmata palgad ja ettevõtetevahelised võlad kasvasid üle pea. Mina väitsin, et on vaja otsesemat vahelesekkumist ja sel ajal oleks sellega ka innukalt nõustutud. Kuid see oleks tähendanud pärisraha välja käimist ja see väljavaade kohutas Lääne demokraatiaid. Kui IMF andis Venemaale 1,5 miljardit dollarit laenu, kirjutasin Wall Street Journalis (11.11.1992), et see raha tuleks määrata eriotstarbeliselt ühiskondliku julgeoleku heaks ning et väljamakseid tuleks hoolega jälgida. Rubla devalveerimise tõttu olid pensionid kõigest 8 dollarit kuus, nii et sellest rahast oleks piisanud kõikidele pensioni maksmiseks. Minu ettepanekule ei pööratud erilist tähelepanu, sest see ei sobinud IMF-i teguviisidega. Seepärast võtsin nõuks näidata, et välisabi võib ka tõhus olla. Asutasin 100 miljoni USA dollariga Rahvusvahelise Teadusfondi (lõpuks ulatusid väljamaksed 140 miljoni dollarini). Meie esimeseks teoks oli jagada umbes 40 000 parimale teadlasele igaühele 500 dollarit, lootuses, et see julgustab neid jääma Venemaale ja jätkama teadustööd. Selleks kulus vaid 20 miljonit dollarit ning see aitas neil teadlastel aasta üle elada. Teadlaste väljavalimise kriteeriumid olid avatud, läbipaistvad ning objektiivsed: kolm äramärkimist juhtivates teadusväljaannetes. Raha jagati ära paari kuuga, kulunorm oli vähem kui 10% ja kava kindlustas dollarimaksed igale saajale kogu endise NL-i territooriumil. Sellest oli küll, tõestamaks, et minu ettepanek kontrollida toetuste väljamakseid oli praktiline. Ülejäänud raha kulutati uurimustööde toetamisele rahvusvaheliselt korraldatud ülevaatuse alusel, milles osalesid maailma kuulsaimad teadlased. (Boriss Berezovski toetas seda üritust isiklikel kaalutlustel 1,5 miljoni dollariga reisistipendiumideks. See oli Venemaa ainus panus.) Kogu raha anti üle vähem kui kahe aastaga. Mul oli mitmeid põhjusi teadlasi toetada. Ma tahtsin tõestada, et välisabi võib olla edukas ja ma valisin selle näitamiseks välja teaduse sellepärast, et võisin arvestada kogu maailma teadlaste toetusega, kes olid valmis kulutama oma aega ja energiat uurimisprojektide hindamisele. Aga esmaabi jagamise mehhanisme võis panna toimima sama hästi ka pensionäride heaks. Teadlaste aitamise kasuks oli teisigi argumente. Nõukogude rezhiimi ajal olid paljud parimad ajud ühinenud uurimisinstituutidega, kus iseseisvat mõtlemist taluti rohkem kui ülejäänud nõukogude ühiskonnas, ja nemad tegid teadust, mis oli inimvõimete piirimail. See oli Lääne teadusest pisut erinev, spekulatiivsem ja tehniliselt vähem arenenud, mõned eelisalad välja arvatud. Ka olid teadlased poliitilise reformi eesliinil. Eriti hästi tunti ja imetleti Andrei Sahharovit, kuid oli ka palju teisi. Lisaks oli oht, et kurikaelad-riigid meelitavad ära tuumateadlased. Kogu ettevõtmisel oli laia kõlapinnaga menu ja minu fond sai vaieldamatu reputatsiooni. Meid rünnati pidevalt, sest me tegelesime paljude vasturääkivate programmidega. Näiteks korraldasime võistluse uute, marksistlikust-leninistlikust ideoloogiast vabade õpikute koostamisele ja meid süüdistati õpilaste mõtlemise mürgitamises. Ükskord korraldas duuma ülekuulamise, sest meie omastavat odavalt teaduse saladusi, kuid kogu teadlaskond astus meie kaitseks välja ja duuma kiitis lõpuks heaks tänuavalduse. Seepärast võin ma toetuda nii mõnelegi juhule, öeldes, et ajalugu oleks võtnud teistsuguse kursi, kui Lääne demokraatiad oleksid pärast nõukogude süsteemi kokkuvarisemist Venemaale appi tulnud. Kujutage ette, kui teist moodi suhtuksid venelased Läände praegu, kui IMF oleks maksnud neile pensioni, kui nad nälgisid! Keeldusin isiklikult investeerimast Venemaasse, osalt selleks, et hoida ära huvide konflikti, kuid peamiselt seetõttu, et mulle ei meeldinud see, mis ma nägin. Ma siiski ei takistanud oma fondijuhte investeerimast ja samuti kiitsin heaks nende osalemise samadel tingimustel teiste Lääne investoritega Venemaa poolt juhitud investeerimisfondis. Osalesin 1996. aasta jaanuaris Maailma Majandusfoorumil Davosis, kus äriringkonnad võtsid hästi vastu kommunistide presidendikandidaadi Gennadi Zjuganovi. Kohtusin Boriss Berezovskiga ja ütlesin talle, et kui Zjuganov valitaks, poleks tema olemine Venemaal enam turvaline. Tahtsin, et ta toetaks Grigori Javlinskit, keda pidasin kandidaatide seas ainsaks ausaks reformijaks, ent ma olin naiivne. Ma ei taibanud, mil määral oli Berezovski segatud räpastesse sobingutesse Jeltsini perekonnaga. Ta on avalikult väitnud, et minu hoiatus tema julgeoleku suhtes sundis teda ennast kokku võtma. Ta koondas enda ümber teisedki juhtivad vene ärimehed Davosi konverentsil ja nad moodustasid sündikaadi Jeltsini tagasivalimise toetamiseks. Vaat sedasi said neist oligarhid. See oli suurejooneline poliitiline sepitsus: Jeltsin alustas vähem kui 10%-lise toetajaskonnaga ja nemad suutsid saavutada tema tagasivalimise. Kampaaniat juhtis Anatoli Tshubais. Ma ei tea üksikasju, aga ma võin kasutada oma kujutlusvõimet. Kui üks Tshubaisi abidest tabati lahkumas Venemaa Valgest Majast - peaministri ja valitsuse peakorterist - kohvris 200 000 USA dollarit, siis ma olen kindel, et see polnud mänguraha. Oligarhid pressisid Jeltsini toetamise eest välja kõva summa. Nad said kõige hinnatumate riigiettevõtete osakuid tagatistena laenude vastu, mis nad riigieelarvesse tegid kurikuulsa «laenud osakute vastu» sepitsuse raames. Kui Jeltsin võitis valimised, läksid need firmad haamri alla ja oligarhid jagasid need omavahel ära. Ma tunnen Tshubaisi hästi. Minu meelest on ta tõsimeelne reformija, kes müüs oma hinge saatanale, et võidelda puna-pruuni ohu vastu, nagu ta seda nimetas - see on kombinatsioon natsionalismist ja sotsialismist -, mida ta uskus Venemaal valdavaks saavat, kui tema selle ärahoidmiseks midagi ette ei võta. Pärast Jeltsini tagasivalimist hakkas ta jälle juhtima majandust, kuid tal oli raskusi oligarhide kontrollimisega. Sain palju julgust juurde, kui Jeltsin tõi valitsusse Nizhni-Novgorodi reformimeelse kuberneri Boriss Nemtsovi ja kohtles teda nagu oma kasupoega. Valimised olid Tshubaisi määrinud, kuid Nemtsov oli puhas poiss: tema jalgealune oli kindel seal, kus Tshubaisil polnud. Võtsin seda kui märki sellest, et Jeltsini valitsus Tshubaisi juhtimisel tahab tõepoolest liikuda röövkapitalismist seadust järgivasse kapitalismi. Eelarvedefitsiit ja raha pakkumine oli kontrolli all ning makse hakati koguma tagasiulatuvalt. Inflatsioon ja intressimäärad vähenesid. Aktsiaomanike õigusi austati rohkem ja börs elavnes. Välisraha tulvas nii aktsiaturgudele kui ka võlakohustustesse. Venelased said viieaastasi laene kõigest 250 baaspunkti kõrgemalt Londoni pankadevahelisest määrast. Sellisel taustal otsustasin 1997. aastal osaleda Svjazinvesti, riigitelefoni holdingfirma enampakkumisel. Piinlesin seda otsust tehes. Teadsin, milline loomuvastane korruptsioon Venemaal valitseb. Kergem oleks olnud hoida oma käed puhtad, jäädes filantroopia juurde, kuid mulle tundus, et Venemaa vajab välisinvesteeringuid isegi rohkem kui filantroopiat. Kui Venemaa ei suuda pöörduda röövkapitalismist seadust järgivaks kapitalismiks, siis on kõik mu filantroopia asjata. Seega otsustasin osaleda Svjazinvesti võistupakkumisel, mis osutus võidupakkumiseks. See oli esimene tõeline enampakkumine, milles riiki ei pügatud. Kuigi me maksime kõva hinda, õige pisut alla kahe miljardi dollari, millest minu fond käis välja peaaegu poole, arvestasin, et see võib osutuda vägagi tasuvaks investeeringuks, kui pöördumine seaduslikku kapitalismi läbi läheb. Kahjuks arenesid asjad teistsoodu. Oksjonihaamer langes, puhkes kurnav võitlus oligarhide seas, tüli varaste keskis. Mõned oligarhid olid innukad pöörduma seaduse radadele, teised ajasid vastu, sest nad polnud suutelised töötama seadusega kooskõlas. Enampakkumise ja selle tulemi peamine vastane oli Boriss Berezovski. Ta vandus, et hävitab Tshubaisi pärast seda, kui tema liitlased valimistel lüüa said. Pidasin temaga mitmeid avameelseid kõnelusi, kuid mul ei õnnestunud teda ümber veenda. Ütlesin talle, et ta on rikas mees, paberite järgi väärt miljardeid. Tema peamine vara oli Sibneft, suurimaid naftakompaniisid maailmas. Tal on tarvis vaid oma positsiooni kindlustada. Kui ta seda ise ei suuda, palgaku investeerimispankur. Tema ütles, et ma ei saavat aru. Küsimus polevat mitte selles, kui rikas ta on, vaid selles, milline on tema seis võrreldes Tshubaisi ja teiste oligarhidega. Nad on sõlminud kokkuleppe, neil tuleb sellest kinni pidada. Ta peab kas hävitama või ise hävima. Minu silme all toimus hämmastav ajalooline vaatemäng, milles vägevad oligarhid üritasid keerata pea peale mitte üksnes enampakkumise tulemusi, vaid valitsuse kogu pingutust kontrollida oligarhe. See oli nagu vaadata inimesi kähmlemas paadis, mis ise triivib kose poole. Vastastikuste süüdistuste käigus tegi Berezovski teatavaks, et Tshubais on saanud võltsitud raamatulepingu eest 90 000 USA dollarit, mis oli tegelikult teiste oligarhide tasu tema teenete eest Jeltsini valimiskampaania korraldajana. Tshubaisi nõrgestas ja eksitas pidev vajadus ennast kaitsta. Maksukogumine vajas tema isiklikku sekkumist nende ekspedeerimise korral, ja maksulaekumised vähenesid. Majandus hakkas ohtlikult allamäge minema just siis, kui tunda hakkasid andma Aasia majanduskriisi tagajärjed. Need kulmineerusid Venemaal augustis 1998 sisevõla tasumata jätmisega, mis raputas rahvusvahelisi finantsturge. Selle mõju Venemaa majandusele oli vähem laastav, kui tol ajal oodati. Tasumata riigivekslid tõid eelarvesse abiraha; naftahindade korrigeerimine aitas tasakaalustada nii rahandust kui ka kaubandust; ja Jeltsini poolt 1998. aasta suvel välja kuulutatud rubla devalveerimine suurendas nõudlust kodumaiste kaupade järele. Panganduse kokkuvarisemisest põhjustatud esialgse shoki järel käis majandus põhjas ära ja hakkas end uuesti koguma. Pangad ning oligarhid kandsid ränki kaotusi, kuid aastaga oli Venemaa SKP kõrgem kui enne finantskriisi. Isegi välismaistele võlausaldajatele pakuti tehinguid, millega neile tundus kasulik nõus olla. Venemaa poliitiline ja sotsiaalne areng pole kaugeltki nii rahuldav olnud. Jeltsini perekond on Boriss Berezovski juhatust mööda otsinud Jeltsinile järeltulijat, kes kaitseks neid pärast valimisi vastutuselevõtmise eest. Lõpuks leidsid nad sellise Riikliku Julgeolekuteenistuse (FSB) juhi Vladimir Putini isikus. 1999. aasta suvel tehti temast peaminister ja esitati Jeltsini kandidaadina presidendi kohale. Lahvatas tshetsheeni terroristide tegevus. Kui üks tshetsheeni välikomandöridest shamil Bassajev vallutas naabruses asuva Dagestani, reageeris Putin raevukalt. Kaitsejõud ründasid terroriste ja Putin andis välja ultimaatumi, teatades, et Dagestan puhastatakse terroristidest 25. augustiks. Sellest kuupäevast peeti kinni. Venelased olid Putini kõvakäelisusest vaimustuses ja tema populaarsus tõusis komeedina. Siis toimus Moskvas rida müstilisi plahvatusi, milles lendasid õhku terved paneelmajad ja umbes kolmsada inimest sai unepealt surma. Järgnenud paanikas suunati hirm ja viha tshetsheenide peale, mida saatis hoolikalt orkestreeritud kampaania ajakirjanduses ja televisioonis. Putin tungis Tshetsheeniasse ja duumavalimised toimusid sõjahüsteeria õhkkonnas. Väga vähe kandidaate julges sissetungi vastu olla. Üks neist vähestest oli Grigori Javlinski. Tema toetas küll terrorismivastast kampaaniat Dagestanis, kuid eristas seda Tshetsheenia enda vallutamisest. Tema partei Jabloko kaotas järsult populaarsust ja sai napilt kokku duumasse pääsuks vajaminevad 5% häältest. Kiiruga kokku klopsitud ja ilma korraliku programmita valitsuspartei Ühtsus sai kommunistide järel 23%. Parempoolsete ühendus eesotsas Tshubaisi, Kirijenko ja teiste reformaatoritega võtsid omaks Putini ja said küllalt hea 8,6%. Primakov, keda Moskva linnapea Luzhkovi toel peeti peamiseks favoriidiks presidendi kohale, sai otsustavalt lüüa - nende partei kogus üksnes 13% häältest. Kasutades hetke, mille oli loonud võit parlamendivalimistel, teatas Jeltsin vana-aastaõhtul oma tagasiastumisest, kindlustades sellega tegelikult Putini valimise oma mantlipärijaks. Primakov taandus võitlusest. Putini fenomenaalne tõus eikuskilt sarnaneb kummaliselt poliitilise sahkerduse vägitükiga, mis tõi Jeltsini uuesti võimule 1996. aastal. Pikaajalisest kogemusest Berezovskiga näen ma tema kätt mõlemas mängus. Kohtusin temaga esmakordselt seoses tema 1,5 miljoni dollarise annetusega Rahvusvahelisse Teadusfondi, kui fondi tegevdirektor Alex Goldfarb mulle teda tutvustas. Ma olen juba kirjeldanud meie praeguseks hästi tuntud vestlust Davosis. Pärastpoole väitis Berezovski, et nimelt see vestlus ajendas teda moodustama sündikaati Jeltsini tagasivalimiseks. 1996. aastal oli meil terve rida väga avameelseid arutelusid valimiskampaania üle. Sain teada, kuidas ta tegutseb. Seejärel said meist vastaspooled Svjazinvesti enampakkumisel, kuid me ei katkestanud oma suhteid. Üritasin pöörata teda röövkapitalistist seadust järgivaks kapitalistiks. Tema katsus mind ära kasutada oma valimiskampaanias Gazpromi - kindlasti Venemaa kõige võimsama äriüksuse - juhi kohale. 1997. aasta juunis kutsus ta mind Sotshi külla Tshernomõrdinile, kes oli enne peaministriks saamist olnud Gazpromi juht, ning pärast sõidutas mind oma eralennukis tagasi Moskvasse. Ta ütles mulle, et nii Tshubais kui ka Nemtsov toetavad tema kandidatuuri. Ma ei uskunud teda, seepärast küsisin Nemtsovi käest järele. Tema kuulis asjast esmakordselt. «Üle minu laiba,» oli tema reaktsioon. Hiljem lõunatasime Berezovskiga tema «klubis», mis oli kaunistatud - kas siis meelega või mitte - sedasi, nagu Hollywood võiks kujutada maffia kogunemiskohta. Mina olin ainus külaline. Ma ei rääkinud, mida Nemtsov oli öelnud, kuid ma ütlesin talle, et olin Nemtsovilt järele pärinud ning tema väitis, et ei teadvat midagi Berezovski soovist saada Gazpromi juhiks. See ajas Berezovski väga vihale ja tema viha omakorda tekitas minus külmavärinaid. Tundsin sõna otseses mõttes, et ta võib mu ära tappa. Ta küll ei öelnud seda, aga ta tekitas minus tunde, et olen ta reetnud. See oli pöördepunkt meie suhetes. Me siiski rääkisime teineteisega - kord lendas Berezovski New Yorki lihtsalt selleks, et minuga kohtuda - kuid sellest ajast saati üritasin temast kaugemale hoida. Nagu ma juba ütlesin, oli oligarhide tüli, iseäranis Berezovski ja Tshubaisi konflikt pentsik vahejuhtum, kuigi mitte nii pentsik kui Putini ülendamine Jeltsini järeltulijaks. Berezovski nägi maailma läbi oma isiklike huvide prisma. Talle ei valmistanud raskust tõsta oma saatus kõrgemale Venemaa omast. Ta uskus tõemeeli, et tema ja oligarhid olid ostnud ära valitsuse, makstes Jeltsini tagasivalimise eest, ning et valitsus oli tehingus sõna murdnud, lubades Svjazinvesti päriselt enampakkumisele. Ta võttis nõuks hävitada Tshubais oma reetmise eest. Kui ma teda hoiatasin, et ta saeb oksa, millel ise istub, vastas Berezovski, et tal pole valikut: kui ta näitab välja nõrkust, ei pääse ta terve nahaga. Tol ajal ma ei mõistnud seda, kuid tagantjärele vaadates on selles tõetera sees. Berezovski ei suutnud pöörduda seaduslikkuse teele; tema ainus võimalus pinnale jääda oli hoida inimesi kinni nende seadusvastaste suhete võrgus, mille ta oli loonud. Jeltsin oli tal peos tänu seadusvastastele heategudele, mis ta Jeltsini perekonna jaoks oli korraldanud. Näiteks oli ta teinud Jeltsini väimehest Aerofloti mänedzheri, kelle välisvaluuta tulud kanditi shveitsi kompaniile nimega Forus, mis, nagu mulle seletati, tähendavat «for us» (meie jaoks). See andis Berezovskile Jeltsini üle sellise võimu, mida polnud ühelgi teisel oligarhil. Samuti oli tal pihus Tshubais, ja kui kaardid olid avatud, ei kõhelnud ta seda ära kasutamast. Need 90 000 dollarit, mis Tshubais sai võltsitud raamatulepingu kujul, põhjustasid tema ajutise languse. Selline on väljavaade, mis puudutab ka praegust olukorda. Berezovski ja Jeltsini perekond otsisid võimalust, kuidas säilitada seda puutumatust, mis neil oli Jeltsini presidendiksoleku ajal. Nad proovisid mitmesuguseid võimalusi, mõned neist küllaltki farsilikud. Berezovski mahitusel teatas Jeltsin ühel hetkel duuma eesistujale, et kavatseb nimetada Nikolai Aksjomenko peaministriks, kuid Tshubais sekkus asjasse ja duumale saadetud ametlikus dokumendis nimetati sellele kohale Sergei Stepashin. Pärastpoole tõugati Stepashin oma kohalt. Berezovski olukord muutus lootusetuks, kui 1999. aastal puhkes skandaal Venemaa illegaalse raha pesu pärast Ameerika pankades ning ta mõistis, et Läänes talle varjupaika ei leidu. Mil viisil iganes pidi ta leidma Jeltsinile mantlipärija, kes teda kaitseks. Just siis hauti välja Putini kandidatuuri üles sättimise plaan. Lennu ajal Sotshist Moskvasse 1997. aastal pajatas Berezovski, kuidas ta oli kinni maksmisega vallandanud Vene-vastaseid armeekomandöre Tshetsheenias ja Abhaasias. Nii et kui tshetsheenide juht shamil Bassajev vallutas Dagestani, haistsin ma midagi kahtlast. Panin asja proovile: kas Bassajev tõmbub Putini poolt määratud tähtajaks tagasi? Ta tegi seda. Sellegipoolest ei suutnud ma õieti uskuda, et plahvatused Moskva elumajades olid osa plaanist, mis õigustaks sõda. See oli lihtsalt liiga kuratlik. See poleks ainukordne - Venemaa ajalugu kubiseb kuritegudest, mille on sooritanud agendid-provokaatorid, alates tsaariaja spioonist Azevist kuni Kirovi mõrvani, mida kasutati Stalini puhastustöö õigustamiseks -, aga sellegipoolest oleks see klass omaette. Ometi ei saanud ma sotti. Berezovski vaatevinklist oli pommitamisel mõte täiesti olemas. Sellised rünnakud mitte üksnes ei aitaks valida presidenti, kes tagaks puutumatuse Jeltsinile ja tema perekonnale, vaid annaks ka temale, Berezovskile haarde Putini üle. Seni pole pinnale kerkinud mingeid tõendeid, mis oleks selle teooriaga vastuolus. Kuigi me ei pruugi kunagi saada teada tõde Moskva plahvatuste kohta, pole mingit kahtlust, et just sõda Tshetsheenias lennutas Putini võidule. Minu meelest on see ahastamapanev. Eelmise Tshetsheenia sõja ajal 1994-1996 olid venelased endast väljas, nähes laastamist ja kannatusi, mida sissetung Tshetsheenias põhjustas. Värvatud sõdurite emade ja selliste inimõiguslaste nagu Sergei Kovaljov protestid aitasid kaasa rahuläbirääkimiste korraldamisele. Sel korral on venelaste reaktsioon risti vastupidine viie aasta tagusele. Mööndavasti tuleb paljuski süüdistada tshetsheeni terroriste. Nemad võtsid kinni abiorganisatsioonide töötajaid ja ajakirjanikke, hoidsid neid pantvangis, tapsid neid. Nõndamoodi hukkus Sarajevo kangelane Fred Cuny. Vaevalt on enam kedagi, kes julgeb segada end tshetsheenide aitamisse või jõleduste avalikustamisse, mida nemad on pidanud üle elama. Avalikku arvamust on nende vastu meisterlikult üles keeratud. Fakt jääb faktiks - venelaste suhtumine on väga erinev nende suhtumisest viis aastat tagasi. Gorbatshovi võimule järgnenud esimestel aastatel oli venelastel positiivne vastumeelsus vägivalla suhtes. Neil päevil ei valatud peaaegu üldse verd, ja neil harvadel juhtudel, mil inimesi tapeti - Tbilisis, Leedus ja hiljem duuma hõlvamisel oktoobris 1993 - pöördus avalik arvamus nende vastu, kes kasutasid jõudu. Enam mitte. Valides märtsis presidendiks Putini mässivad venelased end rohkem kui iial varem verevalamisse Tshetsheenias. On olemas teooria, et ohver, kelle kallal on tarvitatud piisavalt vägivalda, võib ise ka muutuda vägivaldseks. See mudel näib sobivat paljude kurjategijate kohta, samuti aga ka rahvusliku vägivalla kohta. Serblased on pikka aega pidanud end ohvriteks ja Milosevic võib seda tundmust ära kasutada rahvusliku puhastamise poliitika elluviimiseks. Midagi sarnast tundub olevat juhtunud Venemaal. Putin üritab taastada tugevat riiki ja see võib tal ka korda minna. See oleks mitmeti ihaldatav asjade käik. Nagu Venemaa kogemus on meile õpetanud, võib nõrk riik ohustada vabadust. Turumajanduse funktsioneerimiseks on hädavajalik võimu olemasolu, kes paneb maksma reeglid. Suutes viia läbi muutuse röövkapitalismist seadusjärgseks kapitalismiks võib Putin troonida majandusliku taastumise üle; minu investeeringud Venemaasse - kaasa arvatud Svjazinvesti - tasuvad ennast ometi lõpuks ära. Kuid pole tõenäoline, et Putini riik oleks ehitatud avatud ühiskonna põhimõtetele; tõenäolisemalt on see rajatud kõlbelisele laostumisele, alandusele ja vene rahva kurnatusele. Ilmselt kasutab see endiselt ära seda õudustunnet, mis inimestes oli majade õhkulendamise aegu, ja üritab panna maksma riigi autoriteeti kodus ning Venemaa hiilgust maailmas. Täpseid ennustusi teha on võimatu, kuid tõenäoliselt on uus valitsus autoritaarne ja natsionalistlik. On kõnekas, et Putini üks esimesi samme oli lükata tagasi duumasisesed liidud Javlinski, Gaidari ja Tshubaisi parteidega ja sõlmida leping kommunistide toetuseks. Üks asi on mulle selge: me seisame silmitsi väljavaatega, mida oleks võinud ära hoida, kui Lääne avatud ühiskonnad ise oleksid kindlamini järginud avatud ühiskonna põhimõtteid. Oma hüvastijätukõnes palus Jeltsin vene rahvalt andestust: Tõsiasja eest, et paljud meie lootustest ei materialiseerunud. Asjade eest, mis meile tundusid lihtsad, kuid osutusid pingutust nõudvaks. Tahan paluda andestust selle eest, et ma polnud võimeline täitma mõnede inimeste lootusi, kes uskusid, et me oleme suutelised ühe hooga edasi liikuma hallist totalitaarsest ja stagneerunud minevikust helgesse, rikkasse ja tsiviliseeritud tulevikku. Ma ise uskusin seda. Aga see ei õnnestunud. Mõnes mõttes olin ma liiga naiivne. Mida Jeltsin ei öelnud, oli see, et tema ja paljud teised panid oma lootused Läänele, kuid Lääs ei vastanud vääriliselt nende, tuleb tunnistada, ülepaisutatud ootustele. Võin kõnelda üksnes enese eest. Algul arvasin, et Lääne riigimehed lihtsalt ei saa aru, mis toimub. See, et Gorbatshov tahtis süsteemi muuta, oli liiga hea, et olla tõsi, seepärast tahtsid nad seda proovile panna. Nad seadsid ette takistusi, ja kui Gorbatshov neist üle hüppas, seadsid nad kõrgemaid takistusi. Lõpuks pidid nad tunnistama, et muutus toimubki tegelikult, kuid samal ajal kaotasid nad kogu austuse Venemaa kui supervõimu vastu. Nad hakkasid kohtlema venelasi kui kerjuseid. Nad leidsid raha Nunn-Lugari resolutsioonis, et aidata Venemaal vabaneda tuumarelvadest, kuid muude asjade jaoks mitte eriti. Mäletan, kuidas üks vene majandusteadlane rääkis mulle, et oli lennul Seattle'isse 1990. aastal veetnud viis tundi riigisekretär James Bakeriga, paludes toetust, kuid tulutult. Samuti mäletan ma, kuidas palju hiljem rääkis mulle Aleksandr Jakovlev, peamine edasipüüdlik jõud Gorbatshovi seljataga, kui alandatuna ta tundis end asjaajamistel ameeriklastega. Kahetsusega pidin sellest järeldama, et Lääs ei hooli suuremat avatud ühiskonnast kui üldmõistest. Kui ta oleks hoolinud, oleks muutumisprotsess endiselt Venemaa jaoks valulik, palju segadust ja pettumusi sisaldav, kuid vähemasti toimuks liikumine õiges suunas. Venemaast oleks võinud saada tõeline demokraatia ja Ameerika Ühendriikide ustav sõber, täpselt nagu Saksamaast pärast Teist maailmasõda ja Marshalli plaani. Täna meie ees seda väljavaadet ei ole. Minu fond jääb Venemaal endiselt vägagi aktiivseks ja vene ühiskond toetab seda kõvasti. Me asutasime Venemaa provintsikõrgkoolides 32 arvutikeskust. See on aidanud kaasa Interneti levikule Venemaal; ja sinna on üha kartlikuma pressi kõrvale tekkimas võrguinfo. Enamikus oma viimase aja programmidest nõuame me kohalikelt võimudelt vastavate summade olemasolu. Näiteks varustame me viit tuhat kohalikku raamatukogu kirjandusega ja esimesel aastal küsime 25% maksumusest, teisel 50 ning kolmandal 75, ja saame selle ka tegelikult kätte. Kui tahtsime kuues oblastis rakendada haridusreformi, pakkus vastavat summat viisteist oblastit. Mina pühendan end endiselt fondi tegevuse toetamisele seni, kuni vene ühiskond seda toetab ja sel lubatakse tegutseda. Avatud ühiskonna otsing on leek, mida ei summuta isegi Stalini terror. Olen kindel, et see püsib Venemaal hinges, olgu tema tulevik milline iganes. ------------- Hall tsaar VENEMAA. Vladimir Putinil on Venemaa olukorra parandamiseks vähe võimalusi. tekst: Hardo Aasmäe [Image] raegu spekuleeritakse üsna palju Vladimir Putini isiku ümber. Putinit teatakse, aga ei tunta. Tema tundmine ei olegi eriti võimalik. Endassetõmbunud internaadikasvandiku kogu senise ametialase tegevuse kategooriliseks eeltingimuseks on olnud varjatus, maski kandmine. Aastaid salateenistuses töötada on võimalik vaid juhul, kui oma mõtete ja kavatsuste peitmine ümbritseva maailma eest muutub treenitusest harjumuseks ja seejärel elulaadiks. Vladimir Putini tulek Kremlisse ja avalikku poliitikasse ei muuda asja karvavõrdki. Kremlis on poliitilise ellujäämise hädatarvilikuks tingimuseks, nagu luureski, maskikandmine ja kui seal vahest neid maha võetaksegi, siis selle all peab olema uus ja veelgi usutavam. Vladimir Putini poliitilisse demaskeerumisse võivad uskuda vaid poliitiliselt väga naiivsed inimesed. Seetõttu on võimalik edasisi sündmusi prognoosida eelkõige lähtudes majanduslikest, poliitilistest, organisatsioonilistest jm ressurssidest, mida Venemaal ja tema presidendil kasutada ja käsutada võimaldatakse. Eesti seisukohalt on oluline, kuhu need kontsentreeritakse. Kuna värske Venemaa president ei väljenda mingit väga selget ideoloogiat, siis võimaldab see Vene ühiskonnal langeda teatavasse ajaloolisesse harjumuspärasusse. Demokraatlikust revolutsioonist ning majandusreformidest ollakse väsinud. Unistused uuest õitsvast ajast ei ole täitunud ega saagi nii kiiresti täituda. Pealegi valitseb tähelepanuväärse osa vene ühiskonna teadvuses väärkujutelm valitseva vaesuse ja korralageduse põhjustest. Paljud peavad selleks N Liidu lagunemist, mõistmata hiidriigi hääbumise ajaloolist paratamatust. Nende jaoks ei murdnud N Liidu selgroogu ühiskonna ülemäärane militariseeritus ja tsentraliseeritud plaanimajanduse kõlbmatus kaasaja rahuolukorras. Vaene militaarriik. Paradoksaalselt peitub nimetatud kujutelmas oma tõetera. Nimelt oli nõukogude sõjamajandus ehitatud üles põhimõttel, kus sõjatööstuskompleks oli välja arendatud eelkõige vennalikes slaavi vabariikides (Venemaa, Ukraina ja Valgevene), ülejäänud liiduvabariigid koos «sotsialismileeri maadega» kujutasid enesest ühtse sõjaleeri tsiviiltagalat. Viimase äralangemisega varises kogu süsteem kolinal kokku. Venemaa iseseisvumisega osutus sõjatööstuse osatähtsus olevat üle igasuguse talutavuse piiri (rohkem kui 50% tööstuse üldvõimsusest). Mõistagi pole kedagi, kes vajaks nende toodangut endises ulatuses ja suudaks selle eest maksta. Kunagised N Liidu liitlased Aasias, Aafrikas ja Ladina-Ameerikas on suunda muutnud või pole lihtsalt maksuvõimelised. Enamik Ida-Euroopa riike on astumas NATO-sse või juba seda teinud. SRÜ riigid pole samuti muutunud Venemaa kindlaks poliitiliseks ja majanduslikuks toeks. Selleks on Venemaa majandus lihtsalt liiga nõrk. Taga-Kaukaasia riigid orienteeruvad üha rohkem Euroopale ja NATO-le. Kesk-Aasia püüab oma probleeme lahendada aina sagedamini koostöös Hiina, Iraani, USA jt maksu- ja krediidivõimeliste riikidega. NATO poole kiikavat Ukrainat püütakse ohjeldada gaasi- ja naftatarnetega. Ukrainlased pigistavad vastu Sevastopoli staatuse ja Musta Mere laevastikuga. Hoiatuseks andis Ukraina ühe sõjaväebaasi Lvivi lähedal juba NATO kasutada. Mõistagi on selles olukorras sõjaväelaste palgad maksmata ning armee suurust tuleb oluliselt kärpida. Venemaa riigieelarve on võrreldav Soome omaga ning on palju väiksem New Yorgi linna eelarvest. Kuigi Venemaal on kõik odavam kui Läänes, tuleb 5-miljardisest kaitse-eelarvest ülal pidada strateegilisi tuumajõude, Tshetsheeni sõda, kohalolekut Tadžikistanis ja Taga-Kaukaasias. Seega pole imestada, et enamik aatomiallveelaevu seisab kai ääres ja ootab utiliseerimist ning võitlusvõimelisi väeosi ei hinnata suuremaks kui kolm üldvägede brigaadi. Meeleheitlik sõda Tshetsheenias ja selle käigu kiivas varjamine viitab omamoodi armee agooniale. Ühiskonnale püütakse tõestada sõja erandlikku vajalikkust, serveerida seda kui Venemaad ja tema terviklikkust päästvat jõudu. Pealegi on see praeguses olukorras kõrgematele sõjaväelastele ainuke arvestatav võimalus oma ametis püsima jääda ja edasi jõuda. Mõistagi pole Venemaast sõjalises mõttes NATO-le arenguvõime poolest vastast, kuna viimaste kaitse-eelarve on peaaegu 400 miljardit dollarit. Praegust Tshetsheeni sõda on aidanud ülal pidada vanad laskemoonavarud ja kõrged naftahinnad maailmaturul, kuid see ei kesta igavesti. Pealegi on majanduslik kergemeelsus kulutada need vähesed tekkinud reservid sõja peale. Ilmselt tuleb varsti jälle hakata rahvusvaheliselt turult raha laenama, mis paratamatult seob Venemaa käsi poliitiliselt. Hall imperaator. Vladimir Putin on Boriss Jeltsini poliitiline leiutis, kuid ta ei ole Boriss Jeltsini kloonitud noorem versioon. Neid ühendavad poliitilisteks siiami kaksikuteks ühised rahalised tehingud. Samas võimaldab Putini sidumatus ühegi arvestatava poliitilise rühmitusega Jeltsinist paremaid manööverdamisvõimalusi. Tõenäoliselt liigub Putin oma poliitikas juba nimetatud tavapärasuse suunas. Sellel teel tegi otsa lahti juba Jevgeni Primakov, kelles nähti mingil moel «vana hea nõukogude aja» kehastust. N Liidu taastamise unistus seondub eelkõige mälestustega Vene impeeriumist, mitte kommunistliku ideoloogia taassünniga. N Liitu peetakse lihtsalt Vene impeeriumi leninlik-stalinlikuks jätkuvormiks. Vladimir Putinil tuleks lahendada Venemaa ees seisev põhiküsimus - muutuda demokraatlikuks suurriigiks või püüda jätkata imperialistliku moodustisena. Paraku tuleb tõsiselt kahelda värske presidendi võimalustes seda otsust teha, sest mõlema suuna järjekindlaks teostamiseks puuduvad eeldused. Seetõttu võib lähiaegadel oodata seda, mis Venemaal on juba olnud - presidendi isikuvõim ilmselt suureneb, ja korda ihkavale rahvale see meeldib. Venemaa kunagise suuruse ja võimsuse taastumise illusiooni loomiseks võidakse korraldada mõni väike, kuid edukas sõda või sõjaline operatsioon. Tõenäoliselt püütakse mingi sõjaväeline demarsh toime panna Gruusias, seoses Vene sõjaväebaaside likvideerimisega. Propagandasõda NATO itta laienemise ja Balti riikide vastu jätkub. Need on hästi sissetöötatud teemad ning pole eriti kulukad. Sõjaväge ja üldse jõustruktuure hakatakse rohkem tähtsustama, demokraatiat samal ajal varjatult halvustama. Riigiduumat tahetakse taandada nimeväärseks - teatavasti lõi tsaar Nikolai II duuma enesele nõuandvaks seadusandlikuks organiks. Seal mõeldi (vene keeles dumali), kuid otsustati ikkagi kusagil mujal. Nõukogude ajal toimis samalaadne kujund - sovetovat tähendab vene keeles nõustamist. Seetõttu olid nõukogud küll olemas, kuid endastmõistetavalt otsustati jällegi mujal. Rakendatakse mõningaid näitlikke jõuvõtteid - kelle vastu, pole väga oluline. Ilmselt on teemaks korruptsioon, terrorism, spionaaž või rahvastevahelise vaenu õhutamine. Tegemist on pokazuha’ga, mis peab näitama võimu kindlakäelisust. Kuna suurem osa majandusest on pankroti äärel, tuleks seda kuidagi riiklikult toetada. Pole välistatud rubla lahutamine konverteeritavatest valuutadest, muutes ta sisuliselt siserahaks nagu nõukogude ajal. Tavainimene on sellega harjunud ning ei peaks kuigi suuri probleeme tekitama. Samas võtaks see oligarhid ja ärimaailma võimu pantvangiks. Iga rubla konverteerimine dollariks nõuaks sellisel juhul võimu nõusolekut. Taoline käik muudaks Venemaa ärimaailma senisest veelgi võimukuulekamaks. Hardo Aasmäe on majandusgeograaf ------------- Prantsuse Akadeemia peasekretär Hélčne Carrčre d’Encausse: Putin ei tule Eestit vallutama vahendanud Kaia Kiik (Pariis) kaia.kiik@nomade.fr [Image] rantsuse Akadeemia verivärske peasekretär, emigreerunud vene aristokraadiperest võrsunud ma-dame Carrčre d’Encausse (70) mõtiskleb Eesti võimaluste üle Putini ajastul. Prantsuse Akadeemia liikmeid nimetatakse surematuteks. Miks? Olles valitud akadeemiasse, saadakse vaimus surematuks. Prantsuse Akadeemia on vanim maailmas ja siia on kutsutud alati vaid Prantsusmaa säravamaid vaime. Kuidas sai teist neljakümne surematu pealik? Ausalt öeldes oli see revolutsioon. Akadeemia loodi 1635. aastal, Louis XIII valitsuse ajal, ja esimene naine - kirjanik Marguerite Yourcenar valiti akadeemikuks alles 1980. Kaheksa aastat hiljem, pärast Yourcenari surma võeti järgmine - hellenistliku ajaloo asjatundja Jacqueline de Romilly. Üks naine Akadeemias jääb märkamatuks. Minu valimisega kaks aastat hiljem toimus esimene nihe meeste mõttemaailmas. Kümme aastat hiljem pidasid kõik loomulikuks, et ma täidan oma elu lõpuni Akadeemia peasekretäri kohuseid. Isegi need mehed, kes olid põhimõtteliselt naiste akadeemikuks valimise vastu, tulid mind siiralt õnnitlema. Venemaa-spetsialistina avaldasite juba seitsmekümnendate lõpus arvamust, et Nõukogude Liit laguneb, ometi nägite impeeriumi hauakaevajatena lõunavabariike. Miks? Ma ei julgenud väita, et impeerium kukub kokku, kirjutasin, et NL hakkab rahvuslikus plaanis laiali pudenema. Mõtlesin eelkõige lõunavabariike, sest need olid vaesed, islamiusulised ja tugevalt rahvuslikud. Vaatamata tugevale vastupanule 1945. aastal, pidasin Balti riikide nõrkuseks demograafiat. Ma ei arvanud, et ühed või teised vabariigid teevad revolutsiooni. Lõpuks oli Boriss Jeltsin see, kes kirjutas alla paberile, millega NL-i eksistents lõppes. Uskusin, et NL-i lagunemise protsess on aeglasem. 1987. aastal, kui Boriss Jeltsin oli omal maal veel persona non grata, küsisin temalt, et kuidas ometi, Nõukogude Liitu ei eksisteeri ju praktiliselt üldse? Ta vastas: «Mulle kui venelasele teeb haiget näha, kui kaob see, mis ajalooliselt kuulub Venemaale. Aga ma tean, et see on lõppenud ja pean seda kõigile ausalt ütlema.» Mida ta tollal lubas, seda ta ka tegi. Ütles välja, et NL on lõppenud ja rahvad - võtke niipalju autonoomiat kui võimalik. Tshetsheeni näide osutab, et tuleb siiski piire tunda. Ta oli julge mees, sest püüdis pärast 75 aastat kommunismi ehitada Venemaast demokraatlikku riiki. Ühel päeval kurtis ta mulle: «Ma ei tea, kuidas seda teha, olen kõigest sovetskii aparatshik,» aga ta lubas anda oma parima. Kuidas te kujutate ette Venemaa tulevikku Putini valitsuse all? Läänes ütlevad mõned, et Putin on lihtsalt üks KGB mees. Aga omal ajal oli KGB praktiliselt ainuke institutsioon, kes võttis tööle intelligentseid inimesi. Putin tahab jätta muljet, et ta on õige inimene Venemaal korda maksma panema, et ta on mees, kes ehitab Venemaa kui riigi üles. Sellest ajast peale, kui Jeltsin NL-ile lõpu tegi, pole Venemaal ju riiki olnud. On mõned institutsioonid, aga pole administratsiooni. Miski ei funktsioneeri. Politsei ei tööta, maksusüsteem ei tööta, keskust pole. Aga on armee. Armee ei ole riik ega tee riiki. Pealegi on see loll armee! Vaadake, mis toimub Tshetsheenias. Sinna, kus peaksid sõdima professionaalid, saadetakse 18-aastased poisikesed! Praegu on tal käes lausa idiootlikult juhitud sõda, täiesti distsiplineerimatu armee ja praktiliselt mitteeksisteeriv riik. Venelased räägivad - olime maailmavõim, aga täna ei austa meid keegi. Ja neil on õigus. Putin teab väga hästi, mida vene rahvas mõtleb, ja mängib sellele. Ta on 47-aastane ja võib-olla tõesti teeb Venemaast riigi, mida austatakse. Ei saa ju lõputult elada maailmas, kus praktiliselt ainult Ameerika otsustab. Mida Eestil on selliselt naabrilt oodata? Muidugi on Putini poliitika natsionalistlik. Tunnistagem ausalt, niivõrd natsionalistlik, et see võib saada ohtlikuks tema väikestele naabritele. Arvan siiski, et Putin on intelligentne mees ja intelligentne inimene teab, et Venemaa pole enam supervõim. Venemaad on vaja ehitama hakata seestpoolt. See võib tal võtta 10-20 aastat ja sel ajal ei jää tal aega lähivälismaa tarvis. Ega ta ometi lähe Eestit, Lätit ja Leedut vallutama! Venelased teavad, et impeerium on lagunenud, ja lepivad sellega. Muidugi nad ähvardavad, aga see kuulub nende poliitika juurde. Need ähvardused on õhku karjutud. Ähvardasid ka enne Poola NATO-sse astumist, pärast ei juhtunud midagi. Usute siiralt, et Putin ehitab üles demokraatliku Venemaa? Mõned demokraatlikud institutsioonid juba töötavad. Olen Venemaa valimistel vaatlejana osalenud 1993. aastast saadik ja võin kinnitada, et valimised toimuvad normaalselt. Natuke petetakse, aga seda juhtub igal pool. Venelastel on demokraatlik teadvus arenemas. Kommunismi ei taha keegi tagasi. Ka autoritaarse riigivõimu poole ei ole kerge pöörduda. Armee ei ole kunagi kedagi Venemaal võimule toonud. Mis puutub majandusse, siis venelased on hakanud aru saama, et kapitalism üksi imet ei tee, seda on vaja kohandada kohalikele traditsioonidele. Kas täna leiaks veel kedagi Putinist paremat Venemaa etteotsa? Pealegi vaatavad venelased telekat ja teavad väga hästi, et kui president neile ei meeldi, siis võib ta minema ajada. Milline on Eesti osa Euroopa Liidu ja Venemaa vahel? Kas Balti riigid peaksid sulgema piiri ning jääma nn halliks tsooniks või hoopis kujunema «Põhjamaade Hongkongiks» Lääne ja Ida vahel? Balti riikidest halli tsooni ei kujune, sest nende riikide kodanikud ise seda ei soovi. Kõik kolm on võtnud suuna Euroopa Liidule. Usun, et EL-i laienemise tempo kiireneb ja suhted arenevad niivõrd tihedaks, et tagasi minna enam ei saa. Me ei saa võtta Venemaad EL-i, see on liiga keeruline, aga me võime teha temast väga lähedase partneri. Ehkki Eesti on jooksnud kolmest Balti riigist n-ö kõige kiiremini, arvan, et EL vajab pigem blokki kui kolme riiki eraldi. Baltikumi blokk EL-is oleks efektiivsem kui iga maa eraldi. EL ei saa võtta igal hommikul vastu mõnd uut liiget. EL-is on Eestil sillana Venemaa ja EL-i vahel tähtis osa. 18. sajandi alguses raius Peeter Suur läbi Baltimaade ukse Euroopasse. Ka nüüd jäävad Baltimaad ukseks Euroopasse, aga seekord asub see väljaspool Venemaad. Eesti tahab end näha ühes seltskonnas pigem Skandinaavia riikidega kui Läti ja Leeduga. Soomlastega on teil tõepoolest sarnane keel. Ja see, kellega üks või teine maa ühte kuuluda tahab, on igaühe enda asi. Minu arvates pole mõistlik, et igaüks ajab üksi vaid oma asja. Beneluxi maad ei tähenda lõppu Hollandi, Belgia ja Luxembourgi suveräänsusele. Ometi teeb see liit neid EL-is tugevamaks. Olete te kunagi ka Eestis viibinud? 1989. aastal käisime tütrega Eestis. Meid hämmastasid ja haarasid kaasa teie rahvakogunemised. Nägime, et vabadust ei soovi mitte ainult eestlased, aga ka paljud venelased.